Eesti murrete korpus Koostanud eesti murrete ja murdekorpuse töörühm, koostööd tehakse Eesti Keele Instituudiga. Programmid on kirjutanud Karlis Goba. Korpuses on murdetekstid kõigist eesti murretest Korpusesse valiti võimalikult vanapärased murdetekstid Eesmärgiks teha murdetekstid ja lindistused elektrooniliselt kättesaadavaks 2012. aasta novembri seisuga on korpuses kokku 1440875 foneetilises transkriptsioonis eesti murdesõna ja 853579 morfoloogilises transkriptsioonis eesti murdesõna Lisaks on korpuses 23416 morfoloogiliselt märgendatud vadja keele murdesõna ja 27395 litereeritud liivi keele sõna Korpus koosneb: o Digitaliseeritud murdelindistustest o Foneetilises transkriptsioonis murdetekstidest, mis põhinevad lindistustel o Lihtsustatud transkriptsioonis murdetekstidest
Materjali kogumine: · Nõuded keelejuhtidele informandid vanad, paiksed, puhta keelekuju rääkijad · Murdepäevikud kirjutatakse natuke selle koha kohta, keelejuhtide andmed (vanus, nimed, haridus, sugu jne), keelenäited (kirjutatakse üles lindistused foneetilises transkriptsioonis), analüüs. · Lindistused vanasti olid ainult üleskirjutused, hilisemal ajal muutus võimalikuks ka lindistamine. · Tõlkemeetod keelejuhile anti mingi tekst ja paluti see tõlkida murdesse. Kahtlane meetod, võib kirjakeel mõjutama jääda. · Otsesed küsitlused, küsimustikud materjali kogujal on välja mõeldud küsimused, võib esitada ise või anda kirjalikult. Alustekst mõjutab siin vähem.
Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse. Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk (omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe ja sama foneemi erinevate, naabrusest või kõneleja isikupärast tingitud häälikuvariantidega, selgub, kui võrdleme sõnapaare nagu tall (omastav talle) ja tall (omastav talli), on ja onn, küsisõna kas ja nimisõna kass, kott (omastav kota) ja kott (omastav koti).
arvust või grammatilistest omadustest. Kui selliseid sõltuvusi esineb, on tegemist tooniaktsendiga. Riigirootsi keeles on kaks tooniaktsenti. Lause tasandil on intonatsioonil mitmeid funktsioone, nii ekspressiivseid kui ka grammatilisi (küsimuslikkuse näitamine). Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon). - Diakriitilised märgid IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne. Foneetiline vaheldus Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks.
nt lauses) Kõne põhitoon sõltub: a) õhuvoolu tugevusest (mida tugevam on õhuvool, seda kõrgem on F0), b) häälekurdude omadustest (pikkus, mass, pinguldatus), nt mida pikemad, paksemad ja lõdvemad on häälekurrud, seda madalam on hääl; mida õhemad ja pingestumad on häälekurrud, seda kõrgem on hääl 19. Milleks on vajalik transkribeerimine? Nimetage kasutatavad transkriptsiooni variandid. Transkriptsioon on suulise kõne võimalikult täpne ülesmärkimise süsteem · Foneetilises transkriptsioonis kasutatakse erinevaid märke, millega saab tähistada nt rõhku, häälikupikkust, helilisust, väldet, palatalisatsiooni, sõnade kokkuhääldust lauses jne · Transkribeeritud sõnad pannakse nurksulgudesse [ ] Erinevad transkriptsioonisüsteemid: Ortograafiline transkriptsioon õigekiri Fonoloogiline transkriptsioon kõne fonoloogiliselt täpse ülesmärkimise süsteem Foneetiline transkriptsioon kõne foneetiliselt täpse ülesmärkimise süsteem
seda erineva kiirusega, nt 100 ja 1000 korda sekundis (sagedus 100Hz ja 1000 Hz). Sellist häält nimetatakse liitheliks. Fourier' analüüsiga selgitatakse välja, millistest samaaegsetest toonidest liitheli koosneb. Mingil kujul kasutab Fourier' analüüs ka aju erinevaid liithelisid vastu võttes. Liitheli tajutakse erinevate häälikutena ning paljude häälikute vahelised akustilised erinevused põhinevad sellel, et neid väljendavad liithelid koosnevad erinevatest toonidest. Foneetilises analüüsis kasutatakse hääle tugevuse mõõtmise füüsikalise omadusena lisaks amplituudile ka intensiivsust (mõõdetakse detsibellides). Kõne akustilised kirjeldusviisid: 1) aja ja sageduse kaudu: horisontaaltelg on aeg, vertikaaltelg sagedus. Lisaks näitab skeem eri klõrgusega võnkumiste amplituudi; 2) sageduse ja amplituudi kaudu: horisontaaltelg on sagedus, vertikaaltelg amplituud. Spektrogramm saadavaid kujutisi nimetatakse hääliku spektreiks.
Statistilised analüüsid. Eelkõige sõnavarasuhted. Prantslane Jean Séguy 1970ndatel. Eestis Sirje Ainsaar 1980ndatel, Karl Pajusalu, Arvo Krikmann; Materjali kogumine Nõuded keelejuhtidele: vanad, taust, et on sealt pärit; o sotsiolingvistika: lindistatakse kõiki ja vaadatakse nt ühe piirkonna keelekasutust. Vanusest ei lähtuta Murdepäevikud: koha kohta, keelejuhtide andmed: nimed, vanus, sugu, päritolu, haridus; keelenäited: lindistused foneetilises transkriptsioonis; Lindistused; Tõlkemeetod (tekst antakse ette ja palutakse tõlkida vastavasse murdesse. Iga keelejuht ei pruugi sellega hakkama saada, kirjakeelne tekst mõjutab), otsesed küsitlused (kindlad küsimused, mis võivad olla ka paberil. Parem meetod, kuna alustekst ei mõjuta), küsimustikud (võib ka paberil olla, suuliselt või kirjalikult vastata); Enne II MS käsitsi kirjutatud tekstid, hiljem lindistused. Materjali töötlemine ja säilitamine
Transkriptsioon on eriti kasulik kolmel juhul: I uuritakse mingi keele või murde häälduse üksikasju või erijooni. II kui keelt ei ole varem uuritud ja püütakse uurida selle häälikulist ehitust. III kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna hääldust. Transkriptsioone on mitmesuguseid. Rahvusvaheliseks standardiks on kujunenud tähestik The International Phoenetic Alphabet IPA. Foneetilises transkriptsioonis ja foneetilistes uurimustes on kombeks märkida väljendite häälikkujud nurksulgudesse ( [ ] ), vastandina sõnade ortograafilisele märkimisviisile, milleks kasutatakse üldiselt kursiivi. Kui kasutatakse lihtsustatud märkimisviisi, räägitakse ligikaudset transkriptsioonist. Sel juhul piirdutakse põhiliste häälikutüüpide märkimisega ega pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Kui aga püütakse osutada ka detailsematele
loomisele. EKIs on loodud ,,Väikese murdesõnastiku" Interneti-versioon, mis on varustatud ka sõnade levikut ja seoseid uurida võimaldava otsingumootoriga, tegemisel on morfoloogiline andmebaas. Parimate vanade lindistuste põhjal koostatakse TÜ ja EKI ühisprojektina eesti murrete elektroonilist korpust. 2002. aasta oktoobri seisuga hõlmab see korpus 370 000 tekstisõna; esindatud on kõik eesti murded, kokku 30 murrakut. Korpuses on helilintidelt transkribeeritud tekstid soome-ugri foneetilises transkriptsioonis ja lihtsustatud süntaktilises transkriptsioonis. Alustatud on morfoloogilise märgendamisega automaatpäringute võimaldamiseks. Korpuse põhjal saab uurida nii eesti murrete hääldust kui ka grammatikanähtusi ja sagedast sõnavara. Aktiivselt on tegeldud viimasel kümnendil murdeainestiku publitseerimisega. EKI on andnud välja viie murde köited murdetekstide akadeemilisest sarjast (Must 1995, Univere 1996, Juhkam, Sepp 2000, Keem, Käsi 2002, Lonn, Niit 2002)
· märgist rääkides on üheks probleemiks märgi suhe reaalsusega · ühel juhul on märk väljendus,mis viitab millelegi väljaspool märki nt sõna puu on selle objekt välisruumis Puu= puu kujutis /märk on väljendus, mis osutab sõnale väljaspool märki. · teine kontsptsioon märgist on arusaam,e t märk loodud sisu väljenduse seose kaudu e pole märgivälist tähendust vaid märk ongi see tervikkomplekt · Saussure: keel kui foneetilises materjalis korrastatud mõte-märk kui vorm mitte substants · märk on see,mis tekib, kui väljenduselement ja sisuelement kokku saab · saussure ütleb,et meil on kaks ,,ollust" foneetiline aine,mis on ilma selge vormita ja piirideta(häälemass) ja teisel pool on mõttemass ning keele puhul on küsimuse juures oluline see, et sõnal oleks mõte e märk on vorm mitte substants, e vorm kirjeldab mitte väljendusplaani vaid märgisüsteemi piiritlevat j akorrastavat effekti
-kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna häältust. IPA - Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik, mille esimesed versioonid loodi juba 19.saj. Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke). IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka aspiratsiooni, konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist. 10. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Segmedid e häälikuüksused - vokaalid ja konsonandid. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm).
Allfoonidena. · Olulisim on foneemi distinktiine e tähendust eristab funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal ei ole tähendust. · Foneem on psühholoogiline reaal. Kõneleja ja kuulaja kas ei märka foneemivariantide erinevusi üldse või siis ei omista neile erinevustele mingit tähendust. Foneetiline transkriptsioon Foneetilises transkriptsioonis ja foneetilistes uurimustes on kombeks märkida väljendite häälikkujud nurksulgudesse ([]), vastandina sõnade ortograafilisele märkimisviisile. Kõne produktsioon: kõneorganid Häälikute jaotuse alused IPA = International Phonetic Alphabet kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem. SUT = soome-ugri transkriptsioon (1901) uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem. Eesti keele vokaalid
Keeleoskus on suutlikkus suulisest ja kirjalikust kõnest aru saada. Kitsamalt tähendab see suulise ja kirjaliku keele tuvastusvõimet. Keelekasutus on võime ise teistele mõistetavat suulist ja kirjalikku keelt tekitada. Keele algühikuiks on foneemid, mis jagunevad täis- ja kaashäälikuiks (vokaalideks ja konsonantideks). Foneemide detailse uurimisega tegeleb foneetika, milles eristatakse artikulaarset (häälduslikku), akustilist (helilist) ja auditiivset (kuulmise) aspekti. Foneetilises mõttes on suulise keele ehk kõne aktid 9-st faasist koosnevad: Rääkija Kuulaja Mõte Mõte Keeline vorm Keeleline vorm Närvisignaalid Närvisignaalid
dil kannab just kuningapoja £22 ¢m¨ ark algm¨ark on , on t¨ ahendust. Kasu- tekkinud asendusm¨argina tatud teise isiku t¨ahistusena, Han ajastul, siin u¨ksnes on kasutatud esimese isiku foneetilises rollis. t¨ ahistusena. sele- tab kui kaheteist oksa / ¡ Suure inimese s¨ usteemi m¨ arki49 , soo- £23 ¢ kujutis eestvaates. ja ~ohuga 11. kuud seletab imiteerides L ao
花 ¨ OKE LO ¨ SAGEDUS B . KANJI SHOHO 7 574 66 22 ✄ か か ✂形声 ✁ H¨aa¨ ldusosutiks 化, o˜ ige m¨ark algm¨ark on 華, 花 on tekkinud 華 asen- dusm¨argina Han 漢 ajastul, 化 siin u¨ ksnes foneetilises rollis. 音符 ⇒化 SEOTUD , KUNA 花 ON FONEETI - 参考 LINE LAEN ⇒ 死 P RAEGU POLE OMAVAHEL 1 lill, o˜ is 6 raharaiskaja 2 lillesarnane, o˜ iekujuline 7 kirsi˜ois 3 kireva mustriline 8 kaunistus
annaabi.ee 
