inimene ja ei vääriks meie austust. Muidugi on kurb vaadata, kui näen linnapeal inimesi, kes ei saa endaga ise hakkama kuid ega minu haletsemine ei aita, vaid võib olla muudab minu oleks teise inimese kuidagi negatiivseks või õnnetuks. Olen kokku puutunud lähemalt just lastega, kellel on erivajadus. Tänu sellele olen õppinud palju. Enam ei suhtu ma lapsesse halvustavalt, olen mõistnud, et laps on haige ja ta vajab täiskasvanu abi, mida just mina rühmaõpetajana saan pakkuda. Kui olin veel tööl Tallinnas, käisid minu rühmas kaks last, kes ei ole tavalised laps, üks poiss oli pärit kurt-tummast perest, kuigi ta ise kuulis ja vaikselt hakkas tulema ka kõne. Selle lapsega oli vaja pidevat järjepidevust ja kordamist, sest tema ei saanud kodust kõnelist toetust. Sõimerühmas ei saanud meie, rühmaõpetajad aru, kas laps on kuulja või mitte. Teise aasta jõuludeks poiss juba kõneles lihtsamaid lauseid, mida lasteaias pidevalt korratakse. Tihti
hetkel tehes oma tööd, olen avatud uutele pakkumistele ja ettevõtmistele, mis laiendaksid mu silmaringi. Aktiivse õpetajana olen jäänud silma Rae vallavalitsusele, kuhu mind kutsutakse hariduskomisjoni liikmeks. Läbi sellise väljakutse saan jällegi arendada oma teadmisi, avardada oma silmaringi ja kaasa rääkida alusharidust puudutavates küsimustes, olla lähedal seadusete loomisel ja innovaatiliste ideede elluviimisel vallas, teisalt saan edasi töötada rühmaõpetajana. Minu töid ja tegemisi õpetaja professionaalse arengu seisukohalt iseloomustab mind pilt 2. Tugev puu, mis olenemata ilmaoludest kasvab tugevaks, suureks, ta paistab kaugele ja sobib 4 sinna keskkonda, kus ta hetkel on, õnne korral saab ladvast noppida vilju ning mis peamine „Kõike mida ma ette võtan, teen südamega!“ Pilt.2 Milline on minu kujutlus õppe-ja kasvatustegevusest lasteaias?
annaabi.ee 
