uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse ka hiliseks vältevahelduseks. Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need
karm, valgusekiir, tarkusehammas, bakter, vaesuse, lepitus, viimase, suhkrutrahv, talunik, saamatus, kohvrist, tahtejõud, kaaslane, rahulikkust, vaalgalerii, kahvatu, trotslik, saamisrõõm, saatus. · Silbita eelmise ülesande viis esimest sõna ja tee silbiskeemid (algus, tuum, lõpp). · Liigita sõnad viimase kõnetakti esisilbi pikkuse järgi. LÜHIKESE ESISILBIGA PIKA ESISILBIGA · Liigita sõnad sõnavälte järgi. Elu, lolluseid, kuulsat, koridor, valedest, soodus, klooster, katsetamata, varmas, suhkur, pikkusest, varrukas, tormakas, lurjuseid, loom, küpseid, ülestikku, toober, õpiku, samuti, tõbi, kuhjas, lõplik, ümarik, ameti, soolase, rüü, kapi, kabi, kai, mõttekas,
perenain, parandatakse parants. Vokaalide kadu haarab ka grammatilisi tunnuseid. Nii on lõunamulgis sarnastunud alale- ja alalütlev, küläl tähendab nii "külale" kui "külal", mitmuse 1. pöörde lõpp võib olla m: annam "anname", nud-partitsiibi tunnus n: kazun "kasvanud", hilise kaasaütleva lõpp võib olla k, -g: samleg "samblaga". · Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi".
'ader'), pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale `hääl : hääle', moa `maa'), kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu (astma `astuma', vierma `veerima'), mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi `rätikuid'), n-tunnus nud-kesksõnas (oln `olnud'). Kihnu - Vokaalharmoonia (lepüb `lepib', sõlõd `sõled', külä `küla'), tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna `tina', sjõluma `siluma'), ä > ja (kjagu `kägu'), pikkade vokaalide diftongistumine (mua `maa'), ü-lõpulised diftongid (käümä `käima'), nn hilisdiftongid (tuät `taat'), s-tunnus eitava kõne minevikuvormides (ei peksetäs `ei pekstud', ei visäs `ei visanud'), lõputa da-tegevusnimi (harjuta `harjutada', riöki `röökida'), des-vormi tunnus -s (harjutas `harjutades', riäkis `rääkides'). Läänemurre Läänemurre on väga hajuva tuumaga murre
pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale ‘hääl : hääle’, moa ‘maa’), kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu (astma ‘astuma’, vierma ‘veerima’), mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi ‘rätikuid’), n-tunnus nud-kesksõnas (oln ‘olnud’). Sisemine liigendus: Kihnu Vokaalharmoonia (lepüb ‘lepib’, sõlõd ‘sõled’, külä ‘küla’), tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna ‘tina’, sjõluma ‘siluma’), ä > ja (kjagu ‘kägu’), pikkade vokaalide diftongistumine (mua ‘maa’), ü-lõpulised diftongid (käümä ‘käima’), nn hilisdiftongid (tuät ‘taat’), s-tunnus eitava kõne minevikuvormides (ei peksetäs ‘ei pekstud’, ei visäs ‘ei visanud’), lõputa da-tegevusnimi (harjuta ‘harjutada’, riöki ‘röökida’), des-vormi tunnus -s (harjutas ‘harjutades’, riäkis ‘rääkides’).
ja välde)? Kvantiteet e pikkus. Kestus e füüsikaline kvantiteet, välde e lingvistiline kvantiteet. 48. Mis avaldab mõju häälikute kestusele? Hääliku enda laad, naaberhäälikute laad, naaberhäälikute kestused, kuulumine rõhulisse või rõhuta silpi, sõna pikkus, kõnetempo, hääliku asukoht sõnas. 49. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Kestus: järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses. Põhitooni liikumine: 1 v: vokaali tõus esimeses kolmandikus, 2 v: 2/3 ulatuses, 3 v : tõus esimeses kolmandikus ja siis järsk langus 50. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Eesti keeles on kolm väldet, välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. Häälikuvälteteooria: välde on seotud häälikukestusega, s
14. Peamised vokaalimuutused eesti keele ajaloos. Enne 1000 AD tekkis õ häälik ja lühenes vokaal h ees. Lõpukadu ehk sõnalõpulise vokaali kadu kahesilbilistes pika esisilbiga vormides ja kõigis enamasilbilistes vormides. Nt jalka > jalg, metsästä > metsäst. Kirjalike keelemälestiste andmeil toimus lõpukadu 13.-15. saj kestel. 6 Sisekadu ehk lühikese vokaali kadu pika esisilbi järel teises lahtises silbis, kui sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt kastanut > kastnut. Pikkade vokaalide lühenemine järgsilpides. Muutus toimus nähtavasti 14. sajandil, aga ikkagi pärast sisekadu, sest pikast vokaalist sündinud lühike vokaal teises silbis pole enam kadunud. Enne 1900 AD järgsilpides o > u. 15. Peamised konsonantide muutused eesti keele ajaloos. Enne 1300 AD palatalisatsioon i ja j ees. K kadu sõna lõpul
- esineb totaalset palatalisatsiooni (põhjuseks lihaste nõrkus) - võõrsõnades võivad ära jääda sõnaalguse rõhutud silbid, aga ka oma sõnadel võib alguskonsonant ära jääda [Katril ko=trikoo] Dasinger (1997) Pikkusopositsioon Eesti keele kohta Vihman 1971,1976 Pikkusopositsioon : päris väiksena helitute konsonantide (obstruentide) puhul rohkem pikki kui vaja, vokaalide puhul pigem rohkem lühikesi. Vanus 1.9 oli pöördeline, jäid mõned üksikud vead eriti ülipika esisilbi puhul: tupaa pro tuppa. Oksaar 1971,1972: pikkussüsteem kujunes välja vanuses 2.1-2.3 Teine uurimus on Vesker 1987: uuriti lapsi 2-7, paluti 325-l lapsel nimetada 160 eset piltidel. 60% 2-aastastest ja ainult 1 % 7-aastastest tegi pikkuses vigu, kuid ainult väga vähestes sõnades (2% kõigist sõnadest). Ka soome lapsed õpivad pikkusopositsioone varakult, teise eluaasta jooksul. Teisiti on ungari keelega, seal on pikkuserinevused ebaregulaarsemad.
1) hääliku laad: kõrged häälikud on kestuselt lühemad 2) naaberhäälikute mõju (nt vokaal on sulghääliku ees lühem kui nasaali ees) 3) silbi liik (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4) sõna pikkus 5) kõne kiirus: aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas. 46. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised 3 faktorit: 1) 2 silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses 2) põhitooni liikumine: I välte puhul on vokaali esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul, siis langeb järsult. 3) intensiivsuskulg III välde erineb II-st pingsuse poolest. 47
kestuselt lühemad) 2) naaberhäälikute mõju (täishäälikud on sulghääliku ees lühemad kui nasaali ees) 3) kestus oleneb silbist (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4) sõna pikkusest 5) aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas kõnes. 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit: 1) kahe silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses 2) põhitooni liikumine: I välte puhul on täsihääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult. 3) intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt. 48
6) kõnetempo kiiretempolise kõne häälikud on lühemad kui aeglase kõne häälikud 7) hääliku asukoht sõnas nt. 2. silbi vokaal on poolpikk, kui 1. silp on lühike; kui 1. silp on pikk, on 2. silbi vokaal lühike jms 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit: kahe silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses Q1: lühike poolpikk (silpide suhe 0,7) Q2: pikk lühike (silpide suhe 1,5-1,7) Q3: ülipikk vaeglühike (silpide suhe 2-2,5) põhitooni liikumine: I välte puhul on täishääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul II välte puhul on tõus 2/3 ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul
I välde – lühike rõhuline lahtine silp; II välde – pikk rõhuline lahtine või kinnine silp. Praeguse VV kohta kasutatud terminit “hiline VV”, mis hakkas tekkima 13. sajandil. Nn Veske-Collinderi teooria: kui sõna lüheneb ühe silbi võrra, siis hääldus intensiivistub, et kogupikkus säiliks samana. Nn asepikendus osastavas käändes, kui kadus lõpp -ta. Ariste teooria. 1947. a on Ariste väitnud, et just esisilbi välte pikenemine põhjustas kolmanda silbi ärajäämise. Esisilp pikenes isokroonia (samapikkuspõhimõtte) tõttu. Esisilpi hääldati pikemalt siis, kui teine silp oli lahtine, ja lühemalt, kui teine silp oli kinnine. Kinnine silp nõudis rohkem hääldusenergiat. Nähtus kasvas üle VV-ks, kus välte erinevust hakati tõlgendama grammatilist tähendust kandva vaheldusena. Osastava lõpp kadus. Mati Hindi teooria. 13
"Eesti kohanimede normimine" (Pall 1976), mis käsitles normimise üldpõhimõtteid. Selle kohaselt tuleks ametliku kuju fikseerimisel tuleks arvesse võtta 1) nime kohalik murdeline kuju, 2) kirjakeele ühtsuse nõue, 3) nimetarvituse traditsioon, 4) nime struktuur, 5) etümoloogia. Artiklis vaadeldi murdeliste ja kirjakeelsete kohanimede vahekorda üksikute häälikuvahelduste näitel (h nimede alguses, ühe- ja kahekordsed konsonandid või vokaalid, ts või ds, järgsilbi o või u, esisilbi e või ä jm), kohanimede kokku- ja lahkukirjutamist ning kohakäänete tarvitust. Asulanimede reformi jõustas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 25. veebruari 1977. a seadlusega (ENSV Teataja 1977, 11, 127). Nimede keeleline korrastamine oli üldiselt õnnestunud, muuhulgas kaotati nummerdatud külanimed (nt oli 5 Kullamaa küla) ja lihtsustati asustusüksuste terminoloogiat (kaotati asundused ja asundid, jäid üksnes alevikud ja külad). Külanõukogude
kinni. Vilepi luuletused on kirjutatud traditsioonilistes nelikvärssides. Erandid on luuletused ,,Ema". ,,Ilmapuu", ,,Tahaksin olla", ,,Mutionude vaidlus" ja ,,Suvi", mille stroofid on kaheksarealised. Vilepi luuletustel on üldiselt selge ja reibas rütm, mis on saavutatud traditsioonilist silbilis-rõhulist neliktrohheust kasutades. Sellelähedast värsimõõtu kasutas regivärss ning eesti kõnekeelele on rõhulise esisilbi tõttu trohheiline rütm omasem kui nt jambiline. Silbilis-rõhulises meetrumis on korrastatud pearõhusilpide esinemine ja silpide üldarv. Neliktrohheuses vahelduvad neli rõhulist silbipositsiooni nelja nõrga silbipositsiooniga alustades pearõhusilbist. Vilepi luules on levinud ka värsijalgade arvu korrastatud vaheldumine, kus nelikstroofis vahelduvad nelik- ja kolmiktrohheused. Selline rütmis avalduv seaduspära kutsub esile ootuse oma
annaabi.ee 
