Erich Maria Remarque "Triumfikaar"- "Armastuseta oled nagu laip puhkusel" (7)

Erich Maria Remarque “Triumfikaar” Armastuseta oled nagu laip puhkusel
Armastus on abstraktne teema. Liiga abstraktne, et seda lõpuni lahata saaks, mis teeb sellest suurepärase kirjutamisaine. Mõnikord pöörab armastus inimesed ümber, muudab nad täiesti teiseks. Mõni ei olegi võimeline armastama . Kuigi - kelle otsustada see on? Ka Ravic tundus raamatu alguses olevat külmavereline, kaalutlev, ka armastuses, kui ta selleks üldse võimeline oleks. Remarque on tõestanud, et armastus on midagi, mis ei lase end maha kanda isegi rasketel aegadel ega kellegi jaoks.
On imeline , kui ootamatult armastus tuleb; õigupoolest saabub ta alles siis kui teda ei otsita ega oodata. Ravic oli sügavas rutiinihalluses, küll parema eluga kui enamik temasuguseid pagulasi , kuid mingit märkimisväärset rõõmu ta elus ei olnud. Ei saa täiesti öelda, et ta oleks varjusurmas olnud või midagi taolist, kuid Ravic oli nagu võtnud elust puhkuse - ta pigem lasi end rutiinist kanda, kui rabeles ise edasi. Mõningane kalvadosi pakutav rõõm ei elustanud teda piisaval määral.
Joan tundis pea sarnast tüdimust kõigest. Tegelikult oli tema olukord hullemgi kui Ravicul: mees pidas ennast ise üleval, Joan lasi end meestel kanda. Ta oli toeta täiesti abitu, nagu kassitapp. Maadligi ilma kelletagi, kellele toetuda. Sellisena Ravic ta leidiski. Oma edasisele elule otsa vaadates ei teadnud mees, mida see naisenatuke talle tähendama saab. Ja kui Joan pole olnud üksi nii nõrk, poleks nad teineteist tundma saanudki.
Jälgides Joani kui üksikisikut, ilma Ravicuta, näib ta olevat mehe vastand suhtes romantikaga - ta tundub pigem liiga romantiline et päriselt õnnelik olla. Läbi teose on ta kuidagi õrn ja ülinaiselik, ei oska eriti mehi valida - või pigem, püüdes võimalikult kiirelt korvata kaotatud toetust Ravicult, valib esimese ettejuhtuva, mis saab ka talle saatulikuks. Joanis on midagi, mis ei lase tal meest mõista, ta on klammerduv ja nõrk, meeleheitlikult püüdes säilitada Ravicu täielikku tähelepanu.
Joani ja Ravici armastus äratab nad mõlemad ellu. Naise puhul on seda küll rohkem märgata, sest varemalt oli ta enesega täiesti läbi, kuid ka peama tegelase ellu naasevad värvid. (Ta on peaaegu õnnelik, kui suudab ka Haakele kätte maksta, nii et kaob ta elu tumedaim vari.) Tegelikult aga tundub nende kahe suhe võimatuna - nad on nii erinevad, neil on õige vähe ühist. Leian, et rohkem kui Joani kui inimest, armastas Ravic seda, kuidas naine ta end tundma pani - seda, kuidas ta hakkas jälle elama. Vastasel juhul poleks näitlejanna iseloomuvead või täpsemalt - ta loomuomane glamuurilembus meest sugugi häirinud. Nende tüli Rivieras näitas, kuivõrd oli Ravicile tähtsam tunne armastada ja olla armastatud , kui Joani tegelik loomus. See armastus näitab veelkord , kui tähtis on inimsuhetes vastastikused vajadused - kui Ravic oleks elanud täisverelist ja õnnelikku elu, poleks Joan teda ehk niiväga köitnud. Ja kui Joanil oleks olnud kellelegi toetuda, oleks ta vabalt ka üksi, ilma Ravicuta hakkama saanud. Kiindumus kiindumuse, päriselt teise inimese pärast tekkis nende vahele alles lõpus, siis kui nad päriselt koos olla ei saanud.
Joan ei olnud naiseideaal - ta jõi liiga palju, oli liiga emotsionaalne ja ei olnud kuigi andekas. Kuid mingi loomuomane salapära temas pani Ravici Joani vastu suurt uudishimu tundma. Tal oli nagu vajadus teada saada, mis see on, kuigi just see oli asjaolu, mis teda kõige rohkem naise küljes kinni hoidis. Salapära muudab asjad hoopis imelisemaks ja teinekord on paremgi, kui kõike ei teata. Tegelikult on parem isegi see, kui liiga palju ei mõelda. Teosest tuleb selgelt välja probleem inimeste liigse mõtlemisega. Kunagi oli elu väga kerge, komplikatsioonideta. See oli siis kui inimesed kõigega oma pead ei vaevanud. Ka Ravic oleks võinud oma eluga rahul olla - polnud ta ju sama troostitus olukorras kui kõik need teised emigrandid , kes kõikusid piiridel mujal Euroopas. Tal oli töö, sissetulek, suhteline turvalisus… Siiski oli õnnest puudu veel midagi. Imelik, et on tingimata vaja teise inimese poolehoidu ja armastust, teadmaks et oled siiski väärt elama. Ainult seda teadmist oli Ravicil vaja õnneks. Haakele kättemaksmine üksi poleks seda suutnud.
Kogu teose õhkkond on kuidagi hall ja vihmane. Joani ja Ravicu armastus on ainus valguskiir selles, nagu oleks ainult see võimaldanud näha päikest ja kogu ilu enda ümber. Huvitavalt on selles tagaplaanile jäetud Remarque teistes teostes nii tähtsad pagulaste põhilised probleemid - kuidas ellu jääda ja leida mingisugunegi turvalisus ja esile tõstetud idee, et armastus tuleb ise, seistes saatusest väljaspool ja hoolimata kõigest - oludest, inimeste ebatäiuslikkusest ja sellest, kuidas needsamad inimesed meeleheitlikult püüavad teha kõike, et oma elu võimalikult hullemaks teha, mõeldes asjad enda jaoks keeruliseks, tehes haiget nendele, kellest hoolivad ja eelkõige endale. Armastus ei hooli sellest, ta lihtsalt tuleb, on ja muudab maailma teiseks.