Emile Zola "Therese Raquin" (81)

Emilie Zola ´ „ Therese Raquin“
Peategelased: Therese, Camille , Laurent , proua Raquin
Tegevuskoht: Prantsusmaa. Algul väikeses külas nimega Vernon, hiljem kolisid elama Pariisi. Põhiliselt toimus tegevus nende Pariisi kodus, mis oli ühtlasi ka pood.
Sündmustik: Therese on proua Raquini vennatütar, kelle mees toob õele, kuna tüdruku ema on hukkunud ning mees ei oska lapsega ise midagi peale hakata. Proua Raquin hakkab Therese’i armastama nagu oma laps. Peres on ka poiss, camille, kes on noorena pidevalt haige ning surmasuus . Ema hoolitseb ta eest väga, ravib teda rohtude ning armastusega. Juba väikesest peale on Camille ja Therese sunnitud magama ühes voodis ning kui poiss oli haige, pidi ka Therese rohtusid võtma. Isegi siis, kui ta haige polnud. Therese on alati olnud vaba hing ning põlanud seda põdurat poissi, kes on pidevalt surmasuus olnud. Proua Raquin arvab , et noored võiksid abielluda , mida nad ka teevad, armastamata teineteist. Camille tahab elama asuda pariisi, kuid ema pole nõus last käest andma, seega otsustab noortega kaasa minna. Pariisi elades kohtab Camille vana sõpra Laurenti, kellega nad kohe tihedalt suhtlema hakkavad. Laurent kutsub noormehe enda juurde ning Laurent hakkab seal tihti käima. Laurent ei näe algul Thereses midagi muud, kui vaid mängueset. Neidu , keda ta võib ära kasutada, kellega magada , teda armastamata. Ta ei arva , et tüdruk on ilus. Vastupidi – kuna Therese ei ole oma tuima eluga rahul, muutub ta ka ise igavaks ja tuimaks, et mitte öelda koledaks.
Laurent on küll rikkast perest , kuid ei suhtle oma isaga, kuna valetas isale , et käib koolis ja õpib. Tegelikult kasutas ta isa raha enda lõbudeks. Tema ainus unistus oli teiste kulul kuidagi ära elada, mitte midagi tegemata.
Olenemata kõigest tärkab Therese ja Laurenti vahel kirg . Nad kohtuvad tihti salaja ning Therese muutub – ilusamaks. Ta on elujõulisem ning rõõmsam, sest saab end lõpuks tunda vabalt. Laurent muutub pööraselt armukadedaks ning tahab Thereset vaid endale, seega peab ta plaani Camille tappa. Ega Therese isegi sellele väga vastu pole.
Ühel õhtul lähevad nad kolmekesi õhtusöögile ning enne seda paadiga sõitma, kus laurent Camille’i vette lükkab ning noormees upub , kuid jõuab veel enne hammustada Laurenti kaelast tüki.
Noored suutsid selle kõik ära selgitada, ise sellest puhtana pääsedes ning jättes mulje, nagu oleks Camille’i uppumine olnud õnnetu juhus lihtsalt. Nad arvasid, et nüüd on kõik ning nad võivad edasi õnnelikult teineteist armastada , kuid see oli vaid algus. Haav Laurenti kaelal tuletas uppunut pidevalt meelde, ning oli kogu aeg kui uus.
Camille hakkas noori kummitama ning nad ei saanud öösiti magada. Nad arvasid, et kui abielluvad, saab kõik korras olema. Nad hakkasid plaanitsema, kuidas teha nii, et neile ise seda võimalust pakkuda ning Therese hakkas jälle masetsema, mistõttu proua Raquin arvas , et tal oleks meest vaja ning kuna ta ei olnud nõus kellegi võõraga, läkski loosi Laurent.
Kuid ka abielu ei aidanud. Kirg noorte vahel oli kadunud. Neljapäevaõhtuti, kui kogu kamp (teised sõbrad pariisist) kokku sai ning doominot mängisid, teesklesid nad väga õnnelikud olevat. Tegelikult nad vaid kaklesid ning ei suutnud teineteist absoluutselt taluda. Vaid süüdistasid teineteist mõrvas. Aja möödudes jäi proua raquin halvatuks. Ta ei saanud ei rääkida ega end liigutada. Ometi aga nägi ning kuulis ta suurepäraselt ning ühel õhtul kuuliski ta, kuidas noored kaklesid jälle ning loopisid teineteisele süüdistusi mõrvas. Proua tundis vastikust, et elab mõrvaritega ja ta ei saanud midgai teha. Ta püüdis ühel neljapäeval teistele märku anda, kuid see ei õnnestunud.
Asjad noorte vahel aina halvenesid, nad hakkasid plaani pidama teineteist tappa. Therese teritas kööginoa ning Laurent võttis neiu jaoks sinihapet. Ühel õhtul, kui nad olid valmis oma plaani ellu viima, seistes teineteise poole seljaga , pöörasid nad järsku ümber, ning nägid, mis kummalgi plaanis oli. Nad langesid teineteisele kaela ning nutsid. Siis võtsid nad mõlemad mürgiklaasi ning jõid sellest pool. Nad surid, kukkudes teineteise otsa proua jalge ette. Proua Raquin vaid vaatas neid põlastava pilguga – ta oli rahul, et tema poja mõrtsukad teenitud palga said ning ta seda veel enne surma nägi.