ei ole Eestimaal juure wõimugi! Paraku on vist Lilli Suburgil rohkemgi õigus, kui me seda tahaksime. Ka 1930ndail, pea 50 aastat hiljem, kuulub nt Pallase Kunstiühingusse üksainumas naiskunstnik Karin Luts. Ja kas Marie Underigi iroonilist pilku pole teritanud needsamad meie terwe maa ja rahhwa olekud, mis sünnitavad /.../ teele ära wõitmata takistusi ette? Ja kas meil tänaseks on midagi põhimõtteliselt muutunud? Mõistele emantsipeerunud on küll kaugelt rohkem kui wähim tähendus tekkinud, kuid milline see õigupoolest täpselt on? Eriti kui isegi XXI sajandil kohtab ka haritud kirjasõnas kultuurilehe Sirp veergudel ! jätkuvalt n-ö meessovinistlikke mõtteavaldusi pea täiesti Suburgi osutatud kujul!? Aarne Ruben jätkab Suburgi Kogutud kirjatööde ilmumise puhul oma tabamata ime'likku arvustust: Lugesin Lilli Suburgi raamatut ja prantsuse moeajakirja Elle viimast numbrit vaheldumisi. / Viimases oli tusnud
nende spordialadega väga innukalt tegelema. Ladies Realm ja Windsor olid tolle aja juhtivad naisteajakirjad nende arvamuste üle ilust, elust ja moraalist arutledes kulutati tunde. Kõik need moodsad naised pidid ju oma eeskuju kusagilt ometi võtma? Jah, selleks oli Gibsoni tüdruk. Ajakirjal Collier oli Charles Dana Gibsoni loodud koomiksitegelane, kes trumpas üle kõik. 1890.-1910. Aastani kasutas Gibson teda emantsipeerunud naisekuju seltskondlike tavade väljanaermiseks. Gibsoni tüdruk oli toimekas ja sportlik ning innukas autosõitja, kes oma ilu ja sportlikkuse ning löögivalmidusega lummas iga meest. Olles kaasaegse graatsia ülim kehastus, tõi ta Ameerikas moodi seelikud ja tikanditega pluusid. Ta võitis südameid oma reipusega ja energiaga ning vastupandamatu tagasihoidlikkusega ükskõik, millises seltskondlikus olukorras. Ta oli nii populaarne
meeldinud talle kuidagi. Nii tulid Vilde ja Jürmann juba mõne kuu pärast tagasi Euroopasse. Peale seda ilmusid tal mõned iroonilised reisikirjad sellest Ameerika-reisist. Pikemalt jäädi elama Taani,Kopenhaagenisse ja seal meeldis Vildele väga. Rahamured muidugi kimbutasid ka seal. Aastast 1912 pühendas ta oma loomingulise jõu näidendite kirjutamisele ja romaanile „Mäeküla piimamees“. Sellel ajalõigul pühendab ta oma tööd emantsipeerunud naistele mõeldes. Vilde varasemates töödes esinevad ideaalnaised ei võitle enese kui inimese õiguste eest, vaid ainult oma südamearmastuse eest. Nüüd Vilde sellega enam ei lepi. Ta naised asuvad võitlema enda kui iseseisva, vaba inimese õiguste eest. Vilde omapärasest naisõiguslusest sündisid tema kuulsad „päikesenaised“, tuntuim neist „Tabamata ime“ (1912) Eeva Marland. „Tabamata ime“ üks eksemplar saadeti ka „Estonia“ teatri eestseisusele, teine kirjastaja
Suhe temaga on üldiselt pealiskaudne ja elunautlev. Eeva Eeva pole niivõrd seksuaalne, kuivõrd instinktiivne. Ta esindab mehe kujutluste naist selle kõige esimesel, bioloogilisel tasemel. Tal pole oma Mina ja ta on hea materjal mehele, kes soovib lasta end imetleda. Ta võib olla mehele peegliks, teenijaks, laste emaks. Sophia See nimi on ikka sümboliseerinud puhast tarkust ja on veidi vägivaldne, ta tähistab naiste rühma, keda võib nimetada ka emantsipeerunud naisteks. Beatrice Naistüüp, kes mõnede arvates asub kõige kõrgemal, skaala teises otsas, Eeva vastas. See tüüp võiks kehastada transtsendentsust, kõrgemat kõlblust, saladust. Tema mõju on positiivne ja selles mõtte on ta ka Artemise ja sireeni vastand. Temast ei teata kunagi palju, aga ta toime, eriti alateadvusele, on väga suur. Muidugi viib temaga kohtumine katsumustele. Nõia elu
Allub abiellumise korral seaduse järgi oma mehele. Naine jääb alati seotuks oma isaga kuni tolle surmani. Pärib ka isa klientuuri, kui pole meespärijaid. Tal püsib oma varandus, tal on õigus oma varandust pärandada, nagu mehelgi. Lahutuse korral peab mees talle kulutatud kaasavara tagasi maksma. Naine võis olla mater familias ka neitsina või lesena, kui ta isa oli surnud (oli emantsipeerunud). Sel juhul annab perekond talle custose, eestkostja(võis vahetada neid). Rikas daam käis väljas saadetuna: orjatarid, seltsidaamid (comites), meessoost saatja (custos). Seda on kutsutud ka mobiilseks vanglaks. Konservatiivsed daamid käisid üldse väljas nii vähe kui võimalik, siiski looriga kaetuna. 4) Lapsed; laste hülgamine suhteliselt vähe, need on kas sigitatud või lapsendatud.
Teravaks läheb olukord alles 16saj lõpus ja 17saj alguses (30-aastane sõda nt). Luterlusega seotud ka kirjasõna areng. Tõlgiti katekismus eesti keelde (Wanradt-Koell, oe=oo alamsaksas). See keelati ära, vastuolu Tallinna raega. Luther nõudis kooli edendamist. 1552 Tallinna vaeste koolilaste institutsioon. Kindlasti reformatsioon edendas vaimset kultuuri. Aga reformatsiooni murrangulisus on siinmaal ületähtsustatud. Sarnased arengud ka varem: kohalikud kirikud emantsipeerunud paavstist jne. Usuküsimus jäi üsna tähtsusetuks.
Tuglas- eesti kirjanduse paavst, nii kirjanikuna kui kirj elu organiseerijana oluline nimi eesti kirjanduse loos. 1923 Loomingu esimene peatoimetaja jne. 15. J.Randvere ,,Ruth" Noor-Eesti 3. albumis (1909) avaldatud noore Johannes Aaviku (alias J. Randvere) "Ruth" on esteetiline utoopia, meheliku fantaasia kuldlõige, naturalistlikes detailides lahti kirjutatud kapriisid ja hormoonid. Sellelt kirjanduslikult portreelt leiame nii vaimselt kui sotsiaalselt emantsipeerunud blondi naisterahva, kes on jumalikult ilus, stiilne, rafineeritud, rikas, musikaalne ja vabameelne. Ruth on erudeeritud kreeka ja ladina keelest kuni analüütilise geomeetriani ning seejuures vaevalt üle kahekümne. Ühesõnaga naine kui unenägu, pisut ehk isegi ehmatav oma ebareaalsuses. 16. Jaan Oks JAAN OKS 1884-1918 Pärit Saaremaalt. Õppinud Kaarma seminaris. Tema isa oli kooliõpetaja ja ka Oks ise üritas saada kooliõpetajaks. Kaarma seminari lõpetajal ei olnud
võrdsuse doktriinile küllaltki mõru maitse Rousseau eeldus, et valitseb loomulik ebavõrdsus kodanikest meeste ja mittekodanikest naiste vahel. Rousseau süsteemi nimetatud ebajärjekindlusele juhtis tähelepanu üks esimesi suuri naiste õiguste kaitsjaid Mary Wollstonecraft oma kirjutises Naiste õiguste põhjendamine, mis avaldati aastal 1792. Wollstonecraft väitis, et pole mingit alust naisi kodanikkonnast välja jätta. Kuid isegi temal oli oma pimetähn. Ta eeldab, et emantsipeerunud naiskodanikul on kodus naissoost teenijannad, kuid mõtet, et ka neil peaks olema võimalus hääletada, näib Wollstonecraft olevat lihtsalt eiranud. Kuni suhteliselt hiljutise ajani eeldati, et ainsateks hääleõiguslikeks inimesteks on need, kellel on vastavas riigis mingisugune omand (property stake). Neid, kellel omand puudub, ei saa usaldada: nad ei pruugi oma häält "vastutustundlikult" kasutada.
,,Kui mustavad udud" Matvere & Tätte kogust ,,Palavik" Betti Alver (1906-1989) Sünnib raudteelase peres Jõgeval. Ta lõpetan 1924ndal aastal Tütarlaste gümnaaiumi ja õpin 1924-1927 aastatel eesti keelt ja kirjandust. 1927 ilmub ta esimene debüütteos ,,Tuule armuke" romaan. Luuletajana hakkab silma paistma alles 1930ndate alguses. Tutvub Heiti Talvikuga. Alveri ümber tekib ka suureb poleemika Arbujate ajal kas ta on väga hea või väga halb (maailmavaadete ja eluhoiakute asjades). Emantsipeerunud ja kergelt boheemliku naise roll. 1945nast aastast jääb Alver üksi, sest Talvik arreteeritakse. Ta üritab kuidagi integreeruda kirjandusse, kuid sellest ei tule midagi välja Alver lõpetab luuletamise. Peaaegu 20 aastat ei ilmu talt mitte ühtegi uut luuletust. See pikk vaikimisperiood saab ka kindlasti tema puhul ka tähenduslikuks. Ta tegeleb sel ajal tõlketöödega, mis talle kirjandusmuuseumist ette antakse. 1956. aastal abiellub ta Mart
Nende raamatute peategelane Liisu sobib samastumiseks väikestele tüdrukutele, kes hindavad seiklusi ja kellega juhtub äpardusi, mis tulenevad sellest, et laps maailma avastab ja tegutseb. 41 Peategelane Liisu on veel liiga väike, et saaks rääkida konventsionaalsete rollipiirangute, käitumismustrite ja identiteediarusaamade eiramisest. Teda tuleb siiski pidada emantsipeerunud tüdrukuks, sest ta kannab endas tüüpilise poisteraamatu iseseisva ja aktiivse kangelase käitumisjooni. Ta on arvatavasti naabripoistega nii palju luure-, peituse- ja sõjamänge mänginud, et nukud ja tubased tegevused ei tundu enam huvitavad. Lasteraamatus ei tohi olla liiga palju tegelasi, sest lapsed ei suuda neid meelde jätta ega neil vahet teha. See peegeldab ka noore lugeja limiteeritud elukogemust. Mida noorem
Sellega aidati kaasa eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kasvatamisele. Dokumentaalne alge oli tugev, tegelasteks on tihti ajaloolised isikud, kirjanikud uurisid arhiivides ürikuid ja dokumente ning eksponeerisid teoses kasutatud allikaid. Kirjutati ka sotsioloogilisi ja sotsiaalpoliitilisi teoseid, milles analüüsiti sotsialistlikku ühiskonda. Sotsiaalkriitilise kirjanduse alla kuuluvad eelkõige Aimée Beekmani romaanid, eriti "Valikuvõimalus" (1978), peategelane on emantsipeerunud naine, kes abiellub pehmeloomulise joodikuga, aga lapsed soetab teadlikult kolme n-ö täisväärtusliku mehega. Paul Kuusbergi "Vihmapiisad" näitab Nõukogude ühiskonda kui haiget ühiskonda. Võimatus takistamatult ühiskonnast kõneleda suunas prosaiste psühholoogilistesse vaatlustesse, need teosed on enamasti modernistlikud (Unt, Saluri, Vahing jt). 1980. aastatel hakkas ilmuma rohkem proosaraamatuid, kuid debüüte väga vähe. Valitsema hakkasid olme- e triviaalkirjandus ja juhuautorid
lähemale kui ta sugulashing kristlane. Idamaade müstilised usundid õpetavad inimesi oma naba üle mõtisklema, pea peal seisma, tühja seina jõllitama, siltide kleepimist vältima ja vastu seisma enesedistsipliini materiaalsetele lõbudele. Sellest hoolimata olen kindel, et te olete näinud sama palju niinimetatud raudse enesekontrolliga joogasid, kes ei suuda suitsetamist maha jätta nagu iga teinegi; või siis sama palju eeldatavalt emantsipeerunud budiste, kes erutuvad vastassoost (minugipoolest kas või oma soost) isiku läheduses samavõrd kui need, nende jaoks niinimetatud madalamal vaimsel tasandil olevad ,,lihtsameelsekesed". Ning kui neilt nende silmakirjalikkuse kohta selgust küsida, poevad nad peitu oma kahemõttelisuse taha, mis nii ilmekalt nende usku iseloomustab nende juures pole millestki kinni haarata, kuni nad üheselt mõistetavaid vastuseid ei anna.
ta kehastab uut, moodsat, progressi seda, mis on tänapäeva inimese ebajumal. Erinevas eas ja erinevat tüüpi inimesed ei tunnusta ühesuguseid standardeid. Vanadel peaks olema kergem noori mõista, sest neil endil on nooreks olemise kogemus seljataga, noored aga ei oska end vanadena ette kujutada neil see kogemus ju puudub. Clive Lewise (1992) arvates peaksid konflikti korral vanad või vanamoelised inimesed olema väga ettevaatlikud väidetega, et emantsipeerunud noored on kõlbeliselt rikutud, kui nad ei käitu vanade standardite järgi, ja vastupidi, noored ei tohiks nimetada oma vanemaid puritaanlikeks moraalijüngriteks, kui nood ei suuda uusi standardeid omaks võtta. Ta usub, et tõsine püüd uskuda teistest head ja muuta nende elu nii meeldivaks kui võimalik lahendaks enamiku probleeme. 16 -------------------------------------------------------------------------
on näiteid selle kohta, kuidas erinevad kultuurid kõrvuti elasid. Eriti väikestes külades ja linnades pidid erinevad rahvusrühmad rahulikuks kooseksisteerimiseks teineteise kultuuri ja keelt tundma. Hoolimata emantsipatsioonist Lääne-Euroopas juute umbusaldati. Enamgi veel, põhielanikkonna hulgas oli inimesi, kelle arvates oli juute raske aktsepteerida, sest nood hoidsid kinni oma traditsioonidest, täitsid avalikult oma usukombeid. Paradoksaalsel moel oli see emantsipeerunud Lääne-Euroopa, mitte eraldatud Ida-Euroopa, kust algas holokaust. Juutide osa Euroopa moderniseerumisel Kui juudid Lääne-Euroopas emantsipeerusid, lõid nad laia kontaktide võrgu, mis ulatus riigipiiridest väljapoole. See koostöövõrk võimaldas tehnoloogilistel ja finantsilistel uuendustel kiiresti levida. 29
annaabi.ee 
