Eneseusk ja eneseteostus (1)

Eneseusk ja eneseteostus
Maailmas elab miljardeid inimesi, kes erinevad üksteistest. Ometi leidub suures inimhulgas paljusid, kes sarnanevad või tahavad sarnaneda üksteisega. Need isiksused otsivad võimalusi enese tundmaõppimiseks, et leida rahulolu selles elus, sest keegi ei tea, kas surelikke õnnistatakse vaid ühekordse eluga.
            Kuidas on seotud eneseusk ja eneseteostus? Kas mõlema olemasolu mõjutab inimese elukäiku?
            Isik seab tihti oma eluteel paika väärtushinnangud, mis osutuvad valeks või ebatäpseks. Kõikide eluväärtuste adekvaatsel hindamisel unustatakse, et enne suurte asjade juurde asumist tuleb väiksemad parandused teha. Viimane tähendab eneseotsinguid, mille eesmärgiks on rahulolu iseendaga ning eksistentsiga.
            Kuidas leida eneseusku ? Saatus määrab inimese eluea , mida tuleb viimase võimaluseni mõistlikult kasutada ja sisustada. Püüdes leida eneseusku, ei tohi otsija ainult ühe eesmärgiga oleleda. Avatus maailma suhtes ning kõige armastusväärsem vastuvõtt viib tulemuseni. Nõustun kirjanik Herman Hessega, kes kujutab teoses " Siddhartha " seiklejaid. Kirjaniku arvates tähendab otsimine eesmärgi omamist, kinnisilmi ainult teatud ime tagaajamist ning leidmine vabadust. Eneseleidmise teel kaua kannatades võib inimene avastada , et tema lühikesest elust on otsingutele liiga palju aega kulunud. Vältimaks elulõnga kiiret lõppemist, avab surelik end maailmale, et kogemustest õppida ja oma sisemusest aimu saada.
            Inimkonna elukorralduses muutub sagedamaks veaks paratamatusega leppimine. Viimaseks peetakse aega ja tema kõikvõimsust. Pettekujutlus ajast kui tõelusest võib purustada viimsegi ideaali. Enesekindluse puudumisel ei mõisteta üksikisiku tähtsust ajastule iseloomuliku näo kujundamisel. Hetkeseisu saab kõige tõhusamalt eneseteostuse kaudu muuta. Oma mõistlikes veendumustes kindla inimese panus olevikku tundub õiglane, kui usk enda võimetesse muutub eneseteostuse eelduseks .
            Sajandite jooksul iseloomustab inimkonda püüdlus millegi õilsa poole. Alati ei taipa ilmakodanik, et õilsuseks peetakse õnne. Kust otsida õnne? Maailm on küll suur ja lai, kuid õnn peitub siiski inimeses. Arvo Valton möönab: "Stabiilsus on õnn". Muutumatuse all mõtleb kirjanik enesekindlust, mida pideva uuenemise korral ei saaks kindlustundeks nimetada.
            Milles peitub eneseteostuse õnn? Paljudes indiviidides peitub soov ennast avardada. Unelmate täideviimiseks vajab elusolend tahtejõudu, kindlust ja soodsaid tingimusi. Loomingulise eneseteostuse kaudu tunnetab inimene vabadust. Ta jõuab rahuloluni ja naudinguni, mis innustavad uutele tegudele.
            Kas eneseteostuse jätkumine kujuneb iseenesest välja? Õnn ei pruugi olla vaid ühekordne. Eneseteostuseni jõudmine saab kujuneda nii vaevatuks kui piinarikkaks. Vaevalisel teel eneseleidmiseni kogeb seikleja takistusi, nagu kadedus ja ihnus. Irving Stone `i teoses " Elujanu " avastab kunstnik Vincent van Gogh endale elu mõtte just eneseteostuse abil. Autor kirjutab:"Vicent van Gogh sai hakkama naise, kodu ja terviseta, ta sai hakkama sõpruse ja armastuseta. Kuid ta ei saanud hakkama selleta, mis oli suurem kui ta ise: mis oli kogu ta elu- loominguvõime ja loomisrõõmuta!" Igaüks ei suuda loobuda elu elementaarsetest osadest, kuid vabadust oma sisemusse süüvida saab igaüks kasutada.
            Nii eneseusk kui - teostus eeldavad tõsist tööd. Pingutusteta ei pruugi omaenese MINA nähtavale tulla. Sellises olukorras jäävad tahtmised, soovid ja eesmärgid õnneotsijale selgusetuks, orienteerumatuse tõttu kaotab avantürist teiste usalduse. Kui austatakse ennast, kandub lugupidamine kaaskodanikelegi. Kindlapiirilise respektiga kohtlemist kirjeldab Juhan Smuul näidendis "Kihnu Jõnn ehk Metskapten ". Laevakaptenist Kihnu Jõnni eneseusk põhineb inimlikkusel. Tegelane ei usu mitte ainult endasse, vaid koguni oma vanadesse laevadesse. Suur veendumus tagab piiritu tööjanu, mis omakorda rahuldab Jõnni eneseteostuse himu.
            Elu edasikestmiseks peab valitsema tasakaal arengu ja stabiilsuse vahel. Kirjanik Mats Traadi arvates peab inimene midagi püsivat väärtustama, millestki muutumatust kinni hoidma, et elus edasi minna. Tasakaalustades loomingulise vabaduse kõikumatu eneseusuga, tagab inimene rahuldustunde ja kogeb vähem pettumusi.
            Kas eneseteostust võib valesti mõista? Inimene, kes oma piiratuse ja ahta silmaringiga ei tunne iseennast , kuritarvitab eneseteostuse mõttekust. Saksa kirjaniku Heinrich Manni romaanis "Professor Unrat" tahab gümnaasiumiõpetaja kättemaksu kaudu avalduda. Professori vihavaenlasteks saavad tema õpilased, kes tunnevad õpetaja loomuse nõrki kohti. Mõnitamiste eest tasumine peaks professori haiglasest kirest vabastama, kuid viha sünnitab temas ainult uut viha. Heinrich Mann näitab, kuidas enda maksmapanemine professori kinnisideeks kujuneb. Eneseteostuse vale tõlgendamise tagajärjel hävib kunagi aukartust, kuid ka põlastust tekitanud persoon.
            Käsitades eneseusku ja eneseteostust terve mõistuse ja mõõdutundega, muutub takistuseks aeg. Kirjanik Mats Traadi romaanis "Hirm ja iha" soovib Valve ajastust tingitult elult võimalikku saada. Naistegelane elab ajal, kus tõelus on muutunud vägivalla  kangastuseks. Ta elab armastuse ja iha nimel. Kas inimese suurimat kirge võib eneseteostusena käsitleda? Arvan, et võib. Elult tuleb võtta, mida võtta annab. Võõrvõimu alluvuses piineldes otsib inimene endale lohutust. Armastusest otsib inimene endale lohutust. Armastusest otsib ta tunnete ergastamist ja üritab vältida emotsionaalsuse tuhmumist.
            Inimene ise võib avastada kindla usu endasse. Ühelgi teisel surelikul ei ole õigust indiviidi sisemaailma määratleda. Eneseusk ja - teostus lähtuvad inimese andekusest leida endas soov olla MINA ISE. Enesekindlus helgestab tulevikku, eneseteostus vabastab hinge.