1926. aastal läks vabasurma Anne eelviimane poeg Mihhail.Hoolimata surmadest säilitas Anne laululusti ja elurõõmu.Ta oli alati valmis esinema kohalikel pidudel, ning igatses pääseda laulma kaugematesse paikadesse. Anne Vabarna suri 7. detsembril.1964.a., enne oma 87. sünnipäeva. Ta maeti sama kuu 12. päeval Värska surnuaiale. Laulikut oli viimsele teekonnale tulnud saatma arvukalt kohalikku rahvast, viimast austust avaldasid silmapaistvale rahvalaulikule ka eesti folkloristide esindajad Tallinnast ja Tartust. Hoolt on kantud lauliku mälestuse jäädvustamise eest. Tema haual on mälestusmärk setu suurele lauluemale Anne Vabarnale. Mälestuskividega on tähistatud ka ta sünnikodu Võporsova külas. Värska vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat isikule, kes on aasta jooksul suutnud anda kõige suurema panuse setu rahvakultuuri arendamisse. "Ale" - seto esimene värsseepos "Ale" valmis 6 nädalaga ja saadeti 17. XII 1927. Tartusse P. Voolainele
tema toetuse ja tunnustuseta oleksin järgmisi käsikirju kirjutada viitsinud. Teise tõuke aga andis kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud lastejutuvõistlus aastal 2008, kus sain teise koha "Saladusliku päeviku" käsikirjaga. Sel, 2011. aastal ilmuski üks noorteraamat "Kivid, tulnukad ja sekt", Hiiumaal Kassaris asuvatest energeetilistest kividest inspireeritud lugu, kus seiklevad samad tegelased, kes ka raamatus "Mõistatus lossivaremetes." Kevadel ilmus noorte folkloristide uurimuste sarjas Pro Folkloristica 16 ,,Kuldkalake" artikkel "Veebibeebi teine tulemine. Sissevaateid kahte Veebibeebi projekti.", milles võrdlesin aastatel 2005 ja 2010 läbiviidud Veebibeebi projekte, kus kaks naist kirjeldasid samanimelises blogis oma lapseootust. Septembris peaks ilmuma mu teine luulekogu "Kui inglid nutavad" ning millalgi sügisel lasteraamat hambahaldjatest. Võimalik, et selle aasta sisse jääb veel ka ühe noorteromaani ilmumine, millega osalesin talvel
värss. Soome ja Karjala rahvapärimuses kasutatakse selle värsimõõdu kohta terminit "Kalevala-mõõt". Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks ("veere, veere, päevakene"). Selline värsivorm kujunes rohkem kui tuhat aastat tagasi. Värsimõõdu nõudel on rahvalauludes läbi sajandite säilinud vanapäraseid sise- ja lõpukaota keelendeid (näiteks laulemaie), mis üldkeelest on ammu kadunud. Folkloristide hulgas üldlevinud arvamuse järgi on väga vanad mõned meie ajani ulatunud lauludki, näiteks "Loomislaul", "Suure tamme laul" ja "Suur härg". Regilaulu viis (nimetati ka tooniks või mõnuks) on lühike ja väikese ulatusega. Regiviis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon).
mis tagavad meie liigirikka looduse ja puhta elukeskkonna säilimise ja kindlustavad loodusvarade säästliku kasutamise. 27)Miks on Keskkonnaministeeriumi sümboliks Ilmapuu? Sest üleilmalise levikuga Ilmapuu on Eesti kultuuri kontekstis sügava tähendusega. Eesti on ja on olnud metsarikas maa, kus puud nii pragmaatilises kui sümboolses tähenduses on keskkonna ühed hinnatuimad elemendid. Etnoloogide ja folkloristide väitel on eestlased puukultuuri rahvas. Oma reisikirjas "Hõbevalge" oletab Lennart Meri, et põhjala metsavööndi rahvaste algse elamu, püstkoja sammas sümboliseeris maailma telge. Puud on meie kodu mõistega geneetiliselt seotud. Ilmapuu ühendab taeva ja maa; samas ka ürgelemendid: õhu, vee, maa ja tule. Ilmapuu kehastab sellist maailmamudelit, kus valitseb tasakaal ja mitmekesisuse ühtsuse põhimõte. Kujundina on ta mõistetav laias maailmas ja samas omane ka eestlastele.
Rahvaluulet mõistetakse üldiselt kui kollektiivset, traditsioonilist, suuliselt levivat vaimset (kunsti)loomingut, kuhu kuuluvad: * laulud, jutud, lühivormid * tantsud, mängud * usund, kombestik. Rahvaluule kogumine ja sellest tulenev tunnetuslik rahvaluule käsitus ei ühti teooriaga, tunnetuslik käsitus oli teooriast märksa laiem. Terav vastuolu teooria ja praktika vahel teadvustub nõukogude aja lõpul. Tekib vajadus uue definitsiooni järele. 90ndatel see teostataksegi, kuna folkloristide huviorbiiti kerkib ka tänapäeva folkloor. Samuti seisnes probleem selles, et nõuk ajal oli folkloristika allutatud kirjandusteadusele, see oli paljude erinevate kultuurialade allüksus, mitte omaette teadus. 1 Tüüpilise 20. sajandi alguse käsituse järgi on rahvaluule tekkinud nn algtekstina, mis varieerub, kuni kaob käibelt. (Laugaste rahvaluule 3 faaasi). Tänapäeval mõistetakse, et
Improvisatsioonides teda ravinud meedikutele kiidab ta naljatleval toonil korduvalt arste, kes ei ole lasknud tema juurde kosilasi kalmust: ta ei taha kiirustada nonde kosjade vastuvõtuga, sest "liiv ei lase enam keelt liigutada". Anne Vabarna suri 7. detsembril.1964.a., vähe enne oma 87. sünnipäeva. Ta maeti sama kuu 12. päeval Värska surnuaiale. Laulikut oli viimsele teekonnale tulnud saatma arvukalt kohalikku rahvast, viimast austust avaldasid silmapaistvale rahvalaulikule ka eesti folkloristide esindajad Tallinnast ja Tartust. Hoolt on kantud lauliku mälestuse jäädvustamise eest. Tema haual on mälestusmärk setu suurele lauluemale Anne Vabarnale. Mälestuskividega on tähistatud ka ta sünnikodu Võporsova külas. Värska vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat isikule, kes on aasta jooksul suutnud anda kõige tõhusama panuse setu rahvakultuuri arendamisse ja talletamisse.
-usa 1960ndad-80ndad, kus kultuuriantropoloogiat hakati uurima mitte võõrast kultuuri, vaid oma (nagu euroopaski oli olnud) -skandinaavia 1970ndad -saksamaa 80ndad-90ndad -eestis 1980-1990 Reet Hiiemäe *esindajad: Rootsi: Bengt af Klintberg -kas minevikus tuttavad muistendid on kuidagi seotud tänapäeva linnade lugudega -teemad ja süzeed muutuvad, aga vajadus nende järele jääb samaks -termin contemporary legends e tänapäeva muistend Kui modernne on tänapäeva muistend? folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e klassikalise pärimuse "Muster" Saksa: Rolf W Brednich -1928 "muinasjutu entsüklopeedia" -väitekirjad jutu-ja usundiuurimine -jutustamine - jätkuvad inimese loomulik tegevus, mida ta vajab e silla loomine enda ja maailma vahel, jutustamise kaudu esitab ta olevikku ja minevikku, end ja teisi Soome: Leea Virtanen -"varastatud vanaema"- linnastatud ühiskondlikke pärimusjutte
etnograafiateaduse taaselustamise, ajaloolased Enn Tarvel ja Sulev Vahtre, folkloristid August Annist ja Eduard Laugaste, kunstiajaloolane Villem Raam, etnograaf Ants Viires, keeleteadlane Paul Ariste, matemaatik Jaan Sarv, keemik Paul Kogerman, füüsikateoreetik Harald Keres, arstiteadlane Mihkel Kask jpt. Astronoomias hoidis Eesti endiselt oma head mainet (Aksel Kipper, Charles Villmann, Uno Veismann jpt.), vananenud observatooriumi asemele ehitati Tartu lähedale Tõraverre uus. Folkloristide töö üheks tulemuseks oli rahvusvahelisel tasemel koostatud kapitaalne uurimus- väljaanne eesti vanasõnadest, rahvalaulude antoloogia jm (Vahtre 2000). 12 7. KIRJANDUS 1950. aastate teine pool lõpetas äärmusliku dogmaatika ja leberehtluse. Vabandust paluti Tuglaselt ja teistelt, kõnelema ja kirjutama võis hakata isegi mõnest pagulasest (Gustav Suitsust, Marie Underist). 1956
anekdoote, vanu kaustikuid. Rootsi- Paul Ariste kogutu (keelesituatsioonide kohta kogutu, külade ja perede kaupa fikseeritud suhtlemiskeel), rootsi koolide õpetajate kaastööd. Suurem osa säilinud koopiatena. Kogutud enamasti Noarootsist, Ristilt ja Vormsi saarelt. Vene- ERA töötajate kogumismatkadelt kogutu, välitööde praktika materjalid, vene koolide õpilaste kaastööd, stipendiaatide kogud, venelaste kaastööd (vene intelligentsid). Materjal: küladest ja linnadest kirjapandu, folkloristide juhukirjapanekud venelastest tuttavatelt, oluline on olnud tekstide esitajate rahvus ja esitamise keel. Materjal oli pärit paljuski Petserimaalt, lisaks Narva- tagusest ja Pepsi-äärest. Leedu- Kogutud Leedus. Redlichi kogutu. Leonhard Masingu loovutatu. Peeter Arumaa kogutu. (veel on Ingeri-, Vadja-, Mustlase -ja Juudikogud ning ERA, Mitmesugused rahvad) 24. Kirjelda ühte avatud ja ühte suletud perioodi eesti folkloristikas. Too esile avatud ja suletud perioodile omased tunnused.
rahvaluuleteaduse klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese määratlemine tuginevad Soome ja PõhjaAmeerika folkloristikale. Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm). Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse "muster". Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad. Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames. Tänapäeva pärimuse uurimine: tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid, levik kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames 1
Võime järeldada, et lapse sotsiaalne omakstunnistamine polnud paganlikel eestlastel seotud nii reglementeeritud ja pika rituaaliga kui näiteks pulmad või matus, mille arhailised jooned on märksa paremini säilinud. (Valk 2009) Seega nimi ise ei suurendanud inimese hingejõudu, see oli otsekui väline märk, mis osutas toimunud sündmusele - siirderituaalile, mis andis lapsele väge juurde ja millega kaasnes nime avalikustamine. (Ibid) Folkloristide tähelepanekute järgi on just siirderituaaliga seostuvaid rahvajutte rohkesti, sest need on inimese jaoks kriitilised ajad, mil teda ähvardavad mitmed üleloomulikud ohud. Euroopas on väga populaarsed olnud lood erinevatest mütoloogilistest olenditest ja nõidadest, kes kipuvad ristimata väikelapsi varastama või vahetama. Eestis on see motiiv seostunud eelkõige kuradiga. Juttudel lapsi vahetavast vanapaganast on meil olnud väga elav usundiline
mis hoiab kõike koos ja annab kõigele tähenduse Kultuuriajaloo varane institutsionaalne areng • Vaatamata Jakob Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus–20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm endiselt poliitiline ajalugu. • Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. • Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega. Karl Lamprecht (1856–1915) • Üldine käsitlus ajalooteadusest: ◦ Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte. ◦ Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid.
teadlasi tagakiusamisest kodanlike natsionalistide tervest koolkonnast. Eriti laialdane ja eesti väljajuurimise kampaania käigus 1950. aastate kultuuri piire ületav oli see keeleteadlasel Paul algul. Kõige raskem oli humani taar ja Aristel. Arheoloogide ühistööna valmis rahvusteaduste esindajail, suhteliselt kergemini kapitaalne koguteos Eesti esiajast. Folkloristide pääsesid matemaatikud, keemikud ja füüsikud. tippsaavutusteks on uurimuslik väljaanne eesti Eesti teadus jäi kodumaal siiski alles ja vanasõnadest (Arvo Krikmann jt.) ja arenes kõigele vaatamata edasi. Nimetamist rahvalaulude antoloogia (Ülo Tedre). väärivad matemaatik Jaan Sarv, keemik Paul Ideoloogilise surutise eest Venemaalt Tartu
erisooliste abielupaaridega võrdsed õigused. Paljudes riikides on samasooliste paaride registreeritud kooselu küll seadustes reglementeeritud, kuid sellele ei laiendata abielu mõistet ja kõiki sellest tulenevaid õigusi. 2.1 Omasooliste abielude ajalugu Eesti agraarkultuuris leiduva homoseksuaalsuse või muu heteroseksuaalsest normist erineva seksuaalsuse kohta on minimaalselt andmeid. Tõenäoliselt peegeldab see puudujääk nii ajaloolaste, etnograafide, folkloristide, arstide ja teiste kultuurikirjeldajate valikuid kui ka seda, et homoseksuaalsust puudutav polnud „nähtav“ või see oli leidnud agraarkultuuris mingi „loomuliku“ koha ning ei äratanud tähelepanu või polnud kõneväärt. Jan Löftström on läbi töötanud Soome rahvaluulearhiivis leiduva seksuaalhuumori, vanapoisi ja vanatüdruku naljandid, jutud imelikest inimestest ja muu teemaga seotud vana pärimuse ning ka 1993
väljaselgitamist, sest tegemist on äärmiselt keeruka küsimusega. Küll aga on seatud eesmärgiks erinevate seletusviiside selgitamine ja spirituaalse maailma levikut tänapäeva noorte seas uurida.Uurimisküsimused olen koostanud järgnevalt: millised argumendid kõnelevad traditsioonilise, millised ratsionaalsete kummitusnähtuste seletuse poolt; kuidas uuritakse tänapäeval kummitusnähtusi folkloristide ja teiste teadlaste poolt, millisel moel just teadlaste arvamused on viimasel ajal muutunud ning millisel määral usuvad või ei usu tänapäeva noored kummitusnähtuste olemasollu, võrdlen nende erinevaidtõlgendamisvõimalusi ning kuidas sääraseid uskumusi mõjutavad nende sotsiaalne keskkond (sõprade vaated)? Sellised vaated võivad olla näiteks: a) usutakse kummitustesse ning peetakse neid teispoolsuses elavateks hingedeks või jõududeks
Tsivilisatsiooni määratlemisel on peamiseks lähtekohaks religioon ja maailmavaade; samas jooksevad nende piirid suuresti mööda riigipiire. Kultuuriajaloo varane instutsionaalne areng Vaatamata Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm poliitiline ajalugu. Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega. KARL LAMPRECHT (1856 1915) Üldine käsitlus ajalooteadusest Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte. Ajalooteadus peab huvituma pigem kollektiivsest, mitte individuaalsest. Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid.
funktsioonid ja milline matus on enim eelistatud. Kuues peatükk on pühendatud hauakivide sümboolika kirjeldamisele ja sissejuhatavale analüüsile. Materjalide kogumiseks ja läbitöötamiseks olen rakendatud folkloristikas ja sotsioloogias praktiseeritavaid uurimismeetodeid nagu intervjuu, ankeetküsitlus, võrdlevat analüüsi jne. Uurimistöö kirjutamisel kasutan erinevaid teoreetilisi allikaid. Tähtsamateks on erinevate folkloristide, ajaloo- ja kultuuriteadlaste nagu Tarmo Kulmari, Eiki Bergi, Anu Korbi, Aivar Jürgensoni, Tiia Ristolaineni, Marika Mägi, Maire Sala uurimusi, artikleid. Suuremal määral toetun oma juhendaja PhD Marju Torp-Kõivupuu teadustöödele. Vene matmiskombestikku puudutavad materjalid toetuvad eelkõige Andrei Kostini, Natalia Judina, Vladimir Andrejevi, Tatjana Dronova, Tamara Tolchanova metoodilistele materjalidele ja artiklitele. Hauakivide
annaabi.ee 
