Feodaalne Lääne-Euroopa. Feodaalkord. Feodaalne killustatus. Lääniks e. feoodiks nimetatakse maavaldust, mille feodaal sai kasutuseks oma isandalt e. senjöörilt, andes talle truudusvande ja kohustudes oma isanda kutsel ilmuma sõja väeteenistusse. Feodaal (läänimees, vasall) - feoodi e. lääni saaja, kes andis selle eest isandale truudusvande ja kohustus isanda kutsel väesalga eesotsas sõjaväeteenistusse ilmuma. Kõik feodaalid olid elukutselised sõjamehed. 843.a. sõlmiti Verduni leping, millega Frangi riik jagati 3-ks: 1) Ida-Frangi; 2) Lääne- Frangi ja 3)
Feodaalühiskonna kujunemine kas pööre ühiskonnas? Feodaalkord kujunes välja varakeskajal. See toimus järk-järgult ja lõplikult oli see välja kujunenud XI sajandiks. Feodaalkorra osalisteks olid isand ehk senjöör ja tema sõjamees ehk vasall. Selle ajajärgu üks võimasamaid riike, Frangi riik, põhineski sellel süsteemil. Senjöör andis maatüki, mida nimetatakse lääniks ehk feoodiks, oma sõjamehele. Maatüki omajat nimetatakse läänimeheks ehk feodaaliks. Kuna valitses naturaalmajandus oli maatüki andmine sõjamehele kõige kasulikum. Selle abil sai senjöör sõjamehe ustavuse ja maatükk tasus ka tema abi eest. Maatükist tulev sissetulek oli tavaliselt küllaldane, et sõjamees saaks lubada endale sõjavarustuse ja ratsaväelane ka hobuse. Kui läänimees loobus teenimast oma isandat, pidi ta ka andma ära oma maatüki
Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Feodaalkord Senjööri (isanda) ja vasalli (sõjamehest sõltlase) suhe, mille käigus andis senjöör vasallile maad vasalli väeteenistuse vastu. Feodaalkord kujunes välja kõrgkeskaja alguseks XI sajandil. Feood Vasallile antud maad hakati nimetama lääniks (saksa k Lehn laen) ehk feoodiks ja selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks. Kuigi läänid olid antud vasallidele ainult kasutada, muutus aja jooksul tavaliseks, et neid isalt pojale pärandati. Seega said läänidest perekonna pärusvaldused. Need, kes olid saanud oma maad pärandiks esivanematelt, ei pidanud senjöörile truudusvannet andma. Senjöör Senjöör (prantsuse k senior vanem) oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid
õigused nende elu üle ning feodaalid nõudsid rohkem kui talupojad. Feodaalid olid elukutselised sõjamehed ,kelle tööd tegid ära talupojad .Kuna keskajal polnud kuningatel võimalik oma sõjameestele rahas maksta ,siis tasuti feodaalidele maatükkidega .Sellist korraldust ,kus maa oli läänistatud feodaalidele ja seda harivad isandatest sõltuvad talupojad ,nimetatakse läänikorraks e. Feodalismiks.Vastutasuks pidid feodaalid teenima oma isanda sõjaväes,mida nimetati feoodiks e. Lääniks.Feodaal pidi sõjas lootma omaenda jõule ,mehisusele ja sõjalistele kogemustele .Feodaal pidi 40 päeva aastas teenima oma kuninga sõjaväes. Rõivastusesemeks oli põhiliselt lina ja seda kasutati üsna laialdaselt.Rõivaste järgi otsustati omaniku jõukuse üle ,selle rõhutamiseks lasti mantel õmmelda ,kas kalevist või siidist ja ääristada kallite karusnahkadega .Talupojad kandsid linasest või viilasest kangast rõivaid ,mis oli tavaliselt tumedamat värvi
asunud Franki riiki valitsenud kuningate suguvõsa Majordoomused kuninga suursugused kojaülemad, valitsesid piirkondi oma arvukate sõltlaste toel Kirikuriik riik, kus paavstid olid ümbruskonna tegelikud valitsejad. Verduni kokkulepe Frangi riik kolmeks. Naturaalmajandus kõik tarbeesemed olid tehtud talupoegade ja ülikute kodades tegutsevate käsitööliste poolt. Feodaalkord Martell andis oma ratsaväele maatükke kasutada, hiljem hakati sellist maatükki nimetama feoodiks ja selle valdajaks feodaaliks. Naturaalmajanduse tingimustes oli maatükkide jagamine sobivaim viis tasuda sõjameestele teenistuse eest. Vasall- alamfeodaal Senjöör suurfeodaal Feood renditatava maatüki nimetus Pärusvaldus maatükki pärandati poegadele Sunnimaisus- lahkumiskeeld Kirikukümnis kümnendik kõigist sissetulekutest tuleb annetada kirikule püsiv sissetulek kogu keskaja jooksul Karolingid nim. dünastiat mis sai nimetuse Karl Suure järgi
väikefeodaalidele ning väikefeodaalid väikerüütlitele. Neil olid ka omavahelised tülid- kodusõjad- see suurendas riigi ebastabiilsust. VIII sajandil, kuna võitluseks araablaste vastu oli vaja püsivat ratsaväge, viis Karl Martell feodaalkorralduse kindlamale alusele. Sõjaväeteenistuse eest andis ta oma vasallidele maatükke kasutada, hiljem hakati sellist maatükki tähistama lääniks ehk feoodiks ning selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks. Kui feodaal teenistusest loobus, pidi ta ka maatüki tagastama. Kuna feodaalidest ratsanike osatähtsus sõjas kasvas, siis peagi moodustasid nad Lääne-Euroopas sõjavägede peajõu. Aja jooksul muutus tavaliseks, et vasallid pärandasid lääne isalt pojale, kuigi need olid antud vasallidele vaid kasutada. Feoodidest said perekonna pärusvaldused
Kõige rohkem erinesid talupoja ja feodaali igapäevaelu. Talupojad pidid leppima vähesega, feodaalid aga nõudsid rohkem. Päevakohaseks olid talupoegade orjastamine ja feodaalide õigused nende ja nende elu üle. Kuna keskajal naturaalmajanduse tingimustes polnud kuningatel võimalik oma sõjameestele rahas maksta,tasuti feodaalidele maatükkidega. Vastutasuks pidi feodaal tasuma teenistusega oma isanda väes, mida nimetati feoodiks e. Lääniks. Feodaalid ei teinud ise tööd, nad olid elukutselised sõjameded,kelle tööd tegid ära talupojad. Sellist korraldust,kus maa on läänistatud feodaalidele ja seda harivad isandatest sõltuvad talupojad, nimetatakse läänikorraks e. Feodalismiks. Välismaailma suhtes kujutas feodaal endast suhteliselt sõltumatut isikut. Feodaali sõjaline tegevus oli põhiosas individualiseeritud,ta pidi lootma omaenda jõule,mehilisusele ja sõjalistele kogemustele.
ning lõunaosas hakkas valdusi laiendama Itaalia kungingriik. Keskaja riigi- ja majanduskorralduse põhialuseks olid feodaalsuhted, mis rajanesid kahe inimese vahelistel nn. Vasalliteedisidemetel, mis tekkisid, kuna tekkis uut laadi sõjaväeorganisatsioon ning vajadus luua stabiilne võimusüsteem. Tänu vasalliteedisidemetele tekkis läänipüramiis, mille tipuks olid kuningas ja aluseks väikevasallid. Maavalduseid nimetati benefiitsiks,feoodiks,domeeniks,alloodiks.Talupoegadele kujunes kaks põhilist majandamissüsteemi: mõisahärrus ja rendihärrus. Talupojad muudeti sunnismaiseks. Viikingid rüüstasid ja vallutasid maid , rajasid kaubalinnu ja asustasid uusi territooriume mitme sajandi jooksul. Nende retkedes eristatakse lääneteed ja idateed. Nad austasid esivanemate hingi ja loodusesemeid ning nende kiri on tuntud ruunikirja nime all.
truuduse vandest keisri vastu.Seetõttu pidi keiser paavstilt 1077a Canossas andeks paluma, jätkates paavsti vastast võitlust 9.Inglismaa ja Prantsusmaa olid 2 tugeva võimuga riiki. 10.Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel.Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör andis vasallile kasutada maatüki koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks pidi vasall senjööri ustavalt teenima.Läänistatud maatükki nim feoodiks e. lääniks ning kogu süsteemi feodalismiks e.läänikorraks.Vasallo kohustused senjööri ees kinnitati truudusevandega. 11.Tulevane rüütel alustas 7a.teenistust paazina aadliperekonnas kus ta õppis seltskonnas käitumist ja häid kombeid.U.15a.sai temast kannupoiss.U.20a.löödi noormees rüütliks. 12. rendihärrus kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti/mõisahärrus talupojad kasutasid ainult väikest maalappi,
seaduste elluviimiseks põhiliselt just vasalliteedi abil seotud meestele. Toetuse eest pakkus kuningas neile oma kaitset, mis vähendas õiguslikku ebakindlust ja tagas sagedaste sõdade ajastul teatava julgeoleku. Hiljem seoti ka kuninga käsutäitjad vasallisuhetega. Mis on lään? Lään on vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. Karl Martelli ajal nimetati sõjameestele antud lääni benefiitsiks.9-10 saj paiku muutus benefiits feoodiks. Algselt võis lään edasi minna vaid isalt pojale, siis hiljem saavutasid pärimisõiguse ka tütred. Kuningate maavaldused- domeenid vähenesid. Vasallisuhte sõlmimine toimus sümboolse akti- investituuri kaudu. Vasall vandus ustavust ning senjöör andis talle lääni. Kas sunnismaine talupoeg = pärisorjaga? Jah, et talupoegade ümberasumist takistada, muudeti nad sunnismaiseks, s.t neil oli keelatud oma maalapilt lahkuda. Sunnismaiseid talupoegi nimetatakse
· muretsema omale varustuse · ilmuma sõja korral maa-andja väeteenistusse · vajadusel toetama ka rahaliselt (N: sõjavangist lunastamisel) · Mõisted: · feood e. lään maa, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli tasuda väeteenistusega. Algul anti maa eluaegseks kasutamiseks (siis nimetati seda benefiitsiks), hiljem (9-10.saj.) muutus maa päritavaks- nimetus muutus feoodiks. · läänistamine maade jagamine maahärra poolt sõjameestele, kes vastutasuks on kohustatud teenima maa-andja sõjaväes. · feodaal e. läänimaa saaja, elukutseline sõjamees kes vastutasuks selle eest läänimees on kohustatud teenima maa-andja sõjaväes. · vasall feodaalid, kes said maahärralt maad e. lääni ja kohustusid vastutasuks maa-andjat teenima, andsid vasallivande (e
1503.aastal sõlmiti 6 aastaks vaherahu, mida pikendati kuni Liivi sõja puhkemiseni. 5. Läänikorraldus Liivimaal. Pärast vallutusi kujunes Eestis läänikorraldus. Feodaal- ehk vasalliteedi ehk läänisuhted rajanesid vasalli ja senjööri kokkuleppel, mille alusel tuli senjööril tasuks sõjalise teenistuse eest anda vasallile maad, kui vasall aga teenistusest lahkus, pidi ta maa tagastama. Maad nimetati lääniks ehk feoodiks, maa saajat läänimeheks ehk feodaaliks. Läänisüsteem tõi kaasa ka feodaalse killustatuse (-riigi süsteem, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu ülesandeid täidavad peamiselt vasallid). Vasallkond moodustus põhiliselt Põhja-Saksamaa väikeaadlikest ja linnakodanikest, seiklejatest ja kohalikest ülikutest. Maahärrad ehitasid linnused, kuhu panid elama oma vasallid. Neile jagatud maad asusid linnustest eemal. Vasall külastas reeglina kaks korda
omakorda läänistada. Väikefeodaalid on rüütlid, junkrud, hidalgod. Lääni üleandmine ja vasallitruuduse vandumine investituur sümboolne akt, kus senjöör annab vasallile lääni ja sõlmitakse leping, vastastikused kohustused. Kui üks pool ei täida kohustust, leping kaotab kehtivuse. Leping on isikuline minu vasalli vasall ei ole minu vasall. Kuningas on kõrg- Keskaja alguses kõige väiksema maa-alaga. Tema maad kutsutakse domeeniks. Benefiits areneb välja feoodiks, mis on pärandatav valdus, isalt pojalt, aga endiselt on maa senjööri oma ja pojaga uuendatakse vasallisidemed, viiakse läbi uus investituut. Kujunevad välja mõisahärrus ja rendihärrus. Lääne-Euroopa kujuneb välja rendihärrus. Kogu lään ehk maavaldus on välja jaoutatud talupoegadele. Talupoeg on isiklikult vaba. Ta võib oma talust loobuda, linna minna ja teise feodaali valduses talu pidama hakata. Kõik maksud on seotud maaga. Mõisahärrus oli ida pool
1.Feodaalkord ja rüütliseisus Senjööri ja vasalli suhted-Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga andis vasallile kasutada e läänistas talle maatüki koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks kohustus vasall senjööri sutavalt teenima, eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Kuna läänistatud maatükki nim feoodiks e lääniks, siis nim kogu süsteemi feodalismiks e läänikorraks. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Vasall kohustus 40 päeva aastas omal kulul senjööri sõjaväes teenima. Kui senjöör vajas vasalli teeneid kauemaks, tuli sellest eest tasuda. Vasallidel oli kohustus senjöörile nõu anda. Vasallidelt oodati ka toetust lunaraha maksmise senjööri vangilangemise korral ja kingitusi senjööri vanema tütre abiellumise puhul. Tegelikkuses olid feodaalsuhted
saj. Lõpul lisandusid Aasiast tulnud ungarlaste sissetungid. Lääne-Euroopa varakeskajal. Ühiskond. Käsitöö ja kaubanduse allakäik jätkus, Bütsantsis oli see lühiajaline, Hispaanias ja Põhja-Aafrikas puudus üldse, vastupidi, oldi tihedates suhetes idamaadega. Kubandus ja linnaelu soikusid, domineeris naturaalmajandus. Varakeskajal arenes välja feodaalkord, milles vasallidele anti maatükk raha teenimiseks, seda nimetati lääniks e. feoodiks. Selle valdaja oli vastavalt läänimees e. feodaal. Aja jooksul saavutasid feodaalid suurema sõltumatuse kuningast ja pääsesid riigivõimu organitesse. Lääne hakati edasi pärandama. Paljude ajaloolaste meelest toimus Frangi riigi kokkuvarisemine kaudselt feodaalkorra kujunemise tõttu. Naturaalmajandusega ja feodaalkorraga arenes välja ka pärisorjus. Talupoegade ja orjade vaheline piir ähmastus, kuni nad kokku sulasid. Aina rohkem talupoegi andis ennast suurmaavaldaja hoole
Lõpuks ka naisele pidi sõjateenistuseks asemiku palkama. 12. saj sai võimalikuks ka võõrandada. Läänist oli saanud 13. saj sisuliselt mitteaadlike lääniomanikeks, nt rikkad linnakodanikud.See loob aluse mehhanismidele, millega hiliskeskajal hakkavad kujunema territoriaalriigi alged. Keegi koondab mingil alal võimalikult palju võimu ja võimalikult suure territooriumi, saabki hiljem aluseks territoriaalriigile. Nt allutatakse nõrgema naabri allood feoodiks. Isiklike suhete osatähtsus väheneb. Kuid hiliskeskaegne territoriaalvõim on ikkagi erinevatest õigus- ja omandisuhetest kokkulapitud. Ühiskondlikud püramiidiskeemid ei kehti enam, on tugevalt lihtsustatud (nt kuningas-vürstid-jne-talupojad). Meeslään- meesliini pidi pärandatav lääne Kogukäeõigus- lääni koos haldamine Sotsiaalse karjääri võimalused hiliskeskajal: Sotsiaalne karjäär oli hiliskeskajal
Vasall pidi senioori väes teenima40 päeva aastas o Osalema senjoori nõukogus+ erakorralised abikohustused · Senjööri kohustused vasalli ees: o Kaitses vasalli · Senjöör- isand · Vasall- andis ennast senjööri kaitse alla ja vastutasuks teenindas senjööri · Feodaalne hierarhia- lepingupooled ei olnud võrdsed, vaid üks pool selgelt teisest kõrgemal · Benefiits- sõjameestele antud lään · Feood- 9.-10. Saj. Paiku muutus benefiits feoodiks · Lään- vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega · Domeen-kuningate maavaldused · Allood- täielikus omanduses olev maavaldus, mida ei hõlmanud vasallsuhted · Investuur- vasallsuhete sõlmimise akt · Rendihärrus- kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti · Mõisahärrus- selle korral kasutasid talupojad ainult väikest maalappi. Suurem osa maad jäi mõisamaaks.
, nõrgenesid erinevate riikide vahelised kontaktid ja suhtlemine. Hakkas domineerima naturaalmajandus. Riigiametnikele toetuv võimukorraldus hakkas asenduma isanda ehk senjööri ja sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel põhineva feodaalkorraga. Karl Martell hakkas oma sõjameestele maatükke jagama, et nad suudaksid endale ratsamehe ja vastava varustuse soetada, see tagas omamoodi nende usalduse, sest nad said palka. Maatükki, mida jagata nimetati lääniks, ehk feoodiks, ja vastavalt siis läänimees või feodaal. Ratsnike osatähtsus suurenes, nii et varsti moodustasid nad Lääne-Euroopas sõjavägede peajõu. Aja jooksul suurenes feodaalide sõltumatus valitsejast. Nii said vasallidest kohalikud asevalitsejad ja läänidest pärusvaldused.. feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja arvatakse, et see võib olla üks Frangi riigi lagunemise põhjustest. Kui varem olid olnud talupojad vabad siis nüüd moodustasid nad koos orjadega ühise klassi.
eeldas head väljaõpet · Vajadus luua stabiilne võimusüsteem. Keskajal kehtis põhimõte, et ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellele oli otseselt truudust vannutud. Lään Lään on vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. Karl Martelni ajal nimetati sõjameestele antud lääni benefiitsiks, mis anti teatud tähtajaks. (tavaliselt elulõpuni) 9- 10saj. muutus benefiits feoodiks, mis oli vabalt pärandatav. Hiljem said pärimisõiguse ka tütred. Kuningate maavaldused ehk domeenid vähenesid pidevalt. Talupojad ja mõis Talupojad kasutasid maad ning pidid selle eest isandale tasuma. Talupoeg pidi mõisnikule tasuma renti ja tegema teotööd. Sageli andis vaba talupoeg ennast sõjakäikudest ja röövimistest ohustatuna feodaali kaitse alla, millega kaasnes tema maatüki üleminek feodaalile. Rendihärrus kogu feodaali
otseses truudussuhtes, kuningas ei võinud suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata. Kuningad jagasid ka immuniteedikirju, millega läks osa riigivõimu funktsioone, nt. kohtumõistmine ja maksude kogumine, vasallile üle. Lään vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega; Karl Martelli ajal nim. sõjameestele antud lääni benefiitsiks, polnud pärandatav, kujunes siiski tava, et maa läänistati edasi pojale; hiljem muutus benefiits feoodiks, see oli pärandatav, pärandi saamisel tasuti pärandimaks senjöörile Domeen kuninga maavaldus; kahanes pidevalt, sest jagas maad välja Investituur sümboolne akt, selle kaudu toimus vasallisuhte sõlmimine, vasall vandus isandale ustavust, sai vastutasuks lääni, vannet uuendati, kui poeg astus läänisuhtesse isa asemele, lääniisanda surma korral ka Mille poolest erines senjööri ja vasalli suhe feodaali ja talupoja suhtest?
Valther von der Vogelweide, Guido Arezzost Feodaaltsivilisatsioon tekkis Frangi riigis merovingide ajal, kui riik hakkas sõjameestele maad andma, et nad suudaksid endale lubada sõjalist varustust. Seda nimetati benefiitsiks. Kuna aga sõjavarustuse hind aina kasvas, kasvas väljaantavate maade hulk. Maa, mida enne nimetati benefiitsiks, muutus nüüd pärandatavaks. Sellega muutus ka nimi - endine benefiits muutus nüüd lääniks ehk feoodiks. Tekkis süsteem, kus lääni ehk feoodi omanik pidi maa eest sõjaliselt oma isandat teenima. Kuna alad muutusid aina suuremaks, sai lääni ehk feoodi omanik neid maasid omakorda teiste vahel jagada, nii jäid uued rentnikud omakorda sõjalisi teeneid võlgu oma lääniisandale. Kehtis reegel, et minu vasalli vasall ei ole minu vasall. See tähendas, et kuningal ei olnud mingit võimu oma alluvate alluvate üle. Siiski, kui kuninga vasall kutsuti sõtta, liitusid temaga ka vasalli vasallid
annaabi.ee 
