tõumajanditele või tarbeloomamajanditele andmiseks Nende võtete pidev rakendamine talu karja või kogu tõu piires paljude põlvkondade jooksul võimaldab parandada loomade tõulisust ja jõudlust ning täiustada genotüüpi. Tänapäeval kasutatakse tõuaretusviisidest kõige rohkem puhasaretust, eriti liin- ja perekonnaaretust. Liini (aretusliini, sugulasliini) moodustab ühest väärtuslikust isasloomast (liinialustajast) ja perekonnaaretuse ühest väärtuslikust emasloomast pärinev tõuloomade rühm. Vähem rakendatakse tõuaretuses tõugudevahelist ristamist, liikidevahelist hübridiseerimist ja teisi tõuaretusvõtteid. Tõuaretust organiseerivad taludes zootehnikud (zooselektsionäärid) ja ETLL (Eesti Tõuloomakasvatuse Liit). Sordiaretus: (selektsioon) põllumajanduse kultuurtaimede uute sortide loomine või olemasolevate parandamine. Sordiaretuse vanimaid, iidseist aegadest põrinevaid vorme on rahvaselektsioon:
Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom, kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega. Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega.Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale ja näitab oma karjas kõigile, kes on võimul. Tõelisi lahinguid esineb siiski harva.Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama.
puu varju ja lehvitavad seal aeglaselt oma latakaid kõrvu. Kuidas joob Elevandid imevad lonti vett ja pritsivad seda sealt suhu. Lont, mille abil ta londiga? hangib toitu ja vee, haistab, kaitseb end, väljendab oma emotsioone, vabaneb parasiitidest ja supleb. Vajaduse korral kasutatakse lonti relvana. LÕVI Miks isalõvil on Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. pikk lakk? Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Kuidas kakleb? Lõvi sööb antiloope, sebrasid jne, aga ka hiiri. Lõvi on kiskja. Jahti peab õhtuti põhiliselt emalõvi. AHV Kuidas ronib? Okstel liikumise ajal kasutavad nad sageli ka käsi ja jalgu samaaegselt. Mida söövad
Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud sugulinedimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. Isaslooma nägu on enim tunnustatud sümbol kultuuris. Lõvi nägu on kujutatud kirjanduses, skulptuuridel, maalidel ja riigi lippudel. Looduses on lõvid praegu olemas Põhja- Aafrikas,Edela- Aasias ning ka Indias. Lõvid elavad vabas looduses 10-14 aastat. Vangistuses võivad nad elada ligi 20 aastat. Looduses isalõvid elavad harva üle kümne aasta. Isaslooma elupikkust vähendavad konkureerivad võitlused teiste isasloomadega
Vaenlased Saarma vaenlased on hundid ja ka inimesed, kes kütivad saarmaid kalli karusnaha pärast. Üldiselt saarmal vaenlasi ei ole.Saarmas on looduskaitse all. Eluviis Põhitegevus toimub saarmastel öösel. Päeval aga lesib urus või lesimispaigas. Kodupiirkonnad on saarmal tavaliselt piki veekogu kallast kuni 15 km pikkused. Elutsevad ühest või mitmest emasloomast ja sama aasta poegadest koosnevates pererühmades, millel on ühine territoorium. Ülejäänud üksidased saarmad tulevad kokku vaid paaritumise ajaks. Kas tead,et: · Saarmas suudab ujuda 7-8 tundi järjest kiirusega 1,5-2km/h. · Saaki püüdes suudavad saarmad kuni 40 sekundit vee all olla · Saarmas on väga mänguhimuline loom, kes võib sukelduda näiteks kivikeste järele.
· Kui tõepoolest toitu napib, söövad polaarrebased ellujäämiseks põhjapõtrade ja muskusveiste väljaheiteid. · Polaarrebasel hakkab külm alles temperatuuril -70°C, kõige vastupidavamad isendid on aga suutelised taluma koguni kuni -80°C temperatuuri. Põhiandmed Selts: Kiskjalised Sugukond: Koerlased Perekond ja liik: Alopex lagopus SUURUS Keha pikkus: 46-68 cm. Saba pikkus: 28-40 cm. Kõrgus: 25-30 cm. Kaal: 2,5-5 kg, maksimaalselt kuni 9 kg, isasloom on emasloomast suurem. PALJUNEMINE Suguküpsus: Umbes 1.eluaastal. Innaaeg: Veebruarist aprillini. Tiinuste kestus: 50-55 päeva. Poegade arv: 1-18, keskmiselt 3-5. Pesakondi: 1-2. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Suvel elab erakuna, talvel karjadena. Toitumine: Pisiimetajad, kalad, korjused, mõningad puuviljad. Eluea pikkus: 2-3 aastat. LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID Perekonna teine esindaja on Mandžuurias ja Mongoolias elav korsak. ESINEMINE
primitiivsel loomal võib eksisteerida midagi, mis meenutab hoolitsust järglaste eest, ent midagi sellesarnast millimallikal tõepoolest esineb. Emaslooma sugunäärmetest, mis ümbritsevad ristikujuliselt looma mao väljasopistusi, arenevad munad, mis suuava kaudu väljaheidetuna jäävad pidama suusagarates paiknevatesse pisikestesse taskutesse, kus nad viljastatakse ja muutuvad väikesteks ripsmetega kaetud umbvastseteks. Mõne aja möödudes lahkuvad ujumisvõimelised vastsed emasloomast, kinnituvad põhja ja muutuvad väikesteks kombitsatega polüüpideks. Samas polüübistaadiumis, sügavale merepõhja kinnitunult elab millimallikas üle ka ebasoodsa talve. Kuid kevadel toimuvad polüübiga juba olulised muutused. Tema keha soondub ristipidi ketasteks, mis järk-järgult lõikuvad polüübist lahti ja eralduvad. Need on tähtvastsed, täiesti läbipaistvad, lõigustunud servaga väikesed meduusid, kellest suve jooksul arenevad juba täiskasvanud, meile tuttavad meriristid.
Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. KESKKOND Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom, kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega. Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega. Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale ja näitab oma karjas kõigile, kes on võimul. Tõelisi lahinguid esineb siiski harva. Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama
Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. Isaslooma nägu on enim tunnustatud sümbol kultuuris. Lõvi nägu on kujutatud kirjanduses, skulptuuridel, maalidel ja riigi lippudel. Looduses on lõvid praegu olemas Põhja- Aafrikas, Edela- Aasias ning ka Indias. Lõvid elavad vabas looduses 10-14 aastat. Vangistuses võivad nad elada ligi 20 aastat. Looduses isalõvid elavad harva üle kümne aasta. Isaslooma elupikkust vähendavad konkureerivad võitlused teiste isasloomadega
Tema eellaste kohta ei ole midagi teada. Enamik maailma 14 miljonist kaamelist on üksküürkaamelid. (Illustreeritud lasteentsüklopeedia, Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Avita, 2000, lk.201). Kui toitu ja vett on vähe, võib ta kehakaalust kaotada kuni 40%. Võimaldades kehatemperatuuri kuumuses tõusta, väheneb ta hingamist, et säilitata niiskust. Üksküürkaamelid moodustavad väikesed karjad, mis koosnevad mitmest emasloomast koos poegadega ja ühest isasloomast. Värvuselt kreemikas kuni pruun või must. 4 2.2. Kaheküürugakaamel ehk baktrian Kaksküürkaamelid elavad kodustatult Kesk-, Sise- ja Väike-Aasias ning Hiinas, metsikult elutseb neid üksnes Gobi kõrbes. Suudab taluda - 29º kuni 38ºC. Pärast põuda suudab 10min. ära juua 110 l vett. 3. Toitumine
Elevantidel on suured köbrulised purihambad , et närida puruks puukoored , lehed , oksaharudest jne . See et elevandid on taimtoitlased ei tule sugugi kasuks , kuna see toob suuri kahjustusi näiteks : rohi tõmmatakse suurte mätastena maast üles , puudelt murtakse oksad küljest mis teeb puule haiget ja tõmmatakse ka ülesse väikseid puid . ( Loomad , lk 220 , David Burnei ) Seltsingud : Elevandid elavad peregruppidena , mis koosnevad kõige vanemas ja kogenumast emasloomast ning teistest erineva vanusega emastest koos poegadega . Selleks et end kaitsta või lopsaka taimkattega piirkondades toituda võivad väiksed aafrika elevantide rühmad koguneda suurteks mitmesaja pealisteks karjadeks . Aafrika ja India elevandid elavad peamiselt väikeste peregruppidena . Isasloomad liituvad karjaga siis kui emasloom on suguliselt vastuvõtlik . Muudel aegadel elavad emas ja isasloom üksteisest täiesti eraldi. Noored poisselevandid kogunevad samuti väikesteks gruppideks
kolmandal aastal. (Loomade elu, 1987) Mägra rasval on raviomadused. (Loomade elu 1987) Mäger (foto Reino Bürkland) 15 Ahm (Gulo golo) Ahmi tuntakse ka kaljukassi nime all. Ta kuulub kiskjaliste (Carnivora) seltsi, kärplaste (Mustelidae) sugukonda ja on Euroopa suurim kärplane (vt foto lk 17). Kehapikkus 70...80 sentimeetrit, kõrgus kuni 40 sentimeetrit, sabapikkus suurematel kuni 25 sentimeetrit. Isasloom on emasloomast suurem ja raskem, kaaluga 8 kuni 28 kilo. Tugeva kehaehitusega kaljukassil on tumepruun läikiv karvkate, külgedel olev heledam vööt ulatub koheva sabani, otsaesine, põsed ja väikesed kõrvad on samas toonis. Loomad liiguvad paarishüpetega või "traavis", puude otsa ronimine ei valmista probleeme. (Looduskalender) Ahm Ahm elab erakelu. Vaid üksikjuhtudel, näiteks mõne suurema korjuse kallale võib koguneda mitu isentit, kuid seda vaid lühikeseks ajsks. See kiskja elab
Sebra kuulub hobuslaste sugukonda nagu hobused ja eeslidki. Ta on kuulus oma musta-valgetriibulise karvkatte poolest. Triipudest on tal kasu kiskjate eest põgenemisel. Kui Sebrad jooksevad, hakkavad ka triibud lõvi silmade ees segavalt "jooksma", nii et see ei suudam enam sebra piirjooni täpselt eristada. Sebra röndab savannis ute karjamaade otsingul sageli gnuude seltsis ringi. Peretabuun koosneb täkuks nimetatud isasest ja mõnest emasloomast, kes jäävad terveks eluks kokku. Täkk kaitseb oma tabuuni, kihutades minema iga isaslooma, kes sellele läheneda püüab. Kui ta aga vanaks jääb, tõrjutakse ta kõrvale ja tema asemele asub noorem täkk. Lõvi Lõvi on Aafrika savanni suurim ja tugevaim kaslane. Isaloomal on tiheda karvastikuga lakk, mille värvus varieerub helekollasest tumepruunini. Lõvid elavad
Vees nad ujuvad, puhkavad ning magavad, kuni nad jõuavad välja toiduküllastesse kohtadesse. Alles siis hakkavad nad jahti pidama. Kotikud püüavad kala peamiselt öösiti ning suudavad sukelduda umbes seitsmeks minutiks. Olles piisavalt söönud, naasevad emasloomad poja juurde. Paljunemine. Veel enne, kui emased kotikud kohale ujuvad, teevad isasloomad algust kahevõitlustega, et endale välja võidelda piisavalt suured lõigud. Kurameerimise ajal koguvad nad enda ümber umbes 40 emasloomast koosneva haaremi. Esimese kahe päeva jooksul pärast lesilasse jõudmist toob emane ilmale üheainsa, musta värvi karvastikuga kaetud poja, olles tiine olnud ligi aasta. Mõni päev pärast sünnitust paaritub emasloom domineeriva isasega, seejärel ujub mitmeks päevaks kala püüdma. Merelt naaseb ta vaid poega imetama. Kolme kuu vanune poeg võõrutatakse ning ta suudab ema lõunamaateekonnal saata. Isasloomad kaitsevad oma territooriumi ägedalt, seetõttu pole neil kolm kuud aega süüa
taimestikuga hästi varjatud tühikuid, suurvee poolt kuhjatud risuhunnikuid. Meelsasti viibib aga ka tihedates põõsastes paiknevatel varjulistel lesilatel, kus ta korrastab karvkatet ja püherdab liival. Väljaheited jäetakse kõrgemale mättakesele, kivile, liivaseljandikule või puunotile. Sageli on need kohad valitud jõkke suubuva kraavi või väikese lisaharu vahetus läheduses (Laanetu, Veenpere, 1971). Saarmad elutsevad ühest või mitmest emasloomast ja sama aasta poegadest koosnevates pererühmades, millel on ühine territoorium. Ülejäänud üksidased saarmad tulevad kokku vaid paaritumise ajaks (Kennedy, 2003). Saarmas ei tegutse pikka aega ühes kohas, sest peagi ammenduvad toiduvarud, mistõttu ta on sunnitud liikuma uutele aladele. Enamasti jõuab ta samasse kohta tagasi mõne nädala pärast. Poegadega pesakond ei saa lubada endale ulatuslikke rändeid, seetõttu peatub
(611), siis Lõuna- Eestis ja Lääne- Virus. Toitumine Vähenõudlik toidu suhtes. Hirve huvitavad puhmarinde taimed. Põllumeestele on probleemiks see, et hirved söövad meelsalt silo- ja heinapalle. On leitud isegi vetikaid söövaid hirvi. Sigimine ja jooksuaeg Jooksuaeg on septembris nagu põdralgi. Sigimise ajal teevad kõige võimsamat häält looduses. Isahirved koguvad endale 5-7 emasloomast koosneva haaremi. Kuu aega isasloomad ei toitu, ainult võitlevad ning kaotavad oma kehakaalust veerandi või isegi rohkem. Kandeaeg on 9 kuud. Järglasi on enamasti 1. Suremus Jahimehed, liiklusõnnetused. Hundid ja mingil määral ka ilvesed, kuid enamasti saavad suurkiskjad jagu ainult vasikatest või emastest loomadest. Metssiga (Sus scrofa) Esimesed 4-5 kuud on nad triibulised (põrsad).
Mõnel liigil on nii isased kui ka emased usja kehaga (nt. maasika-närbuss), mõnel aga on suguküpsed emased keraja, sidruni- või pirnikujulise kehaga (nt. kartuli-kiduuss). Keha eesotsas on neil teravil e. stilett, mille abil toitutakse taimerakumahlast. Nematoodidel on arengus muna-, vastse- ja valmikujärk. Kasvades vastsed kestuvad. Ebasoodsates kasvutingimustes säilivad paljud nematoodid tsüstidena, mis moodustub munadega täidetud emasloomast. Loom ise sureb, kuid tema paksenenud kest jääb munadele kaitseks ümber. Nii võivad munad oma eluvõime säilitada 5..6 (10) aastat, oodates enda jaoks sobivat kultuuri 2. Ämblikulaadsed siin on kahjuriteks võrgendilestad, pahklestad, rohulestad ja kedriklestad. Nad kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, kuid moodustavad omaette klassi. Pea ja rindmik on neil kokku kasvanud. Enamasti on nad ümara või piklikovaalse kehakujuga ja 0,2...2,0 mm pikkuse kehaga.
saamiseks. Säärane liinide ühendamine võimaldab ära kasutada heteroosi ja saada hea jõudlusega järglased. Seda liinide ühendamist kasutatakse eriti veise- ja seakasvatuses, kus enamasti rakendatakse rühma valikut ja ühe liini tütarjärglasi seemendatakse teise liini isasloomadega. Katseandmete põhjal hinnatakse liinide ühendamisel saadud tulemused, mille alusel määratakse kindlaks liinide sobivus. 5.1.2. Perekondaretus. Perekondaretuseks nimetatakse väljapaistvast emasloomast põlvnevate loomade sihiteadlikku aretamist, et säilitada alustaja (perekonna) omadusi. Perekond on väljapaistva emaslooma emasjärglaskond, kellel on perekonna alustajaga sarnased omadused. Perekonna kestvus on 3-6 põlvkonda. Perekonna jätkajateks valitakse alustajaga sarnaste omadustega tütred, tütretütred jne. Veisekasvatuse omasid 50-60-ndatel aastatel aretuslikku tähtsust mõned tippkarjade lehmaperekonnad.
annaabi.ee 
