Raamatu ' Tasuja ' tegelase Oodo iseloomustus (1)

Vaenulik ja uhke lossipoiss Oodo
Oodo oli E.Bornhöhe raamatu „ Tasuja “ üks peategelastest. Raamatus on kirjeldatud Oodot väga vaenuliku ja uhkena. Ta isa oli lossihärra Lodijärve lossis ja tal oli ka õde Emiilia . Nad olid Sakslased.
Kui Oodo ja Jaanus esimest korda kohtusid ei sallinud lossipoiss Jaanust üldse. Ta ajas talle koera Tarapita juba esimesel kohtumisel kallale ja ise ainult naeris selle üle.
Lõik katkendist:
„See oli tore,“ naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga , mis kui uss ta käte all keerles.
„Häbi sulle, Oodo!“ manitses aulise tõsidusega väike preili . „Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?“
„Ilus ja mehine! “ kilkas Oodo. „Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!“
Sammuti oli näha Oodo uhket olekut noorte kokkusaamisel metsaservas. Kus Oodo otsustas, et ta ei taha enam enda märaga ei sõida, vaid proovib hoopiski Jaanuse täkku. Suure uhkeldamise ja teiste eest ära sõitmise tulemusel, kukkus aga noorsand erksa täku seljast ning kaotas teadvuse. Emmi ja Jaanus viisid poisi Prohveti -Pärdi juurde, kus Oodo toibus. Oodo vaatas uimaselt ringi ja kui pilt juba selgem oli kukkus ta Jaanust sõimama.
Lõik katkendist:
„Mis sa, loll , mind vahid? Talumats, koeranahk! Sinu see häbemata täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.“ ( Jaanus tõmbas otsaesise krässu ja vahtis, silmad laiali, põnevil teise silmi.) „ Vahi , vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama.“ (Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.) „ Katsu sa mind puutuda! Ja kui sa ennast veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää kui su kerjusekaltsud...“
Kui lapsed juba suureks kasvasid ei taandunud Oodo raev , ülbus ja uhkus mite sugugi . Isegi isa surma üle poiss ei kurvastanud. Oodo ei kohkunud ka lapsepõlve tuttava , Jaanuse maja tulle heites tagasi, ega ka poisi isa surnuks piinates. Ise veel arvates, et Jaanus majas surnuks põles.
Tegelikult jäi Jaanus aga ellu ja maksis Oodole valusalt kätte kõige eest mis ta talle teinud oli. Jaanus ehk Tasuja tappis Oodo tema end lossis, õe Emiilia silme ees. Oodo jäi surres sama egostlikuks, ülbeks ja uhkeks nagu ta alati oli olnud.