Filmist „Nosferatu“ – õuduste sümfoonia" (0)

„ Nosferatu “ – õuduste sümfoonia („Nosferatu, eine Symphonie des Grauens“, Saksamaa, 1922)
„Nosferatu“ on Friedrich Wilhelm "F. W." Murnau  1922. aastal loodud saksa ekspressionistlik õudusfilm. Seda filmi võib lugeda maailma esimeseks vampiirifilmiks.
F. W. Murnau linateos on saksa ekspressionistliku tummfilmi üks tähtteoseid, millest on edaspidi šnitti võtnud peaaegu kogu vampiiri- ja Frankensteini-filmide paremik .
Filmi tootis stuudio Prana Film ja „Nosferatu“ oligi nende ainus täispikk film . Stuudio andis pärast filmi linaletoomist ise sisse pankrotiavalduse, et hullemat vältida. Põhjus seisnes selles, et lugu „Nosferatu“ oli otsene plagiaat Bram Stokeri raamatust „ Krahv Dracula “.
Murnau muutis krahv Dracula tegelaskuju filmi jaoks krahv Orlokiks. Mõlemad lood algavad küll Trasnilvaaniast (tänapäeva Rumeeniast), kuid edasine tegevuskoht muudeti – originaalloos toimub tegevus 1890. aastal Inglismaal, Murnau aga kujutab filmis tegevuspaigana 1838. aasta Saksamaad.
Murnau ei kasutata filmis sõna „ vampiir “, vaid isikunimi Nosferatu tähendabki filmis vampiiri.
Erinevalt originaalloost ei loonud krahv Orlok teisi vampiire, ta üksnes tappis neid, seevastu algupärases loos tekitab krahv Dracula teisi vampiire hammustades uusi vampiire.
Murnau filmi üks suurimaid erinevusi originaalloost „Krahv Dracula“ on asjaolu, et filmi lõpus ei tapa vampiiri mitte vampiirikütt, vaid hoopis tõusev päike, mis süütab koletise . Algses Dracula- loos päikesekiired vaid nõrgestasid teda, kuid Murnau filmis ei saa Nosferatu päiskevalguse käes liikuda , sest see tapaks ta. See oli ühtlasi suurimaks panuseks popkultuuri ja vampiirižanrisse – edaspidi loodud vampiirilugudes ei saa vampiirid enam valguse käes liikuda.
Raamatu autor ise suri 10 aastat enne filmi esilinastust, kuid tema lesk otsustas filmi plagiaadis süüdistades kohtusse kaevata. See insident viis selleni , et filmi koopiad hävitati ja pärast filmi linastumist stuudio suleti. Aastaid hiljem hakkasid vaikselt välja imbuma allesjäänud koopiad ja 1929. aastal uuesti avastuna pälvis film tohutu menu .
Esiletoomist väärib kindlasti asjaolu, et filmi produtsent Albin Grau oli ise ka filmi kunstnikuks. Grau sai vampiirifilmiks inspiratsiooni 1916. aasta talvel Serbias sõdides, kui kuulis üht sõdurit väitmas, et tema isa oli vampiir. Produtsent ise disainis kõik – kostüümidest ja grimmist kuni võtteplatsini.
Nosferatut kehastav näitleja Max Schreck oli omaette hoidev ja iselaadi huumorimeelega tegelane, kellele sobisid grotesksed rollid. Schrecki nimi tähendab saksa keeles terrorit või õudu ning popkultuur hakkas mängima ideega, et näitleja oligi päris vampiir. See omakorda lõi aluse 2000. aasta filmile "Shadow of the Vampire" (peaosades J. Malkovich ja Willem Dafoe).
Veidike ka helindusest. Enne helifilmi tulekut juhtus tihti, et originaalhelisalvestised esmaesitlusest ei ole tänaseni säilinud või pole neid leitud. Originaalmuusikat ei ole suudetud taasluua ja ligi 100 aasta vältel on seda esitatud varieeruvalt nii klassikalise, elektroonilise kui ka jazzmuusikaga. Keeruliste kaadrite ja filmitrikkide tõttu olevat Murnau väidetavalt kasutanud metronoomi, et koordineerida näitlemise tempot.
Valisin filmi vaatluseks seetõttu, et vampiiriteemaline müstika on mulle lapsepõlvest peale omaette huvi pakkunud, ilma et oleksin neid hirmsaid koletisi küll lausa idealiseerinud. Aga ühest pilgust filmiajaloo nii kõnekale peatükile siiski piisas, et filmile tevikuna anduda ja peategelasele kaasa elada. Tänapäeval teab muidugi igaüks enne filmi nägemistki, et Orlok on vampiir, kuid Murnau film oli mõeldud tema kaasaegsetele. Aga ka meie kaasagseid on see film kahtlemata palju mõjutanud.
Kaadrid , mis „Nosferatust“ otseselt järgmistesse vampiiri- jm õudusfilmidesse jõudsid, on järgmised: kurjuse kehastaja liikuv siluett või vari ülimate õudusehetkede tähistaja ja tekitajana, krahv Dracula iseloomulik liikumisviis ja riietus (pikk must kuub, keep või mantel), pulksirge kirstust ülestõusmine, iseenesest sulguvad uksed jne.
Selles filmis on Orlok täielik stiilietalon, keda (erinevatel põhjustel) tänapäevases popkultuuris seniajani jäljendatakse või järgitakse.
Aili-Maarja Mäeniit