Filosoofiline essee vabaduse teemadel (4)

Filosoofiline essee vabaduse teemadeil
Ma pole iial arvanud, et inimese vabadus seisneb selles, et ta võib teha, mida ta tahab, vaid pigem selles, et ta ei pruugi kunagi teha seda, mis talle ei meeldi. - Jean- Jacques Rousseau
     Vabadus kui võimalus teha mida iganes inimene teha tahab, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, on ühiskonnale alati südamelähedane olnud. Näha on seda ju ka sellestki, et väga pikka aega on olnud karistussüsteemi lahutamatu osa vabadusekaotus ehk vangistus . Miks see siis inimestele ei meeldi? Vanglates antakse ju riigi raha eest hästi süüa, ei pea muretsema erinevate olmemurede pärast, saab ka paar tundi päevas tuult ja päikest nautida. Kuid siiski ei lepi inimesed sellega - sealt on midagi puudu. See ei pruugi olla midagi suurt, võib-olla mingid detailid nagu näiteks hommikul voodisse toodud kohv, või mingid aastatega sisse kulunud harjumused, näiteks laupäeva hommikupoolikud kohaliku veehoidla paadisillal, püüdes ikka ja jälle tonka otsa topitud saiatükiga püüda neid mitmekiloseid turbasid, kellest need vanamehed seal kohaliku poe kõrval teavad rääkida.
     Rousseau pooldab selgelt negatiivset vabadust ehk vabadust millestki , näiteks vabadust mitte seadust järgida või mitte makse maksta. Selle äärmuslikuks vormiks peetakse anarhiat kui absoluutselt igasuguste piirangute tühistamist, kui pole enam neid asju, mida inimesel on vabadus mitte teha. Teiste sõnadega - ”vabadus mitte...” taha jääb lünk, kuna seda pole millegagi täita.
     Positiivne vabadus ehk vabadus millekski seevastu lubab valida asju, mida teha, mitte nagu negatiivse vabaduse puhul, kui lubatakse asju mitte teha. Positiivse vabaduse näideteks võib lugeda vabadust ringi reisida , vabadust öelda, mida tahetakse ehk sõnavabadust, ning vabadust töökoht valida.
     Siin oleks sobilik tõstatada probleem: kumb on siis parem, kas negatiivne või positiivne vabadus? Mina arvan, et kui ajada taga täielikku vabadust, peaks need koos eksisteerima . Kujundlikult öeldes kujutagem ette kahte tulpa , mis on jagatud tegevusteks, mida teha tahetakse, ja tegevusteks, mida ei taheta. On antud vabadus neid tegevusi tulpade vahel ümber tõsta. Alguses oleks kõik tegevused tulbas, mida teha tahetakse, seejärel hakataks tõstma teise tulpa tegevusi, mida teha ei taheta. Niisiis jääksid ühte tulpa tegevused, mida otsustati mitte tahta teha, ehk negatiivne vabadus, ja teise tegevused, mida vabatahtlikult otsustati teha, ehk positiivne vabadus.
     Kuid ka vabadus on alati millegagi piiritletud . Vaimse vabaduse piirid olenevad näiteks inimese lugemusest, sellest, mis loogika järgi ta tavaliselt mõtleb, kas ”kastist” sees või väljapool, sellest, kas tal on inimesi, kes temaga räägivad rohkem kui ainult motospordist, pidudest või märulifilmidest, kuid ka vanemate geenidest . Ka filosoofia ise taotleb ju püüdu täieliku vaimse vabaduse poole, kus saaks lahti öelda kõigest, millest tahetakse, et tegeleda teemade ja probleemidega, mis konkreetsele filosoofile huvi pakuvad. See, millest oleneb inimese intelligents , millest omakorda oleneb ka vaimse vabaduse tunnetamine, on liiga laialivalguv teema, et teda pikemalt sisse tuua esseesse, mis otseselt seda teemat ei käsitle.
Füüsiline vabadus kui võmalus reaalselt teha kõike, mida teha tahetakse, on võib-olla veelgi päevakajalisem teema, kuna inimesi, keda painavad probleemid ja dilemmad, mis on seotud vaimse vabadusega , on vähem kui neid, kes muretsevad asjade pärast nagu koolikohustus , öine alkoholimüügikeeld ja klassi lõpetamiseks vajalikud 15 ühiskondlikult kasuliku töö tundi. Selle alla käib ka sõnavabadus, vabadus öelda seda, mida ise tahetakse ja mitte moonutatuna, arvestades domineerivaid poliitilisi jõude või muid ideoloogilisi dominante . Kahju on sellest, et sõnavabaduse terminit kasutatakse enamasti ainult siis, kui räägitakse millestki negatiivses võtmes. Nii-öelda ”harju keskmine inimene” reageerib mõistele sõnavabadus öeldes, et see lubab ju teisi solvata või midagi muud sellist. Tegelikult ei tähenda see seda. Sõnavabaduse suhtes pooldan ma John Stuart Milli käsitlust selle kohta, kus ta väitis, et üksikisiku vabadust piiraku ainult võimalik kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib teisele inimesele sündida. Kui võtta sõnavabadust ühiskondliku vabadusena öelda kõike, mida tahetakse, siis peakski see käsitlus olema ainuõige.
Füüsilisele vabadusele mõjuvad ka teatavasti füüsilised piirid, gravitatsioon ja muud vääramatud loodusseadused. Need on asjad, mille peale võib kindel olla ja mis tekitavad julguse nendelt resoluutsetelt taladelt oma teooriaid arendama hakata. Hiljutise ajani arvasin, et ka matemaatika kuulub nende hulka. Siis aga kuulsin teooriat, mis mu arvamust muutis: mis on kõige väiksem harilik murd nulli ja ühe vahel? On see 1/4; 1/8; 1/16; 1/256; 1/1048 - ei. Samamoodi nagu suurim arv pole ei miljard, triljon ega mustmiljon , pole ka sellele probleemile vastust. Lähenedes praktilise tegevusele matemaatilise teoreetilisusega, avastame, et kui lasta nool märklaua poole teele, läbib ta vahemaast poole, sellest omakorda poole, siis veel poole ja kokkuvõttes ei tohiks ta kunagi kohale jõuda. Praktikas aga on asjad hoopis teistmoodi.
Vabadus on ka lahutamatu osa paljudes ideoloogiates, kus ta võib esineda täiesti erineval moel. Olenevalt inimese maailmavaatest või kultuurilisest taustast , võivad eri vabaduse suunad olla ühe vaatenurgast õigemad või valemad kui teised. Näiteks anarhistid või hipid - ideoloogilisel tasandil taotlevad nad mõlemad täielikku vabadust, kuid peale selle pole neil ka mitte midagi ühist.
      Antud juhul on tegu siiski natuke kohatu võrdlusega, kuna anarhism ongi põhimõtteliselt üksikisiku piiramatu vabaduse printsiipi taotlev valitsusvorm . Meie praeguses maailmas on anarhia siiski utoopiasse kalduv ühiskondlik ideaal. Kuid minu arvamus on, et anarhia pole küll lahendus, vaid võti selleni. Rakendades üleüldist anarhiat, tekiks kaos , mis kestaks ilmselt mõne sugupõlve, kuid selles kaoses tekiks ilmselt uudne valitsusvorm, mis oleks ilmselt kõige ideaalilähedasem kõigist siiamaani eksisteerinud valitsusvormidest ja mis tekitaks rohkem kui paar sugupõlve kestva idülli. Ma ei tea küll, milline ta oleks, millega siiamaani rakendatud valitsusvormidest ta sarnaneks, kuid ta tekitaks ilmselt peaaegu täiusliku korra.
Kuid kas hakata üritama lahti seletada vabaduse mõistet, selle keerulisi seoseid näiteks inimpsühholoogiaga, mis omakorda on mõjutatud absoluutselt kõigest, mis teda ümbritseb - ei. Terminoloogia pole nagunii mu tugevaim külg. Jään parema meelega selle juurde, et tõeliselt ”vaba” on inimene, kes areneb täiesti piirideta , ja arendab ennast ainult vastavalt tema oma tahtele. Selle teooria järgi aga pole tõeliselt ”vaba” inimest olemas. Ja seda lihtsalt tänu faktile, et neid inimese loomuliku arengu piirajaid on liiga palju. Kui nende eest põgeneda, tulevad nad kaasa. Antud juhul pean ma silmas näiteks usku, mis dikteerib indiviidile enamasti ette need väärtused, mis antud vaatenurgast on tähtsamad, nii et alateadlikult hakkab ka inimene ise neid tähtsamaks pidama kui teisi omadusi, mida ta võib-olla oleks ise otsustades väärtuslikumaks pidanud.
On ka inimesi, kes on põhimõtte pärast vabad, eirates kõiki seadusi, allvad nad ometi reeglile mitte millelegi alluda , muutudes sellega iseenda süsteemi orjadeks. Mõned kuud tagasi oleksin ma selle teooriaga täiesti nõustunud, et sellised inimesi võib ka olemas olla, aga nüüd, olles tutvunud erinevate filosoofide käsitlustega vabaduse teemadel , võin näiteks tuua Kant 'i teooria, kus ta samastas kõlblusseaduse ja südametunnistuse. Selle põhjal võin väita, et kui kõlblusseadust võtta pigem reegli kui juhendina, siis peaks need inimesed käituma meelega ebamoraalselt, et mitte minna vastuollu mõlema osaga oma põhimõttest, vaid ainult teisega.