Ettevõtjaks kujunemine (0)

Mõned tähtsad sõjad  Eesti ajaloos
Sõjad  on läbi aegade mõjutanud inimesi ja ühiskonna arengut. Tänu sõdadele on muutunud halvad
seadused ja inimesed on saanud oma tahet peale suruda, kuid samas on sõjad  toonud  kaasa ka palju
halba, vahel ka head.
Aastatel 1208-1227 toimus  Muistne  Vabadusvõitlus. Muistne vabadusvõitlus algas eestlastele 1208.
aastal,   kuisakslased   koos   abivägedega   tungisid   Ugandisse.   Samal   ajal   toimus   Euroopas
ristiusustamine ning see toodi ettekäändeks Eestisse tungimiseks. Eestlaste motiveeritus pidi olema
väga hea võitlemiseks, sest võideldi ju oma kodumaa ning vabaduse eest, kuid siiski jäeti alla saksa
vägedele,
Muistne vabadusvõitlus lõppes eestlaste jaoks allajäämisega, aga vaatamata sellele tõi see kaasa
eestlaste ühtsust, paremat varustust ja riigiarengut. 
Riik hakkas edenema, tekkisid juba kindlad sõjastrateegiad ja see aitas ka Ümera lahingus 1210.
aastal, kus eestlased tänu oma strateegiale võitsid.  1217 . aasta septembris toimus Madisepäeva
lahing, kus eesltaste maleva ja ristisõdijate vahel.   Eestlased said  raskelt  lüüa. Langes eestlaste
vanem   Lembitu   ja   ka   liivlaste   vanem    Kaupo .   1219   vallutasid    taanlased    Põhja-Eesti.   Tallinna
sadamasse saabus suur taanlaste  laevastik .  Retke  juhtis kuningas Valdemar II. Asuti takistamatult
eestlaste linnusesse. Eestlased kogusid  salaja  vägesid ja tungisid taanlaste laagrile kallale. Rünnak
oli algul edukas, kuid siis ründas eestlasi ootamatult Taani kuninga väkke kuulunud lääneslaavlaste
vürsti Vitslavi üksus. Taanlased koondusid uuesti ja saavutasid võidu. Pärimuste järgi olnud võidu
toojaks hoopis lahingu ajal taevast alla langenud  lipp , millest sai Taani riigilipp. Pärast võidukat
lahingut  ehitasid  taanlased Tallinna tugeva kivilinnuse  1223 -1224  sakslased  vallutasid kõik Mandri-
Eesti  linnused  ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa. 
Mõned põhjused minu arvates, miks eestlased kaotasid: Eestlaste kahjuks sõjas rääkis nende halvad
suhted  naabritega , seega suurt abi oodata ei olnud ja nii ka juhtus. Lõunanaabrid --  liivlased  ja
latgalid-   läksid   appi   hoopis   ordurüütlitele   ning   võitlesid   eestlaste   vastu.   Veel   peaks   teada,   et
vallutajateks   ei   olnud   ainult   sakslased.   Eesti   oli   sattunud   venelaste,   taanlaste   kui   ka   rootslaste
huviorbiidiks.   Pidev   võitlus   erinevate   vallutajatega   mõjus   eestlastele   laastavalt.   Üks   suurim   ja
otsustavaks   saanud   põhjus   oli   kindlasti   sõjalise   taseme   erinevus   eestlaste   ja   vallutajate   vahel.
Vallutajatel olid sõdijateks väljakoolitatud elukutselised sõjamehed ning neid oli kordades rohkem
kui eestlasi. Seega oli kindlasti neil ka suurem sõjakogemus, erinevalt eestlastest ning nad oskasid
omavahel hästi koostööd teha ilma suuremate konfliktideta. Samuti oli Lääne-Euroopas relvastuse
areng kiirem. Kui sakslased oma relvadega peale tungisid ei olnud eestlased sellised  relvi  näinud
ega  nendest  midagi  kuulnud . Need relvad olid hoopis   teisest mastist kui eestlaste omad. Sõja
käigus muidugi arenes kõvastika eestlaste relvaarsenal,aga siis oli juba liiga  hilja .  Vastaste  poolel
sõdijatel   oli   osavalt   organiseeritud   sõjakäikning   neil   oli   ka   parem   taktikaline   vaist.   Eestlaste
eeliseks  oleks pidanud olema kodumaatunnetus, kuid see isegi ei aidanud alla alistumisest. 
Liivi   Sõda   toimus   aastatel   1558-1583.    16   sajandi   keskpaigaks   oli   Vana- Liivimaa    aeg   ümber
saanud. Esiteks oli  siinne  poliitiline korraldus ajast maha jäänud, teiseks olid  naabrid   tugevaks
saanud.   Jõudu   olid   kogumas   Rootsi   ja   Poola.   Kuid   kõige   rohkem   ihkas   Liivimaad   Venemaa.
Venemaa soovis laiendada kaubavahetust Lääne – Euroopaga, aga liivlased keelasid venelastel otse
kauplemise  seal viibivate kaupmeestega, ühtlasi oli veel keelatud vedada Venemaale sõjavarustust
ja selleks vaja minevaid  metalle . Ettekääne sõjaks aga leiti laestvõetud Tartu maksu näol. Väideti, et
Tartu piiskopkonna  feodaalid  on kunagi aastasadade eest kohustunud maksma Vene tsaarile iga
inimese pealt ühe hõbemarga aastas. Kergemeelselt nõustusid  Liivimaa   valitsejad  selle nõudmisega
ja  lubasid    1554 .  aastal   kirjalikult,   et   maks  kogutakse   kolme   aasta   jooksul   kokku.  Sellega   olid
ordumeister  ja piiskop venelaste nõudmised õiguspäraseks tunnistanud ja ennast  Moskvale  kätte
mänginud. Tartu maksu tähtaeg lähenes. Kui  tsaar   kuulis , et raha ei ole, polnud tal enam mingit
põhjust sõda edasi lükata.
1558. aasta kevadel alustasid   venelased  Narva piiramist.  Mõni  kuu hiljem andis  vaid nädalase
piiramise järel alla ka Tartu. Nüüd alistus rida väiksemaid linnuseid venelastele ilma igasuguse
vastupanuta ja Vene väesalgad jõudsid Tallinna alla, kust nad esialgu siiski lahkusid.  1560 . aastal
lehvis ordulipp viimast korda lahinguväljal.   1573 .  aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide
ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale.  1577 .  aastaks oli nende käes
kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka  Hiiumaa ; Saaremaa oli
osaliselt venelaste kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid venelased ka Tallinna,
ent ka  seekord edutult.  
Peale Liivi sõda jagunes Eesti alad Rootsi, Poola ja Taani valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti
ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks. 
Peale   Liivi   sõda   jäi   valitsevaks    usuks    Luteri   usk   ja   samuti   oli   Liivi   sõja   käigus   eestlaste   arv
kahanenud vähemalt poole võrra.
Põhjasõda  toimus aastatel 1700-1721. 1700. aasta  veebruaris  püüdsid Poola kuninga väed vallutada
ootamatult Riia linna. Sellega algas pikk ja raske Põhjasõda. Üllatusrünnak ebaõnnestus, sest Riia
kindlused ei osutunud nõrkadeks  ning nii tuli Saksi vägedel  asuda  linna pikaajalisele piiramisele.
1700. a. sügisel maabus Karl XII Rootsi peavägedega  Pärnus , et minna appi piiramisrõngas olevale
Riiale. Pärnusse saabudes sai ta aga teada, et suvel oli Rootsile sõja kuulutanud ka Venemaa ja et
Vene väed olid  asunud  piirama Narvat. Kuningas otsustas minna Narvale appi. Narva lahingus 30.
novembril 1700 saavutasid  rootslased  venelastele näkku peksvas lumetormis võidu neljakordses
ülekaalus olevate Vene vägede üle. Lüüasaanutest uppusid paljud Narva jõe voogudes, Vene vägede
välismaalastest  ohvitserid  ruttasid end vangi andma.   1703. aastal vallutasid Vene väed mitmed
Eesti linnad, sealhulgas ka Rakvere ning linnu põletati. Sõja ajal toimus ka suur katku laine. Sõja
tulemusel sai Venemaa endale Eesti- ja Liivimaa.. Rootsi sai õiguse
Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada 50 000  rubla  eest teravilja. Eestis tui võimule Venemaa
ning algas Vene aeg.
Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel
toimusid   mitmel   pool   ka   mõisavastased   rahutused.   Talupojad   püüdsid   sõjaolukorda   kasutada
selleks, et mõisnike võimu alt  vabaneda .
Põhjasõja   järel   pakkus   Eesti   lohutut   pilti,   maa   oli   laastatud,   põllud   söötis,   eestlased
väljasuremispiiril.   Sõja   ja   katku   tõttu   oli   rahvaarv   150 000   inimest.   Ellu   jäi   rahva   noorem   ja
elujõulisem osa, aastasaja lõpuks oli rahvaarv üle poole miljoni, mis sai võimalikuks tänu soodsaile
majandusoludele, niiöelda  rahuajale.
Sõda on inimeste  loomuses . Võib üsna julgelt väita, et sõjad ei kao iial. Sõda on  vältimatu , temaga
tuleb arvestada.  Aga  lohutuseks , igas  halvas  on  killuke  päikest.   Seega ka sõjas on nii positiivseid
kui negatiivseid jooni. Need eelmainitud sõjad on olnud üheks tähtsaks  teguriks  Eesti kujunemisel.
Ajaloos on olnud veel mitmeid sõdu, mis vääriks mainimist, aga tänaseks kõik.
Eleri  Etverk