Elupuhune lihasatroofia (1)

ELUPUHUNE LIHASATROOFIA:
Mittehaiguslikku e. loomulikku lihasatroofiat esineb kahel viisil- ajutiselt liikumisvaegusest põhjustatuna ja vanadusest arenev lihaste taandareng . Esimesel juhul on lihaste töövõime ja maht taastuvad , teisel juhul mitte. Siinkohal vaatlen sportlaste ajutisest liikumisvaegusest tekkinud lihasatroofiat, mille kohta oli põhjalik uurimus tehtud allolevas allikas- Treenerite tasemekoolitus .Spordi üldained.
LIIKUMISVAEGUSE MÕJU LIHASKOELE
Liikumisvaegusele on aeglased lihased tundlikumad kui kiired. Juba kahenädalase liikumisvaeguse jooksul langeb oluliselt aeglase lihase kaal ja toimuvad muutused ka lihase kiutüüpides. Näiteks kui vaatlusalusteloli aeglases lihases 85% aeglasi kiude ,siis pärast kahenädalast voodirežiimil viibimist langes nende protsent 53-le ja vähenes aeglaste kiudude ristlõike pindala. Samal ajal suurenes aeglases lihases oluliselt kiiretekiudude osakaal. Selleks ,et lihase kaal ja ristlõike pindala jõuaks tagasi endisele tasemele ,kulub kolm nädalat aktiivset režiimi. Üleminekul voodirežiimilt aktiivsele suureneb oluliselt hübriidkiudude osakaal lihases, eriti kombinatsioon I ja IIa müosiini raskete ahelate isovormidest. Ka hübriidkiudude suhte normaliseerumiseks kulub kolm nädalat aktiivsel režiimil. Seega põhjustab liikumisvaegus skeletilihases kiudude transformatsiooni aeglasest kiireks.
Lihaskiudude ristlõike pindala langus ehk lihase atroofia esineb juba ühenädalase pausi puhul. See sõltub pausi
iseloomust – täieliku liikumatuse (näiteks kipsi) puhul võib langus olla isegi 1–2% päevas. Teiseks sõltub lihase
ümbermõõdu langus lihase esialgsest suurusest . Arusaadavalt väheneb oluliselt kiiremini jõu- ja kiirusalade sportlaste suurem lihas võrreldes vastupidavusalade esindajatega. Treeningupausi jooksul üldist liikumist säilitades (st pole immobiliseeritud) võib vastupidavusalade puhul atroofia puududa. Jõu- ja kiirusalade esindajatel
toimub atroofia suhteliselt rohkem valgete lihaskiudude arvel.
Joonis 1. Aeglased lihaskiud atrofeeruvad liikumisvaeguse puhul.
Suurendus 320 korda
Esmapilgul on üllatav, et lihase kiuline kompositsioon reageerib selliselt liikumisvaegusele, samal ajal kui kiirus-, jõu- ja vastupidavustreening põhjustavad vastupidiselt nihke kiirest aeglaseks. Kui aga süüvida ülalmainitud muutuste põhjustesse, selgub , et stressihormoonide nagu kortisooli ja katehoolamiinide tase on liikumisvaeguse algfaasis kõrge. Samaaegselt muutustega müosiini raskete ahelate isovormilises kompositsioonis (need ongi lihaskiudude kontraktsiooniomaduste muutuste algpõhjuseks) muutub ka rakumembraanides kloriidkanalite (eelkõige kaltsiumi) seisund. Eelmainitud muutused lihaskiudude kontraktsiooniomadustes võivad olla kaltsineuriin, kaltsium/kalmoduliin sõltuvad kinaasist jt. Need võivad lihaskius toimida kaltsiumi sensoritena ja muuta kaltsiumi signaali transkriptsiooni faktoreid aktiveerivaks. Aeglases lihases on puhkeolukorras tsütosooli kaltsiumi kontsentratsioon kõrgem moduleeritud mitmete signaalmolekulide poolt, nagu kaltsium/kalmoduliin sõltuvad seriini-treoniini fosfataasist,
kui kiires. Liikumisvaegus põhjustab aeglases lihases kaltsiumi taseme languse.
On alust arvata, et just puhkeseisundi kaltsiumi taseme langus aeglases lihases indutseerib kiirete müosiini raskete ahelate isovormide sünteesi. Kolm nädalat aktiivset eluviisi taastab uuesti kaltsiumi taseme aeglastes lihaskiududes ja aeglaste müosiini raskete ahelate süntees intensiivistub. See tähendab, et aeglase lihase kontraktsiooniomadused taastuvad endisele tasemele.
Põhjusteks, miks aeglase lihase mass ja kiudude läbimõõt liikumisvaeguse puhul vähenevad (joonis 1), on intensiivistunud
lihasvalkude degradatsioon ja aeglustunud süntees. Kui ületreeningupuhused koestruktuuride kahjustused on tingitud vabade radikaalide ja reaktiivsete osakeste ülemäärasest produktsioonist, siis sama võib öelda ka liikumisvaeguse puhul tekkinud kudede destruktsioonide kohta. Kuna vabu radikaale ja reaktiivseid osakesi tekib nii palju, et antioksüdantne süsteem ei suuda seda reguleerida,
tekivadki häired elutalitluslikes süsteemides. Oksüdatiivne stress kahjustab rasvade, valkude ja nukleiinhapete struktuuri ning funktsiooni. See viib omakorda rakkude kahjustumiseni ja apoptoosi tekkele (raku surm).
Skeletilihaste vananemisega kaasnevad muutused
Vananemine toob kaasa ulatuslikud muutused skeletilihastes. Väheneb
lihaste osakaal keha kogumassis. Täiskasvanul inimesel moodustavad
lihased ligi poole kehamassist, naistel 35 – 40%, meestel 45 – 50%. 30
aastase 75 kg kaaluva mehe lihastik moodustab kehamassist 48% (36 kg), seevastu sama kaaluga 70 aastase mehe lihastik moodustab vaid 31% (23 kg) kehamassist. Muutuse põhjustab lihasrakkude arvu ja lihaskiudude mahu vähenemine, kusjuures väheneb nii kontraktiilsete elementide –müofibrillide arv lihaskius kui ka sarkoplsma sisaldus. Lihaskiududesse koguneb polümeersetest oksüdeerunud lipiidimolekulidest moodustunud lipofustsiini. Lipofustsiini musta värvuse tõttu on vana lihaskude tume.
Eriti oluliselt atrofeeruvad kiired lihaskiud. Vananemisel väheneb
lihasesisese energiavaru ATP, kreatiinfosfaadi ja glükogeeni hulk.
Lihasjõud sõltub lihase suurusest ja innervatsiooni efektiivsusest.
Treenimata inimesel on lihasjõud kõige suurem 20-30 aasta vanuses ja
püsib peaaegu muutumatuna 50. eluaastani. Seejärel lihaste jõud hakkab
kahanema umbes 1% aastas ja vähenemise kiirus pärast 65. eluaastat 1,5-2%-ti aastas. Hormonaalsete muutuste tõttu hakkab naistel menopausi ajal lihaste jõud kiiremini langema . Alajäsemete ja kehatüve lihaste jõu langus on vananemisel mõnevõrra kiirem kui ülajäseme lihastel. Lihasjõu vähenemine on tingitud eelkõige lihasmassi vähenemisest. Vanuse tõustes väheneb lihasrakkude arv.
Vananevale lihasele on omane side- ja rasvkoe suurenemine ja
lihasrakkude arvu vähenemine. Sarnased muutused võivad tekkida ka
üpris varases nooruses noortel inimestel. Vananemisega seotud lihaste
massi kahanemine ning sellest tingitud jõunäitajate vähenemine on
suuresti lihaste vähema kasutamise tagajärg.Lihase maksimaalne jõud
hakkab 60. eluaastates järsku vähenema: 30-ndate ja 70-ndate eluaastate vahel on jõunäitajate erinevus 30-40 %. Lisaks muutustele lihastes väheneb närvisüsteemi poolt teostatav lihaste innervatsioon , maksimaalne tahtlik aktivatsioon. Võrreldes maksimaalse jõu näitajatega vähenevad vananemisel oluliselt kiiremini kiirusliku jõu näitajad. Aastate lisandudes väheneb jooksukiirus , hüppevõime, aeglustub reaktsioon kiiret jõu rakendamist nõudvates situatsioonides. Näiteks 60 aastasel inimesel on võrreldes samasoolise 20 aastase indiviidiga kiiruslik jõud säilinud vaid 25-40%, liigutuste kiirusest on säilinud vaid 10-40%.
Vanuse tõustes langeb lihase ainevahetuses aeroobsete ensüümide
aktiivsus ja väheneb nende kogus, see aga kutsub omakorda esile
aeroobse töövõime languse, mis põhjustab kiiremat väsimist ja
aeglasemat taastumist.
Soovides liikumisaparaadi vananemist võimalikult edasi lükata, tuleb
silmas pidada:
• Tegevus põhjustab hüpertroofiat,tegevusetus – atroofiat
• Vananemisest tingitud atroofia arengut saab pidurdada
süstemaatilise treeninguga – pideva kehalise aktiivsusega.
Kasutatud kirjandus:www. iva.tlu.ee
Treenerite tasemekoolitus.Spordi üldained.
III tase bioloogia ja füsioloogia