Erivajadustega õppija essee (0)

Ma ei suhtu kunagi erivajadustega inimestesse eemaletõukavalt ega kuidagi eriti teisiti, kui tavalistesse – tervetesse inimestesse. See, et inimesel on puue ei tähenda, et ta ei oleks inimene ja ei vääriks meie austust. Muidugi on kurb vaadata, kui näen linnapeal inimesi, kes ei saa endaga ise hakkama kuid ega minu haletsemine ei aita, vaid võib olla muudab minu oleks teise inimese kuidagi negatiivseks või õnnetuks.
Olen kokku puutunud lähemalt just lastega, kellel on erivajadus . Tänu sellele olen õppinud palju. Enam ei suhtu ma lapsesse halvustavalt, olen mõistnud, et laps on haige ja ta vajab täiskasvanu abi, mida just mina rühmaõpetajana saan pakkuda.
Kui olin veel tööl Tallinnas, käisid minu rühmas kaks last, kes ei ole tavalised laps, üks poiss oli pärit kurt-tummast perest , kuigi ta ise kuulis ja vaikselt hakkas tulema ka kõne.
Selle lapsega oli vaja pidevat järjepidevust ja kordamist, sest tema ei saanud kodust kõnelist toetust. Sõimerühmas ei saanud meie, rühmaõpetajad aru, kas laps on kuulja või mitte. Teise aasta jõuludeks poiss juba kõneles lihtsamaid lauseid , mida lasteaias pidevalt korratakse. Tihti mängis laps üksi ja rääkis omaette väga valju häälega. Ta rääkis selgelt, kuid jutt oli seosetu (emme tuleb, Kaspar ei tohi, palun juua jne…).
Raskem oli suhelda poisi vanematega, kes ei tahtnud meid kuulda võtta ja uskusid, et me lasteaias kohtleme nende last kuidagi teisiti, kui ülejäänud rühma. Esimese aasta lõpuks saime nad siiski nõusse koos logopeediga, et laps vajab lisa abi. Nüüd käib laps logopeedi juures ja kõne areneb märgatavalt.
Selle kohta ei saagi öelda, et laps on puudega vaid tegemist on vanemate haigusega ja laps on sellest sõltuv ja mõjutav, mis kodus toimub.
Mulle oli suureks üllatuseks, kui see kevad tulin sealt lasteaiast ära Rakverre, siis kinkisid selle poisi vanemad mulle suure kommikarbi. See oli nii ilus, et nad seda tegid, sest me ei olnud väga sinapeal, pigem eirasime üksteist, et ära hoida kokkupõrkeid. Mõistsin, et tegelikult hindasid nad minu tööd väga, mida selle poisi heaks tegin aga nad ei osanud ennast lihtsalt enne väljendada.
Teine poiss sai alles kolmeseks, kuid juba sõimerühmas oli selge, et laps ei ole terve. Nüüdseks on lapsele pandud diagnoos – autism.
Lapse käitumine oli väga raske, ta karjus, jooksis, tegi teistele haiget, ei maganud vaid ronis teiste laste voodites, õues jooksis rühma alalt ära, kuigi oli aiaga piiritletud ala. Kui talle midagi meeldinud, sülitas. Kui täiskasvanu pöördus ema poole, et seletada olukorda, sülitas ta kas õpetajale näkku või lõi rusikaga vastu nägu.
Rühmaõpetajana töötades pidin ennast pidevalt korrale kutsuma ja enesele teadvustama, et see laps ei ole halb ega paha laps, vaid ta on vaimselt haige ja vajab tuge. Laps tunnetas minu närvilisust väga hästi ja oskas seda ära kasutada. Vahel tundsin, et enam ei suuda tema kõrval istuda ja teda magama panna, siis oli suureks abiks mulle rühma õpetajaabi, kes lasi mu sel hetkel lihtsalt ära minna ja ennast maha rahustada. Õnneks sujus meil õpetajaabiga meeskonnatöö väga hästi ja koos saime iga olukorraga hakkama.
Kõige rohkem muserdas mind see, kui igal õhtul ema tulles ei saanud ma lapse kohta ühtegi head sõna enam öelda, olukord oli väga negatiivne.
Olen väga kurb, et nii lapse ema, kui lasteaed püüdsid leida abi, et lapsel oleks parem, kutsusime lasteaeda erinevaid eripedagooge, logopeede ja arste, et laps saaks abi, et saaksime edasi tegutseda. Kirjutasime kümneid iseloomustusi ja lapse tegevustekirjeldusi, kuid tulutult, keegi ei pidanud last haigeks, keegi ei võtnud vastutust, et laps vajab abi. Poolteist aastat vaeva ja lõpuks hakkas asi liikuma. Lõpuks saime abi TÕNK spetsialisti Linnu Mae käest, kes võttis ohjad enda kätte. Tänaseks käis laps tavarühmas, kuid ka Tondi Põhikoolis teatud päevadel abi saamas.
Nüüd, kui ma enam nende lastega ei tööta, tunnen neist puudust ja tihti uurin, kuidas neil läheb. Kas olukord on paranenud , mis saab edasi ja nii edasi.
Ma ei saa ka maha salata, et tunnen kergendust, et ei ole enam selle rühma õpetaja, sest mu migreeni hood on peale töökoha vahetust taandunud ja tunnen end palju kergemini ja rõõmsamalt. Mul ei ole enam nii suurt kohustust ja vastutust. Samas olen ma tänu nendele lastele palju targem ja kindlam . Loodan väga, et nendel poistel läheb edaspidi hästi, olen kindel, et lasteaia kollektiiv ja ema, isa toetavad neid.