Reageerib lämmastik- ja kuuma kontsentreeritud väävelhappega. Elavhõbeda oksiidi tüüp on nõrkhappeline. Ühendid Elavhõbe ja selle ühendid on inimeste, ökosüsteemide ja eluslooduse jaoks väga mürgised. Elavhõbe põhjustab tervisehäireid, nagu psühhoos, hallutsinatsioonid ja suitsiidne käitumine. Samuti kopsude kahjustuse. Inimesele on ohutud mitte- lahustuvad elavhõbeda ühendid, nagu elavhõbesulfiid. Inimesele on ohtlikud aga lahustuvad elavhõbeda ühendid nagu elavhõbekloriid ja metüülelavhõbe. Metüülelavhõbe läbib kergesti nii platsentaarv barjääri kui ka vere-aju barjääri, pidurdades vaimset arengut isegi enne sündi. Seepärast on kõige enam ohustatud rühmaks lapsed ja sünnitamisealised naised. Metüülelavhõbe ladestub ja kontsentreerub eriti hästi veekeskkonna toiduahelas, mis muudab eriti ohustatuks rohkesti kala ja mereande tarbiva elanikkonna. Kuni 1970-ni kasutati metüülelavhõbedat seentevastase vahendina seemnevilja säilitamiseks.
1 1. Elavhõbeda ajaloost Elavhõbe ja tema ühendid on äärmiselt mürgised. Juba araabia alkeemikud märkasid, et isegi skorpionid pagevad ruumist, kus on elavhõbedat. Elavhõbedaühenditega mürgistati XVI sajandil Rootsi kuningas Erik XIV. Elavhõbedamürgistusse suri Inglise kuningas Charles II, kes alkeemikuna uuris elavhõbedast kulla saamist. Arvatavasti mürgistas Antonio Salieri 1791. aastal sublimaadiga (elavhõbekloriid) Wolfgang Amadeus Mozarti. Kroonilist elavhõbedamürgistust põdesid maailmakuulsad teadlased C.Scheele, M.Faraday ja H.Davy, kes katsetel kasutasid elavhõbedat. Möödunud sajandeil oli kübarategijatel elavhõbedamürgistus kutsehaiguseks, sest kübaravilti vormiti elavhõbedasoola lahusega. Mürgistuse tunnuseks olid tasakaaluhäired, värisemine ja arusaamatu ning seosetu jutt, unetus, higistamine ja vaimne küündimatus. USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist
olla ettevaatlik. Raskeid ja kergeid objekte ei tohiks koos transportida. Transportides peavad objektid peavad olema polsterdatud. Peale transportimist tuleb kõik objektid läbi vaadata ja kui on tekkinud kahjustusi, siis need tuleb dokumenteerida. Oluline on ka, et vitriinid oleksid keemiliselt stabiilsed. Terve rida teabeasutuses säilitatavaid objekte kätkevad potentsiaalseid terviseriske. Ohtu võivad kujutada ka keemilised ühendid, millega neid on töötdeldud, nt kamper, strühniin, elavhõbekloriid, naftaliin, DDT, tsüaniid, arseeniühendid. Selliste objektide käsitlemine võib olla ohtlik nii töötajale kui ka kogude kasutajale. Ohtlike objektide korral tuleb võimalikult täpselt kindlaks määrata ohu tüüp ning sellele tuginedes anda juhendid objekti hoiustamiseks ja käsitsemiseks. Info objekti ohtlikkuse kohta peab peale kataloogi olema kirjas ka objekti küljes sildil. 2. Konkreetsete objektide säilitamine (mis materjal üldse on, kuidas on lugu selle säilivusega,
annaabi.ee 
