Tõu- ja sordiaretus (0)

1 Hindamata

Tõu- ja sordiaretus
Tõuaretus: põllumajandusloomade ja –lindude tõugude parandamine ja täiustamine ning uute tõugude kujundamine.
Põhilised zootehnilised võtted on:

suguloomade sihipärane valik

paaridevalik

noorloomade suunav kasvatamine

produktiivloomade hindamine (jõudluskontroll, kontrollnuum), söötmine ja pidamine

tõuloomade paljundamine tõufarmides oma karja uuendamiseks ja teistele tõumajanditele või tarbeloomamajanditele andmiseks
Nende võtete pidev rakendamine talu karja või kogu tõu piires paljude põlvkondade jooksul võimaldab parandada loomade tõulisust ja jõudlust ning täiustada genotüüpi. Tänapäeval kasutatakse tõuaretusviisidest kõige rohkem puhasaretust, eriti liin- ja perekonnaaretust. Liini (aretusliini, sugulasliini) moodustab ühest väärtuslikust isasloomast (liinialustajast) ja perekonnaaretuse ühest väärtuslikust emasloomast pärinev tõuloomade rühm. Vähem rakendatakse tõuaretuses tõugudevahelist ristamist, liikidevahelist hübridiseerimist ja teisi tõuaretusvõtteid. Tõuaretust organiseerivad taludes zootehnikud (zooselektsionäärid) ja ETLL (Eesti Tõuloomakasvatuse Liit).
Sordiaretus: (selektsioon) põllumajanduse kultuurtaimede uute sortide loomine või olemasolevate parandamine.
Sordiaretuse vanimaid , iidseist aegadest põrinevaid vorme on rahvaselektsioon: kultuurtaime pikaaegsel kasvatamisel loodi peamiselt ebateadliku valiku tulemusel kohalikud e. maasordid. 19 .saj. ja eriti 20. saj. algul asendusid maasordid sordiaretusasustustes teadliku valiku abil loodud aretussortidega. Nüüdisajal on sordiaretuse ülesanne luua suure saagivõimega ja nõuetele vastava kvaliteediga külma-, haigus- ja kahjurikindlaid, mehhaniseeritud koristamiseks sobivaid sorte.
Sordiaretuse põhivõtted on: aretuse lähtematerjali hankimine olemasolevate vormide ja sortide kogumise, kohalikes oludes kasvatamise ja hindamise kaudu, neist sobivaks osutunute ristamine (hübridiseerimine) ja ristlusjärglaste hulgast valiku tegemine. Üks lähtematerjali mitmekesistamise võtteid mida sordiaretuses rakendatakse 20. saj. keskpaigast alates järjest ulatuslikumalt, on mutantide (mutatsioon) ja polüploidide (polüploidsus) tekitamine lähtematerjali mutageenidega mõjustades.
Ristamine võib olla

Liigisisene (sortide- või vormidevaheline)

Kaugristamine (eri liikidesse või perekondadesse kuuluvate taimede vaheline)
Vajaduse korral võib ristata ka korduvalt, st. ristlusjärglasi omavahel või lähtevormidega. Ühe risttolmleva taime järglasi nimetatakse sordiaretuses pereks , ühe isetolmleva taime järglasi liiniks, ühe vegatatiivselt paljundatava taime (nt. kartuli) järglasi klooniks (kloonaretus). Risttolmlevate taimeliikide sordid on alati paljude lähedaste vormide kogumid – populatsioonid; nende omadusi peab aretusvõtetega pidevalt parandama. Eestis tegelevad sordiaretusega Jõgeva Sordiaretuse Insituut ning Polli Aiandusuuringute Keskus. Eesti on 1961. aastal asustatud Rahvusvahelise Uute Taimesortide Kaitsmise Liidu (UPOV) liikmesriik. Sellel ühendusel on üle maailma praegu umbes 60 liikmesriiki ja igal aastal liitub uusi. Eesti liitus antud ühendusega 2000.aastal.

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk · .doc · 20 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-03-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

stiinapv Õppematerjali autor

Tõu- ja sordiaretus

tõuaretus sordiaretus ristamine

Sarnased õppematerjalid

docx

Aretusõpetuse vastused

Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W

Aretusõpetus

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk