c)tadmine on põhjendatud tõene uskumus 21. Milline filosoof väitis, et kõik teadmised tulenevad aistingutest ja on olemas Tajuv Mina. Berkley 22. Leia üks formaalteadus kolme faktiteaduse seast. Loogika 23. Kes on see pöördeline teadusfilosoof, kes määratles teadusliku teadmise põhimõttelise falsifitseerimisnõude kaudu? Popper 24. Üks neljast ei kuulu loodusteadustes valitsevate tunnetuslike ideaalide hulka: Poeetiline väljendumine 25. Milline teadusfilosoof on tuntud epistemoloogilise anarhistina, peateos ``Meetodi vastu``? Feyerabend 26. Mida arvavad tõest skeptikud, nt Nietzsche? Pole võimalik leida mõttekat tõe kriteeriumi, parem oleks tõe mõistest üldse loobuda. 27. Kuidas nimetatakse tõeteooriat, mille järgi tõde on vastavussuhe väite ja vaieldava objekti vahel? Tõe korrespondentsteooriaks 28. Kuidas nimetatakse tõeteooriat, mille järgi tõde iseloomustab tegelikkust ennas, mitte väidete suhest tegelikkusega? Ontoloogiline tõeteooria 29
c)tadmine on põhjendatud tõene uskumus 21. Milline filosoof väitis, et kõik teadmised tulenevad aistingutest ja on olemas Tajuv Mina. Berkley 22. Leia üks formaalteadus kolme faktiteaduse seast. Loogika 23. Kes on see pöördeline teadusfilosoof, kes määratles teadusliku teadmise põhimõttelise falsifitseerimisnõude kaudu? Popper 24. Üks neljast ei kuulu loodusteadustes valitsevate tunnetuslike ideaalide hulka: Poeetiline väljendumine 25. Milline teadusfilosoof on tuntud epistemoloogilise anarhistina, peateos ``Meetodi vastu``? Feyerabend 26. Mida arvavad tõest skeptikud, nt Nietzsche? Pole võimalik leida mõttekat tõe kriteeriumi, parem oleks tõe mõistest üldse loobuda. 27. Kuidas nimetatakse tõeteooriat, mille järgi tõde on vastavussuhe väite ja vaieldava objekti vahel? Tõe korrespondentsteooriaks 28. Kuidas nimetatakse tõeteooriat, mille järgi tõde iseloomustab tegelikkust ennas, mitte väidete suhest tegelikkusega? Ontoloogiline tõeteooria 29
hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik; samuti kool ja igasugu kodanikeühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia. „Kultuuriline pööre“ – *plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada *uut tüüpi („kultuuriliste“) uurimisobjektide konstitueerimine mitmes teadusharus *metodoloogiline selgus ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadus uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses *kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katsed e. kultuuriteooriate teke Serious Leisure – süsteemne pingutamine (amatöör, hobi või vabatahtlikus korras) – sellest võib kasvada välja mingil määral inimese karjäär. Töö- ja eraelu piiride muutumine. Konformism- inimene allub grupi survele ja loobub enda tõekspidamistest; kalduvus
Kas ei või sama saatus oodata ka neid teooriaid, milles tänapäeval ei osata kahelda? Millist probleemsituatsiooni käsitleb Popperi poliitiline filosoofia? Poliitilised probleemsituatsioonid filosoofias tekitasid Popperil küsimusi, näiteks: milline on totalitaarsete ühiskondade tekke- ja püsimisemehhanism? Kuidas oleks võimalik selliste reziimide tekkimist ära hoida? Millistele tingimustele peaks vastama ühiskond, et see areneks kõigi oma liikmete huvides? Millise epistemoloogilise järelduse teeb Popper 20. sajandi alguse teadusrevolutsioonist? Popper järeldab, et inimkonna käsutuses ei ole absoluutset tõesuse-kriteeriumit, vahendit, mille abil saaks täieliku kindlusega eristada tõeseid arvamusi meie arvamuste üldisest kogumist. Millise kriteeriumi alusel eristati Popperi-eelses teadusfilosoofias teaduslikku teadmist mitte-teaduslikkust? Teadmise allikana käsitati enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, on ju loodus-
küsimuseasetuse kontekstis, mis erineb antud loengus eelistatavast. “Theaitetos” on Platoni teos, kus Sokrates oma vestluskaaslastega arutab küsimust – mis on teadmine? Üks vestluskaaslastest pakub teadmisele järgmise definitsiooni: teadmine on taju (aisthesis). Sokrates ütleb sellise definitsiooni peale, et sarnase käsitluse on andnud juba Protagoras oma eespool tsiteeritud lausega. Seega on Protagorase teesi vaadeldud siin epistemoloogilise küsimuseasetuse kontekstis ja sellist käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi, kui pigem antropoloogilis-sotsioloogilise ontoloogia vallast. Samas on sellesse teesi tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest, et teada saab seda, mis on – seega seondub tema
Organizational dynamics 1984" ja teine on ,,Corporate culture and organizational effectiveness"1990. c) Mis olid kesksed mõisted, mida autor kasutas? Kas ta defineeris neid selgelt? Kuidas? Kui mitte, siis kuidas ta teie hinnangul neid defineeris ehk mida nende all silmas pidas? Kas teie hinnangul võiks siin kasutada ka mõnda teist definitsiooni? (5p) Autor proovis teha vahet organisatsioonilisel kultuuril ja organisatsioonlisel kliimal. Ta proovis välja tuua epistemoloogilise 3 (õpetus inimese teadvusest tunnetusest) ja metoodilised (tegutsemise viis) küljed ja nende kahe poole teoreetilised alused. Samuti mõtiskles Daniel selle üle, kuidas tulevikus see valdkond võiks edasi areneda. Mina sain tema defineerimisest väga hästi aru, sest ta tegi seda selge-sõnaliselt ja lihtsalt. Hea oli veel see, et ta oli tekstilie lisaks
Uurimisprogrammidest. Igal programmil on oma tuum, lisaks veel kaitsevöö ja heuristiline aparatuur. Teadusrevolutsioonide teooria- Kuhn, oli suunatud teaduslike teadmiste kumulatiivse kasvu vastu. Teduses vahelduvad normaalteadused revolutsiooniga. Epistemoloogiline anarhism- feyerabend- kindlat meetodit ei ole. Kõiki reegleid on aeg.ajalt rikutud. Teaduses on kõik lubatud. Tuleb kaitsa ja pooldada pluralismi. Formaalteadused- loogika ja matemaatika. 6. Mõista erinevust ontoloogilise ja epistemoloogilise lähenemise vahel tõe probleemile. Tunda erinevust tõe korrespondentsiteooria, pragmatismi tõeteooria ja tõe koherentsusteooria vahel. Mida arvavad tõe mõistest skeptikud (Nietzsche näitel). Epistemoloogiline tõekäsitlus- tõde peab olema inimesele kättesaadav, muidu pole ta normina rakendatav. Tõde on teatud laadi suhe, mille ük pool on inimeses ja teine väljaspool.Jaguneb: 1) korrespondentsiteooria- ei tegele ülemeelelise tõeluse kirjeldamisega, vaid vaatlevad tõde lähtudes
Vastus: Jäik determinism maailmas valitseb põhjuslikkus. Me ei saa valida oma tahtmisi. Järelikult pole ka vabadust. Kuidas nimetati Denetti vaimufilosoofias mõistelisi ühikuid, millest koosneb vaim ja mis annavad inimestele evolutsioonieelise teiste loomade ees? Vastus: Meem Kuidas nimetatakse seda teooriat vaimufilosoofias, mis väidab, et vaim pole midagi muud kui aju? Vastus: Identsusteooria Milline teadusfilosoof on tuntud epistemoloogilise anarhistina, peoteos ,,Meetodi vastu" Vastus: Feyerabend Kuidas nimetatakse kaasaeset vaidlust teadusfilosoofias selle üle, kas teadusteooriad kirjeldavad tegelikkust või on kogemust abistavad väljamõeldised Vastus: Realism instrumentalismi vaidlus Kuidas nimetatakse teadusteooriates sisaldavaid objekte või seoseid, mida pole võimalike meeleliselt tajuda Vastus: Teoreetiline suhtust.
lagunemist (,,Iseendale" 9.32 vt ka 2.17, 5.23, 7.47, 12.32). Lõikudes nagu see, teeb Marcus kaudseid viiteid paljudele stoilikele teooriatele. Siinkohal on ka esiletõstetud Heraclituse stoiline füüsikaline kiirgusvoog. Võib-olla veelgi olulisem aga on viide inimese otsustamisvõimele ning väide, et see ongi viletsuste allikas. Järgides Epictetust, väidab Marcus, et hea ja halva omistamine on inimliku otsustamisvõime tulemus. Epictetuse epistemoloogilise teooria järgi: kujutised, mida inimene saab ja mis peegeldavad nende asjade iseloomu, on juba ühendatud. Need ei hõlma mitte ainult mõne välise objekti ettekujutust vaid ka tahtmatut ja alateadvusetut otsust selle ettekujutuse kohta. See otsus on inimese eelarvamuste ja vaimsete harjumuste tulemus. See on see ühendatud kujutis, millele isik annab loa või keelab, tekitades nii uskumuse. Filosoofi ülesanne on kontollida oma
• Karismaatiline • “Demokraatia miinimumdefinitsioon” • Kultuuriline pööre Kultuuriline pööre humanitaar- ja sotsiaalteadustes tähistab laias laastus nelja üksteisega seotud protsessi: 1) plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada, 2) uut tüüpi („kultuuriliste”) uurimisobjektide konstitueerimist mitmes teadusharus, 3) metodoloogilist segadust ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadust uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses ja 4) kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katseid ehk kultuuriteooriate kui niisuguste teket. • Habitus – inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt, kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üleskasvavatel inimestel kujuneb seega välja sarnane habitus.
aastani pKr., millal Ida-Rooma kristlasest keiser oma ediktiga sulges lõplikult Akadeemia kui paganliku kooli ja ajaloolise kokkusattumusena asutati samal aastal Monte Cassinos benediktiinlaste klooster, mis kujunes järgneva aja vaimse kultuuri keskuseks. Filosoofia ajaloo alastes uurimustes on olnud pikka aega tavaks pidada hellenismi aega filosoofia languse ajastuks. Seda selle tõttu, et tolle aja filosoofilised õpetused ei paistnud olevat originaalsed – iseäranis ontoloogilise ja epistemoloogilise problemaatika käsitlemisel. Neis arutlustes toetuti sel ajal tihti kreeka filosoofia juba väljakujunenud pärandile. Nii on hellenismi perioodi filosoofiat nimetatud ka epigoonlikuks. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et huvi filosoofia vastu oleks vähenenud. Pigem vastupidi: seda perioodi iseloomustabki filosoofia koolide paljusus ja omavaheline konkurents. Filosoofia muutub koolides õpetatavaks asjaks. Õppimine nendes oli muidugi vabatahtlik ja sai olemas olla ainult niivõrd, kui leidus
[kuhjumus] kasvu vastu. Teduses vahelduvad normaalteadused revolutsiooniga. Epistemoloogiline anarhism (Feyerabend): kindlat meetodit ei ole. Kõiki reegleid on aeg- ajalt rikutud. Teaduses on kõik lubatud. Tuleb kaitsa ja pooldada pluralismi [pluralism- idealistlik õpetus, mille järgi maailm koosneb paljudest üksteisest sõltumatutest üksustest]. Formaalteadused - loogika ja matemaatika. Faktiteadus - ... Intersubjektiivsus - ... 17. Mõista erinevust ontoloogilise ja epistemoloogilise lähenemise vahel tõe probleemile. Tunda erinevust tõe korrespondentsiteooria, pragmatismi tõeteooria ja tõe koherentsiteooria vahel. Valetaja paradoks ning Tarski poolt pakutud lahendus sellele. Mida arvavad tõe mõistest skeptikud (Nietzsche näitel). Epistemoloogiline tõekäsitlus [epistéme-teadmine] - tõde peab olema inimesele kättesaadav, muidu pole ta normina rakendatav. Tõde on teatud laadi suhe, mille ük pool on inimeses ja teine väljaspool
väljavahetamise mehhanism 29. Kultuuriline pööre humanitaarteadustes Kultuuriline pööre humanitaar- ja sotsiaalteadustes tähistab laias laastus nelja üksteisega seotud protsessi: 1) plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada, 2) uut tüüpi („kultuuriliste”) uurimisobjektide konstitueerimist mitmes teadusharus, 3) metodoloogilist segadust ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadust uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses ja 4) kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katseid ehk kultuuriteooriate kui niisuguste teket. 30. Habitus inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt, kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üleskasvavatel inimestel kujuneb
väljavahetamise mehhanism 29. Kultuuriline pööre humanitaarteadustes Kultuuriline pööre humanitaar- ja sotsiaalteadustes tähistab laias laastus nelja üksteisega seotud protsessi: 1) plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada, 2) uut tüüpi (,,kultuuriliste") uurimisobjektide konstitueerimist mitmes teadusharus, 3) metodoloogilist segadust ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadust uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses ja 4) kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katseid ehk kultuuriteooriate kui niisuguste teket. 30. Habitus inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt, kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üleskasvavatel inimestel kujuneb
väljavahetamise mehhanism 29. Kultuuriline pööre humanitaarteadustes Kultuuriline pööre humanitaar- ja sotsiaalteadustes tähistab laias laastus nelja üksteisega seotud protsessi: 1) plahvatuslikult kasvanud huvi traditsiooniliselt uuritud ühiskondlikke nähtuseid kultuuri ja sellega seotud mõistete abil seletada, 2) uut tüüpi („kultuuriliste”) uurimisobjektide konstitueerimist mitmes teadusharus, 3) metodoloogilist segadust ja epistemoloogilise ümberorienteerumise vajadust uue uurimisobjekti või sellega seotud mõistestiku heuristilise rakendamisega seoses ja 4) kultuuri kui niisuguse teoreetilise kontseptualiseerimise katseid ehk kultuuriteooriate kui niisuguste teket. 30. Habitus inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt, kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üleskasvavatel inimestel kujuneb
Tema arusaam on, et filosoofia ei peaks olema epistemoloogia ega metodoloogia, vaid ontoloogia (inimolemine). Windelbandi ja Dilthey käsitlus oli pealiskaudne ja seda tuleb süvendada. Ontoloogia kui mudel, tuleb märkata! Windelbandi ja Dilthey kriitika natuke. Toob esile midagi muud traditsioonilisest metafüüsikast, vaid toob lõplikkuse aja ja ruumis (fundamentaalne ja tingimatu karakteristik inimolemise juures) ning ajaloolisuse (igavesed strruktuurid ajaloos). Võtab alla epistemoloogilise ja metodoloogilise käsitluse ja süvendab seda ontoloogiani välja. Tegelevad sama eriteadusega, ajalooteadusega: Windelband, Dilthey. Epistemoloogia ja metodoloogia otsib, et: mida meil tuleks teha, et saada objektiivset teadmist ajaloost. Gadamer. Ontoloogia: mis meiega toimub, kui me kogeme/mõistame tõde? Mis on erinevus – Windelband – mida tuleks teha, antakse ette, võib nähta subjektiivne – eesmärgi päraselt taotlemine subjektina. Gadamer, aga uurib, et mis meiega toimub; ka
- kõige kaugemale lähevad aga need, kes küsivad: 7. Kas üldse on võimalik sotsiaalse tegelikkuse kohta midagi teada? Ka selline suund sotsiaalsete probleemide uurijate hulgas on olemas, kes ütleb, et ei ole, ning et SP uurimine saabki piirduda ainult selle uurimisega, mida tegelikkuse kohta VÄIDETAKSE, aga ei ole mingit alust hinnata, kas need väited ka paika peavad või mitte. - nagu näha, siin on juba jõutud postmodernismi n-ö. kaugeima vormini, epistemoloogilise relativismini. # aga juba eelnevatestki küsimustest tuleb välja, et SP on suuresti "modernne" mõiste. Modernsusele on ju peetud tüüpiliseks Valgustusest pärinevat usku ratsionaalsuse ja progressi sisse, et ühiskonna ratsionaalne planeerimine on võimalik, et saab ja peab poliitiliste vahenditega midagi teatud hädade vastu ette võtta, ning et see progress on ühesuunaline, objektiivne on teada, mis on hea, see ei ole väärtustest, vaid mõistusest tuletatud.
- kõige kaugemale lähevad aga need, kes küsivad: 7. Kas üldse on võimalik sotsiaalse tegelikkuse kohta midagi teada? Ka selline suund sotsiaalsete probleemide uurijate hulgas on olemas kes ütleb, et ei ole, ning et SP uurimine saabki piirduda ainult selle uurimisega, mida tegelikkuse kohta VÄIDETAKSE, aga ei ole mingit alust hinnata, kas need väited ka paika peavad võ mitte (nt. Ibarra & Kitsuse 1993). - nagu näha, siin on juba jõutud postmodernismi n-ö. kaugeima vormini, epistemoloogilise relativismini. * aga juba eelnevatestki küsimustest tuleb välja, et SP on suuresti ,,modernne" mõiste. Modernsusele on ju peetud tüüpiliseks Valgustusest pärinevat usku ratsionaalsuse ja progressi sisse, et ühiskonna ratsionaalne planeerimine on võimalik, et saab ja peab poliitiliste vahenditega midagi teatud hädade vastu ette võtta, ning et see progress on ühesuunaline, objektiivne . on teada mis on hea, see ei ole väärtustest vaid mõistusest tuletatud. * st
annaabi.ee 
