Essee "Tõekspidamised lasteaiaõpetajana" (2)

Tõekspidamised lasteaiaõpetajana
Iga inimene on andekas omamoodi, kuid avastada seda annet pole kerge. Kelleks saada? See küsimus kerkib varem või hiljem iga inimese ette. Ühest saab luuletaja, teisest füüsik, kolmandast kirurg, aga mina tahan saada lasteaiaõpetajaks.
Kasvataja, pedagoog , juhendaja – see pole elukutse , vaid pigem kutsumus . Igaüks ei saa ju geniaalseks kunstnikuks , kuulsaks muusikuks või näitlejaks. Samuti ei saa igaühest tõeline õpetaja.
Lasteaiaõpetaja on eriline elukutse, isegi mõnes mõttes unikaalne : väga suur väljakutse ootab mind. Selle pärast ka suur vastutus ja suur armastus. Ma arvan, et minu poolt valitud eriala tähtsaim omadus on just nimelt armastus: armastus laste vastu, sest vaevalt saab ilma selleta Õpetajaks; armastus elu vastu, sest ilma optimismita pole lasteaias midagi teha; armastus töö vastu, sest õpetaja töö nõuab igapäevast järjekindlat tööd. On vaja palju jõudu selleks, et õpetada lapsi sööma, riidesse panema , joonistama, sõber olema, elama ühiskonna reeglite järgi. Ja mulle meeldib just kõik see, meeldib olla vajalikuks. Selle pärast ma tahangi töötada lasteaias, et minu kõrval oleksid minu töökaaslased, andekad inimesed, peaaegu võlurid, Isiksused.
Ma saan väga hästi aru, et kohtumine õpetajaga on iga lasteaeda tulnud lapse jaoks eelkõige kohtumine uue ja tähtsa inimesega. See kohtumine võib aidata lapsel saada heaks inimeseks, isiksuseks, saada tal kindlustunnet tuleviku suhtes, tekitada temas soovi olla õpetaja sarnane ja pöörduda kasvataja poole kõige raskematel või õnnelikematel eluhetkedel.
Milline näeb välja päev lasteaias? Sa kohtud lastega ja avastad iga päev uut nii nendes kui iseendas . Kõik lapsed on erinevad ning mina pean olema ka mitmekülgne. Aga samas ei saa mina lasteaiaõpetajana olla nõrk. Õpetaja peab olema tugev ja huvitav. Ning eelkõige huvitav iseendale.
Lasteaed pole ainult hoone ega õppetunnid, vaid sinu laste näod, iseloomud , isiksused. Kuidas nad tunnevad end sinu kõrval, mida mõtlevad? On väga oluline teada, et sa oled vajalik siin ja praegu, sisendada lastesse enesekindlust või lihtsalt naeratada kõigile ja öelda „Tere!“.
Luua hingelist lähedust oma lastega on ilmselt iga õpetaja unistus. Aga kas me oskame armastada lapsi päriselt ja väljendada oma armastust nii, et laps tunneks seda? Tähtsaks tingimuseks siinjuures on õhkkond lasteaias, psühholoogiline kliima rühmas. Sest rühmast peaks saama perekond lapse jaoks, ehk koht, kus ta tunneb end võrdsena teiste seas, kaitstuna, kus tal on mugav ja soe. Õpetaja roll on sealjuures väga suur ja tähendusrikas. Sest õpetaja nagu ema loob korda, lepitab kaklejaid, kuulab ja elab kaasa, hoolib, karistab õiglaselt ja lohutab.
Õpetaja armastus laste vastu peaks olema tingimusteta. Armastada last tähendab armastada teda kõigest sõltumata. Sõltumata välimusest, väärtustest ja puudustest, plussidest ja miinustest. See ei tähenda muidugi seda, et meile meeldib alati lapse käitumine. Tingimusteta armastus tähendab, et me peame armastama last isegi siis, kui tema käitumine ei ole meile meelt mööda.
Kuidas saab laps aru, et teda armastatakse ja austatakse lasteaias ja rühmas? Olulist rolli mängib selle juures silmside . Avatud heatahtlik pilk otse lapse silmadesse on väga tähtis suhtlemisel lapsega, et rahuldada tema vajadusi. Kuigi siin on üks psühholoogiline nüanss: lapse ja õpetaja silmad peavad olema ühel tasandil. Õpetaja ei tohi vaadata ülevalt alla.
Palju lihtsam on väljendada poolehoidu, toetust ja armastust lihtsa puudutusena. Ma ei pea silmas kallistusi ja suudlusi, mõnikord piisab täiesti sellest, et puudutate kätt, silitate pead, sasite juukseid, panete kätt õlale. Näiteks kui õpetaja võtab oma pehme käega lapse arglikku ja mitteosavat käekest ja suunab joonistamisel, või kui laps voolib iseseisvalt plastiliinist kujukest ja õpetaja paneb selle juures pehmelt lapse õlale kätt, tunneb laps toetust, kindlust ja heakskiitu.
Suhtlemisel lastega on väga oluline, et oskaksite leida aega suhtlemiseks lapsega individuaalselt, isegi kui olete väga hõivatud. Rühmas ei tohi olla lapsi, kellega te pole isiklikult rääkinud vähemalt 2-3 korda, isegi kui see teema on lasteaiast väga kauge . Laps peaks sellistel hetkedel tundma: „Praegu on minu õpetaja ainult koos minuga, ma olen kõige tähtsam tema jaoks.“
Ma tahaksin, et kõik oleks nii. Tahan olla minu laste elus tähtis inimene! Ma mõistan, et see õnnestub vaid sel juhul, kui ma hakkan nägema igas oma lapses ainulaadset isikut, mõistma ja võtma südamesse laste muresid , elama kaasa nende edule ja ebaõnnestumistele, otsima uusi viise suhtlemiseks nendega ning uskuma, et lapsed tahavad saada minu kaaslasteks õppimisel ja kasvatamisel .
Õpetaja elukutse köidab mind eelkõige sellepärast, et see on humaanne ja üllas. Ma arvan, et selleks, et saada õpetajaks, on vaja teha palju tööd iseendaga, täiendada end ja areneda pidevalt. Õel, võimukas ja egoistlik inimene ei saa olla õpetaja. Aga ka igav, passiivne või endasse tõmbunud inimene ei tohi saada õpetajaks. Minu jaoks tähendab õpetajaks olemine järgmist: olla loov, ainulaadne, rikka sisemise maailmaga , elujanuline inimene, kes otsib pidevalt inimlikku kontakti lastega. Lasteaiaõpetaja loob tulevikku „oma kätega“!