Essee: Kuhu põgeneda iseenese eest? (0)

Essee
Kuhu põgeneda iseenese eest?
Politsei eest suudavad leidlikud pätid põgeneda aastaid, tigeda abikaasa eest võib mees peita end päevi, pahurate vanemate eest leiavad lapsed ikka mõne peidupaiga. Kuhu aga põgeneda vahel suurima vaenlase, iseenda eest?
Chateaubriandi „Renés“ on peategelane peitunud Louisana rohtlaantesse. Ta on jätnud oma suursuguse elu Euroopas, et teha lõpuks rahu iseendaga . Inimesed loodavad leida loodusest puhtust, selgust ja rahu. Loodus vastandub igapäevaelu kiirusele ning muredele. Loodetakse, et loodus puhastab hinge ja viib minema rahutuse. Loodusesse justkui põgenetakse iseenese eest. Siiski enamasti karjuvad mõtted ja mured looduses veelgi valjemini ja nõuavad endale lahendusi. Mullegi meeldib murede puhul jalutamas käia. Puhas õhk ja loodushääled teevad pea selgemaks ning pärast jalutuskäiku pole enam vaja kuhugi põgeneda, sest muredele on lahendus leitud. Seega pooldan looduses rahu otsimist, aga iseenda eest sinna võimalik põgeneda pole .
Vastupidine tee on aga peod ja inimesed. Ka René püüab mõneks ajaks sukelduda seltskonnaelu. Peagi mõistab ta aga, et seltskond pole tema jaoks ning ka tema ei sobi seltskonda. Seega põgeneb ta hoopis äärelinna, kus elab tundmatuna. Tihti üritatakse põgeneda pidutsemisse ja ka alkoholiga oma muresid loputada. Selline meetod toimib, aga ainult natukeseks. Kui inimesed on ümbert kadunud ja mõistus jälle kaine , pole enam iseenda eest kuhugi varjuda.
Võimalus iseenda eest põgeneda on jätta maha kõik, mis on tuttav. René rändab paljudele võõrastele maadele lootes leida õnne. Siiski naaseb René kodumaale leidmata seda, mida otsis. Ka tänapäeval otsustavad inimesed tihti uue alguse kasuks kuskil võõrsil, aga peavad peagi möönama, et pole välismaal paremat midagi. Siiski on ka üksikuid, kellel õnnestub välismaal alustada uut ja vähemalt esialgu õnnelikku elu.
Religiooni osatähtsus inimeste elus on vähenemise trendil. Siiski on veel hulk inimesi, kes otsivad abi jumalalt. „Renés“ otsib usust lohutust Amélie, kes otsustab nunnaks hakata. Ometi lausub ta oma pühitsemisel: „Halastaja Jumal, tee nii, et ma ealeski siit surisängist ei tõuseks...“. Seega teadis Amélie, et ei saa enese eest põgeneda isegi mitte jumalasulasena. Tihti loodetakse jumalasõna abil ka oma tegusid õigustada. Näiteks „Tõe ja õiguse“ Vargamäe Andres otsib pidevalt Piiblist oma õigust Pearu vastu ning üritab endale tõestada, et tema teod on õiged. Romaani lõpus aga Andres pettub Jumalas ja ta hingerahu jääbki leidmata. Nii kasutavad inimesed pigem usku enda õigustamiseks, mitte ei proovi leida usu läbi tõelist rahu.
Tänapäeval on lisanenud veel üks peidukoht, nimelt virtuaalmaailm. Inimesed, eriti noored üritavad tihti arvutist lohutust leida ja unustavad endeid virtuaalellu. Rollimängudes saab kehastada kedagi ilusat , tarka, rikast. Unustatakse oma tõeline identiteet ja ka sellega kaasnevad probleemid. Ometi peab mingil hetkel endale taas otsa vaatama ja lõputult põgeneda ei saa.
„Renés“ soovib Amélie surma, sest ta usub, et see on ainus toimiv tee enda eest põgenemiseks. Loomulikult keegi ei saa väita, et teab, mis meid pärast surma ootab. Siiski tundub osadele, et surm on kergem kui elu iseendaga. Nii valitaksegi enesetapp, lootes niiviisi lõpuks rahu saada. Kas surm on tõesti ainus tee?
Tihti tahetakse peituda iseenda eest. Selleks on ka palju erinevaid viise välja nuputatud. Ometi pole ükski neist kuigi tõhus. Teed on kas lühiajalised või vähetoimivad. Seega tuleks õppida endaga elama ja julgeda probleemidele vastu vaadata. Niiviisi on ehk võimalik neile ka lahendusi leida ja ehk kunagi ka saada rahu.