E.Vilde "Mäeküla piimamees" Arvustus (18)

E. Vilde „Mäeküla piimamees“
Teos saab alguse, kui hädise mõisa omanik Ulrich von Kremer jõuab arusaamale, et tal oleks aeg lõpetada vallalise elu. Seni pole tal õnnestunud leida endale partnerit, kellega elupäevad veeta. Kuigi mõisa ehitus pole juba aastaid edenenud, on mõisa sissetulek piisavalt suur, et jääda naistele silma. Ühel päeval kohtab Kremer temale töötava talumehe Tõnu Prillupi juures noort naist. See on Tõnu abikaasa Mari, kes abiellus temaga pärast Tõnu endise naise Mari õe surma, et hoolitseda õe laste eest. Kremerile hakkab Mari meeldima. Kuigi ta peab esialgu teise mehe naise himustamist valeks, otsustab ta siiski püüda Marit ära võtta. Ta teeb Tõnule pakkumise - naise eest saab Tõnu Jaanile kuuluva piimatalu, mis on märgatavalt kobedam Prillupi enda talust ning mille teenimisvõimalused on märksa suuremad. Tõnu hakkab Marit nõusse meelitama, mis on aga väga vaevarikas. Pärast pikka tööd ning erinevate võtete proovimist annab Tõnu töö soovitud tulemuse ning Mari nõustub mõisahärra armukeseks hakkama. Kui enne arvas Tõnu, et Mari on talle kui kolmas laps, siis Marist ilma jäädes mõistab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine. Tõnu on väga õnnelik oma elujärje paranemise üle ja teeb raskustest hoolimata oma uut tööd meelsasti. Ka Mari tundub uut elu nautivat. Aja möödudes hakkab Tõnu Mari tagasi soovima ja ka äri läheb kehvasti. Seepeale hakkab Tõnu viina võtma, kuni ühel päeval purjus peaga linnast tulles jõuab ta koju surnuna. Tahtes vaba ja sõltumatu olla, pöördub Mari pärast Tõnu surma linna elama.
Tõnust oli vale nõustuda Kremeri lepinguga. Juba tema motiivid olid valed. Tõnu mõtete järgi võiks arvata, et teda ei huvitanudki nii väga heale järjele saamine kuivõrd teistest parem olemine. Kujutledes oma tulevast rikkust, ütles Tõnu: „Ja teada, et teised seda teavad!“ ning pärast piimatalu omandamist ütles ta: „Tõnu tähendab nüüd midagi.“ Tõnu huvitas tema positsioon. Mari, laste ning enese heaolule ta tähelepanu ei pööranud. Tõnu oleks pidanud nägema kaugemale oma egoistlikust ihast. Alles lepingu täitudes hakkas ta nägema Mari küpsust ja oma endise kodu ilu. Nagu paljud inimesed ei osanud ka Tõnu hinnata endale kuuluvat enne, kui ta sellest ilma jäi. Pessimistina nägi Tõnu ainult oma elu halbu külgi. Kui Tõnu kadestas Jaani elamist, siis nägi ta seda ainult pealiskaudselt. Süvenemata ei suutnud ta märgata Jaani elu ebameeldivaid tahke. Oleks Tõnu aru saanud, kui tobedad on ta isekad vajadused ning kui kaunis on tema elu tegelikult, siis poleks ta tõenäoliselt sellist väära otsust teinud.
Raamatut lugedes pettusin ma eesti rahvas. Loodan tõsiselt, et eestlased ei ole sellised nagu teosest välja lugeda võis. Tõnu ei mõelnud kordagi sellele, et Jaan kaotab tema pärast oma töö. Tõnu huvitas ainult enda heaolu, ta ei hoolinud ei Jaanist ega Marist. Samuti pidas ta oluliseks teistest üle olemist ja ka teised piirkonna elanikud hoolisid väga oma positsioonist. Tõnu ju teadis, mida mõteldi, kui ta piimatalu ära võttis: „Va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää!“ Kas eestlased ei hoolinud üksteisest, isegi nendest , kellega pidevalt läbi käidi? Enne raamatu lugemist oli mul ettekujutus , et pärast aastatepikkust rõhumist olid eestlased õppinud kokku hoidma ning põlgasid ühtselt sakslasi. Teose järgi aga polnud eestlastel mingit ühtsustunnet.
Vilde on väga hästi hakkama saanud realistlikult kujutluslaadi esindamisega. Nii teose tegelased kui ka sündmustik pole midagi erakordset ega võimatut. Tõnu suutmatus oma tunnetes selgust saada lisas oluliselt tema isikupärale, mistõttu oli oluliselt lihtsam tunda ennast Tõnu biograafiat, mitte ilukirjanduslikku teost lugemas. Ka Mari kinnisus, omapäi tegutsemine ning leplikus võimaldavad temast mõelda kui endale tuttavast isikust. Kuigi tänapäeva ühiskonnas elades ei tea ma midagi karjääri edendamisest nendel minu jaoks kaugetel aegadel , siis usun, et Tõnule naeratanud õnn oleks võinud tõesti teoks saada. Ta ei tõusnud üleöö imeläbi mõisniku staatusesse, vaid astus ainult ühe sammu talupoja elust väljarabelemise suunas. Oodatud tasu ei toonud Tõnule kauaigatsetud õnne. Ka reaalses elus võime mõnikord tõsiselt pettuda, kui tegelikkus ei vasta eelnenud ettekujutusele. Vilde on suutnud edukalt oma fantaasiat tagasi hoida, et luua vägagi usutavat teost.
Kuigi antud teos vastab väga hästi žanri poolt esitatud nõuetele ning kajastab autori arusaamu, ei soovitaks ma seda teistele. Võib-olla on minu võime objektiivselt hinnata pärsitud mu üldiselt negatiivsest suhtumisest realistlikku kirjandusse, aga ma ei usu, et see raamat peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse hulka, vaid pigem realistliku kirjanduse austajate varamusse.