Essee teemal "Quo vadis, Eesti kultuur" (2)

Quo vadis , Eesti kultuur?
Nagu ka pealkiri ütleb, vihjatakse sellele, et Eesti kultuur hakkab hääbuma. Ja nii see tõesti on. Üha enam tungivad teised kultuurid peale ja Eesti kultuur vaikselt kaob. Järjest rohkem inimesed reisivad ringi ja avastavad endi jaoks üha uusi ja huvitavamaid kultuure, kui on seda meie endi oma. Teistest kultuuridest pärit toidud, tavad ja meelelahutus on meie noored ära võrgutanud.
Ent miks minnakse ja ei taheta üldjuhul tagasi tulla? See kõik algab riigist. Riik ei rahasta kultuuri enam nii nagu vanasti ja kaovad järjest igasugused tavaks saanud festivalid ja üritused ära ning rahvasse koguneb protestivaim. Minnakse mujale, algselt üritustele ja siis hakatakse nägema teiste riikide eeliseid ja meie riigi miinuseid ning põhjuseid, milleks siit ära saada.
Tihtipeale ei taheta ka tunnistada kust me pärit oleme. Eestlased ei julge omale tunnistada, et meie esivanemad olid vaesemaist vaesemad talupojad ja mõisnike tallaalused. Ei mõisteta, et see ongi meie kultuur, sealt olemegi me pärit. Ei leidu just palju noori inimesi, kes tänapäeval läheks mõnele Rocca al Mare vabaõhumuuseumi korraldatud ettevõtmisele, pigem ikka minnakse kuskile Jaapani restorani sushit sööma või Ameerikast pärit bowlingut mängima. Meie enda tavad ja rahvuslikud meened on justkui magedad. Kunagi käis elu maal nii mis kole , aga nüüd surevad maakohad järjest välja. Maakoole, -poode ja sidejaoskonde järjest suletakse, sest järjest rohkem inimesi suunduvad linna elama. Maale jäävad vaid vanurid, kes ka ajapikku surevad ja nii mattuvadki maakohad otsekui tuha alla.
Aga sellele kõigile aitavad ju kaasa meie poliitikud, meie omad iidolid ja suurkujud, kes tahavad noortele meele järele olla, kas siis häälte ostmiseks või niisama. Alati kui midagi korraldatakse, on sellel võõramaised mõjutused. Aga nii surebki ju meie oma kultuur välja.
Kui palju inimesi veel teab, mis on meie rahvuslind, -puu või -kala? Julgen arvata, et vähesed.
Ma ei väida, et peaks meie kodanikele meie enda ajalugu ja kultuuri peale suruma , vaid võiks ju kuidagi rohkem seda tutvustama ja mitte liialdama külaliskultuuridega. Kord paari aasta tagant laulu- või tantsupidu korralda ei ole piisav. Ning tänapäeval ei saa ju kuskil lihtsat einetki sööma minna, igalpool menüüs ainult mingid imeasjad sees. Tuleb meie kultuuri arendada ja juba maast madalast, sest üks on kindel – meie tulevik on noorte teha.
Õpilase nimi
Klass