kui see kõik siin meri. Endale märkamatult olen seljast visanud vana päikese käes kõvasti pleekinud vesti, mida ei ole kunagi enne raatsinud seljast võtta. Panin selle ilusti kokku ning asetasin paadi ahtris asuvasse kirstu. Lukustasin selle. Pistsin käe taskusse ning vajusin mõttesse. Mu pilk oli suunatud kaugustesse. Võtsin taskust kuldse ankruga kaelaehte, mille sain enda isalt seitsekümmend aastat tagasi. Panin selle kee kaela. Endale ehmatuseks haarasin uskumatu kiirusega alati paadis lebava päevi näinud kirve ning virutasin endale üdini armsaks saanud paadile saatusliku augu. Viskasin pikali. Tundsin, kuidas paat vaikselt täitus. Vesi paitas mu pead, just kui oleks seda teinud minu enda ema, keda nägin viimati kakskümmend aastat tagasi. Süda lõi sees nurru - mind valdas rahu. Olin juba peaaegu üleni vee all. Minu suust kostsid viimased sõnad: ,,Tulin siia, et jääda!"
õpetust. Siis tuli talle mõte. Kui üks õhtu külarahvas mäelt jälle toitu palus, andis mägi nii palju toitu, et külarahval oli tükk tööd, enne kui nad kõik jõudsid kodudesse vedada. Muidugi oli ka mõisnik platsis. Kuid seekord, kui ta ütles ,,Seesam,avane", ei tulnud sealt mitte toidukraami, vaid kogu mägi viskas suure leegiga põlema. Hädavaevu pääses mõisnik põletushaavadest. Kui ta koju läks, avastas ta oma ehmatuseks, et kõikjal sahvrites oli vili kadunud. Raasukeski polnud alles. Mõisnik oli samasuguses olukorras, kui varem. Mis puutub külaelanikesse, pärast seda kui nad põlevat mäge nägid, olid nad küll kurvad, aga õnneks oli mägi viimasel korral andnud nii palju toitu, et niipea ei tundnud keegi nälga. Kõige kummalisem oli see, et mägi lõõmas mitukümmend aastat jutti. Kuid ükspäev kustusid leegid ja alles oli ainult hiiglasuur kruusaauk
Sellest lahkumisest oli möödunud juba 5 aastat. Selle ajaga olid Margus ja Mari end paari pannud. Jällegi on hiline talveõhtu. Margus saabus äsja koju, ta tuli kõrtsist. Neil tekib Mariga väike sõnelus. Nad ei saa enam väga hästi läbi. Kuid peagi on kuulda huntide ulgumist. Margus võtab püssi ning laseb ühe lasu, et hunte hirmutada. Kuid tekkis hääl, mis polnud looma oma. Seejärel sisenevad Margus ja Jaanus tuppa, kätel lebab Tiina. Ehmatuseks, aga keset sonimist ta tänab Margust et ta just tema tapja on. Tiina avaldab veel viimaste sõnadega Margusele igavest armastust ning tõmbab viimase hingetõmbe.
See tulirelv suutis vaenlast ohustada kaugemalt. Väimuselt meenutasid need kolbi või vaasi. Esialgul lasti neist nooli. Kuid suhteliselt kiiresti arenesid neist välja suurtükid ja püssid. Sellised relvad pakkusid juba konkurentsi heitemaisnatele ja ambudele. Loomulikult sõjalise poole pealt täiustati ka kaitsevarustust. Ehitati täisraudrüüd. Ma olen alati arvanud, et sõja käigus leiutatakse kõige enam asju. See on koguaeg nii olnud. Algselt olid küll tulirelvad rohkem ehmatuseks vaenlase eest, kuid pärast juba tapmiseks valmis. Keskaja üheks suurimaks saavutuseks on kindlasti trükikunsti välja kujunemine. Seda leiutati juba pikka aega. Juba vanas roomas üritati trükkida, lõigates kõik tähed eraldi välja ja siis alles pressides need pärgaminedile. Kuid Eurooplaste trükikunsti leiutas Johann Gutenberg. Ta võttis kasutusele lahtised üksikud tähed, mis ta sulatas metallist. Samuti olid tal vaja trükitinti, kuna tavaline tint ei sobinud
võis ja, miks see pidi olema seal salakapis. Poiss otsustas siiski märkmikku ühe pilgu heita. Kuid see, mis ta seal nägi hirmutas teda väga ja ta ei saanud enam üldse magama jääda. Märkmikus oli nimekiri sellest, keda ja, kuidas oli ta mõrvanud. Seal oli üksikasjaline kirjeldus, kuidas seda oli tehtud. Thomas märkas, et seal oli ka pisitütre nimi, kes oli vanni ära uppunud. Ja oli ka nimekiri, kellele ta järgmisena otsa peale teeb. Ehmatuseks olid seal ka tema vanemate nimed ja lõpu poole oli tema enda nimi. Hommikul, kui Joe ärkas, läks ta kohe Thomase juurde ja märkas, et poisil oli väga väsinud ja hirmunud nägu. Joe küsis seepeale: "Mis sul viga on?" Thomas tegi veidi parema näo ja ütles: "Ma tunnen end halvasti ja ei saanud öösel eriti magada." Joe vaatas kurva pilguga Thomast ja lausus: "Mul olid sinuga just täna nii head plaanid ees." Seejärel läks ta nördinult üksi oma onni
Vabastatud talupoegadele anti perekonnanimed. Talurahvaseaduste kujunemise ajal tekkisid talurahva omavalitsused vallakogud. Loodi ka vallakohtud, mis jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väiksemaid karistusi. Siiski ei olnud vallakogus sõltumatud seadused läksid jõusse mõisniku heakskiidu järel. Esimest korda levis kuulu jutt, et igaüks kes Venemaale kolib saab endale maatüki tasuta ja kergeusklikud talupojad ruttasid seetõttu Venemaale elama, nende ehmatuseks ei saadudki maatükke. Mõned aastad hakkas levima teine kuulujutt, et Vene keiser hoolib talupoegadest ja tahab vabastada neid pärisorjusest ning igaüks kes läheb keisri usku saab maad ja vabaneb teokohustusest. Paari järgmise aasta jooksul läks ligi 60 000 Eesti talupoega vene õigeusku, kuid taas nende ehmatuseks ei saanud nad mingeid maatükke ega vabanenud teokohustusest. Vene õigeusku pööranud ei saanud ka tagasi enda usku. 13.EESTI RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG
Oma vanemate pideva surve tõttu pidi ta lõpuks tegutsema nende tahtmise järgi, Margusel polnud piisavalt palju julgust, et neile vastuhakata ja erineda kõigist teisest ja saada samamoodi laimualuseks nagu Tiina oli. Ühel hilisel talveõhtul saabus Margus koju, ta tuli kõrtsist. Neil tekkis Mariga väike sõnelus. Nad ei saanud enam väga hästi läbi. Sellel samal õhtul oli hundikari nende maja lähedal. Margus võttis püssi ja lasi ühe lasu, aga tema ehmatuseks tegi hunt naise häält. Tuli välja, et Margus oli Tiinat tulistanud. Oma viimastes sõnades avaldas Tiina Margusele igavest armastust ja ta tänas Margust oma tapmise eest. 7 A.Kitzberg, "Libahunt", "Estonia", 1928, lavastaja Ants Lauter Tiina erandlikkus, tema nooruslik trots ja vastuhakk tavadele viib ta libahundiks kuulutamiseni, inimeste hulgast eemaldumiseni ja hukkumiseni
võõraid maid avastama, kuid kunagi ei osanud nad arvata mis neid ees võib oodata. Tükk aega olid juba sõitnud kui äkki sattusid nad pimedusse, pimedus oli kui reaalsuse taju kadu. Vaikus valdas tervet laeva, otsustati tõrvik süüdata kuid ainult hetkeks kuna vaatepilt oli hirmus, nimelt ei paistnud valguse kuma mitte kaugemale kui meetri, just niipalju et süütaja käevars oli näha. Selline vaatepilt hirmutas kõik ära, järgmiseks otsustati ankur vette lasta, suureks ehmatuseks ei käinud mitte mingisugust ''sulpsu'', mitte mingisugust heli, mitte mingisugust tõestust, et nende all oleks vesi. Kuna oli võimatu eristada millal on päev millal öö siis polnud keegi kindel kaua nad seal pimeduses olid triivinud. Ühel hetkel hakkas tuul puhuma ning purjed võtsid tuult, kõik olid hetkeks segaduses, kuid siis jooksis juba igaüks oma positsioonile. Just siis tulid nad sellest pimedusest välja, ehmunult vaatasiid nad üksteisele
Kuna Hans oli vaene ja ainult õpipoiss, otsustas ta rääkida peremehele oma plaanist laip muretseda. Meister Konrad ladus kohe ette nõuded laiba osas: et laip oleks terve, võimalikult noore inimese oma, ja mitte rohkem kui päeva varem surnud. Samuti pidi surnu olema kindlasti kurjategija. Ta valis enda abilisteks ühe vaese üliõpilase ja oma kasuisa abilise Vaclavi. Nad valisid oma ohvri välja ja ühel südaööl varastasid surnuaiast laiba, mille Hans viis Konradi majja. Suureks ehmatuseks avastas laipa lahti pakkides, et too polnud võllas rippunud ning oli hoopis naine mitte mees. Meister haaras käe rahakukru poole, kuid Hans ütles et ta ei tahagi raha , vaid hoopis heategu ta tahtis ise dissektsiooni puhul juures olla. Meister sai selleks loa ning Hans võis viibida lahkamise juures. Osava käega eraldas kirurg ühe organi teise järel ja hoidis seda kõigile nähtavaks. V Peale lahkamist müüs Hans kehaosi Kosmale, kes neist ravimeid tegi
kulud üldisele tegevusele (rendid, telefoniarved), palgakulud ja finantskulud-tulud. Neid andmeid kokku liites-lahutades saadki kasumiaruande reale ,,Aruandeaasta kasum" õige ja ilusa numbri, millise kajastad omakorda bilansis (noo, millisel real?) aruandeperioodi kasumina (kahjumina). Kasumiaruanne on alati bilansi juurde kuuluv osa, lahutada neid ei saa. Kontod Kontodest üldiselt Aga nüüd peame rääkima veidike (kelle rõõmuks, kelle ehmatuseks) meile, raamatupidaja rollis olijatele, väga vajalikest numbrite kodudest ehk kontodest. Millise sisuseletuse sellele sõnale siis anda võiks? Kuulnud oleme igasugustest kontodest, kokkupuuteid on olnud suhteliselt vähestel, vist. See, et Sinu lemmikpanka laekus seni igakuiselt rõõmus rahanumber seniselt tööandjalt, see ei ole konto majandusarvestuse mõistes. See on ju arveldusarve, kuhu laekuvad sinule mõeldud summad ja isegi liialt tihti väljuvad veelgi suuremad summad (no kellel
lubada. Nora nõustub, et Rank tegi õieti. Kuidagi nihkub jutt järgmisels maskiballile ja Rank soovitab Noral minna ise endana, Helmer leiab, et see on tabavalt öeldud. Rank aga viskab nalja, et ise tuleb järgmisels maskiballile kui nähtamatu, veel meenud, et tegelt tuli külla ju sigarit paluma. Helmer suure heameelega pakub talle ühe ja Nora paeb selle põlema. Soovib siis pererahvae aitüma kõige eest ja lahkub. Nora ehmatuseks hakkab siis aga Torvald postkastiga asekldama ja eliab, et keegi on murtud juuksenõelaga käinud üritamast siise pääseda, Nora kiirelt pakkub välja lapsed ja see vastus rahuldab Helmerit. Kirjade pada sees leiab ta ka kakas kirja Rankilt ning juu vist too need lahkudes sinna sokkutas. Torvald pani tähele, et ühel nesit on jube must rist nurgas nagu teataks oma surmast ja Nora ütles siis, et täpselt nii asjad ongi. Helmer
oma tuppa, ulatas talle piibli ning lubas ta alles siis vabastada, kui ennustuse sõnad laual on. Solera vihastas, kirus Verdit maapõhja, ent veerand tundi hiljem oli tekst valmis. Ooperi lavastamine kulges väga kiiresti. Veebruari lõpul algasid proovid, 9. märtsil 1842. aga toimus triumfaalne esietendus. Peaosi laulsid suurepärased vokalistid Strepponi, Ronconi jt. Kui aga esimese vaatuse finaali stretta järe1 publik Verdi suureks ehmatuseks üksmeelselt püsti tõusis, ei uskunud erutatud helilooja oma silmi. Sest alles see oli, kui teda samas saalis, sama kuulajaskonna poolt armutult välja vilistati! Giuseppe Verdi kuulsuseobeliskile oli pandud grandioosne nurgakivi, tema nimi võrdsustati kõige populaarsemate heliloojate omadega, "Nabucco" lavastusest aga kujunesid vabastusliikumisest aktiivselt osavõtva komponisti tule- ristsed.
Mäletan, et venekeelse ajakirja L'Architecture d'aujourdhui ilmumine Eesti arhitektuurimaastikule 1968. aastal tegi mind otsekui purju. Kahni ütlused, skitsid ja joonistused, plaanid, detailid, ukseavad, trepid ning suured umbsed kivitahukad muutusid aastateks minu elu tuumaks. Lou pilt rippus mu magamistoa seinal kui ikoon. Mitu mu varajast projekti ning diplomitöö olid Kahni loomingust otseselt mõjutatud. Siis tuli periood, mil ma tahtsin hakata moodsaks nagu paljud teised. Ehmatuseks avastasin, et olen praktilises elus väga kohmakas ja vajan partnereid. Koos nendega läbisin konstruktivistliku, futuristliku ja klassikalise arhitektuuri faasid. Mitmes konkursitöös puudutasime vaimseid teemasid, kuid alateadlikult. Alles käesoleva sajandi alguses, kui olin kogenud vaimset uuestisündi, vabanes ka minu arhitektuur maistest tõmblustest. Olin justkui tagasi pöördunud nooruses kogetud Kahni perioodi, kuid seda juba arengu kõrgemal astmel
(Samas ei saa ma keelata Kruusile tunnustust selle eest, et ainsa kirjandusteadlasena on ta võtnud vaevaks Kaugverit uurida.) Raimond Kaugver oli "kirjanikuna sündinud". Lugema õppis ta nii, et ei ta ise ega vanemad pannud seda õigupoolest tähelegi. 10selt toimetas ta vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu "Kõrbelõvi". Noorkirjaniku õnneks ja ehmatuseks tutvustas kooli direktor teda kui parimat kirjandikirjutajat kord Rakvere gümnaasiumi külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile ja viimane avaldas arvamust, et miks ei võiks "väikemees" tulevikus kirjanikuks hakata. "Kas siis kirjanikuks hakatakse... kirjanikuks sünnitakse," pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. "Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud," lohutanud Jaik.
muutuv ja arenev. Venemaal kehtivad seadused tegid selget vahet põhiterritooriumi ja Balti provintside vahel. Esimest korda selline selge sekkumine siinsetesse asjadesse toimub 1783. aastal. Püütakse küll varem neid samme astuda, aga edutult. Üks moment tekitas Balti erikorra kehtestamisel kohalikele peavalu, eelkõige Liivimaalastele. 1712. aastal võtab Peeter I ette paar aastat varem sõlmitud kapitulatsioonide kinnitamise. Liivimaalaste ehmatuseks läheb sisse selgitus, mille järgi ei tohtinud üleriigilised seadused kohalikega vastuollu minna, st ülemuslikud olid üleriigilised seadused. Hakkasid ,,röökima", kuni Peeter I tegi täiendava selgituse, et ta oli selle all mõelnud, et seadused on siiski teineteisest lahus ja mingid hierarhilist paigutust nende vahel ei ole. Tekib olukord, kus siinsetes provintsides kehtib dualism ühelt poolt Vene riigivõim (kindralkubernerid), teisalt seisuslikud
Sellest lahkumisest oli möödunud juba 5 aastat. Selle ajaga olid Margus ja Mari end paari pannud. Jällegi on hiline talveõhtu. Margus saabus äsja koju, ta tuli kõrtsist. Neil tekib Mariga väike sõnelus. Nad ei saa enam väga hästi läbi. Kuid peagi on kuulda huntide ulgumist. Margus võtab püssi ning laseb ühe lasu, et hunte hirmutada. Kuid tekkis hääl, mis polnud looma oma. Seejärel sisenevad Margus ja Jaanus tuppa, kätel lebab Tiina. Ehmatuseks, aga keset sonimist ta tänab Margust et ta just tema tapja on. Tiina avaldab veel viimaste sõnadega Margusele igavest armastust ning tõmbab viimase hingetõmbe. ,,Kauka jumal": Osades: Mogri Märt, naine Mari, poeg Märt, tütar Miili, Miili 5-aastane poeg Maidu, Peeter Pärn, Anu, Marjapuu, Urjadnik See on keskendunud rahavõimu ja sellest lähtuva inimliku hoolimatuse hukkamõistule. Vägivaldsest ja jõhkrast taluperemehest Mogri Märdist, kes nii võõraid kui omakseid kohtleb
«Põrguline! Kuradi mait! Saatana silmamuna! Vanakuradi sohilaps! Peltsebuli naba! Põrgupaavst! Käi kus kurat! Kurat ja põrgu!» «Kurat võtku! hüüdis Jehan. «See võib ainult mu sõber kapten Phoebus olla!» Phoebuse nimi ulatus ülemdiakoni kõrvu, kes parajasti kuninglikule prokurörile seletas lohe tähendust, kes oma saba vanni on peitnud, kust suitsu seest kuninga pea välja tuleb. Dom Claude võpatas, jäi Char-molue suureks ehmatuseks vait, pöördus ümber ja nägi oma venda Jehani, kes Gondelaurier' maja lävel üht kõrgemat ohvitseri kõnetas. See oli tõesti härra kapten Phoebus de Chäteaupers. Ta toetus seljaga vastu oma pruudi maja nurka ja vandus kui pagan. «Jumala eest, kapten Phoebus,» ütles Jehan tal käest kinni võttes, «olete päris meister vanduma!» «Käi kus kurat!» vastas kapten. «Käi ise kus kurat!» vastas skolaar. «Kuid, armas kapten, öelge, kust tuleb teil see ilukõne tulv?»
Mina ei andnud talle vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse jõu kokku, kiskusin enese tema käte vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse. Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma peitsin enese väikesesse pimedasse salakambrisse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks ühe inimesega kokkiu, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli Priidu, kes 166 ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda. «Kes see on?» küsisin mina vana rüütli häält kuuldes. «Viljandi komtuur,» sosistas Priidu. Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu poeg ennast on peitnud
annaabi.ee 
