Egon Schiele (0)

Lõik failist

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

68

doc

20. SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR

vabadusega. Tema piltide mõju aitavad tõsta nende suur formaat, rahutu ja vaba, lohakas pintslitehnika ning kirglikud, leegitsev-heledad värvid. Hiljem, u. aastal 1908 muutub tema stiil rahulikumaks ja voolavamaks. 3. Sajandi alguse ekspressionism: foovid (Matisse, Derain, de Vlaminck), Munch, die Brücke (Kirchner, Nolde), der Blaue Reiter (Kandinsky, Marc, Macke), Kokoschka, Schiele, Lehmbruck Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena. Säärased maalid mõjusid erakordselt jõulistena, peaaegu metsikutena. Vool sai oma nimetuse ajakirjanik L. Vauxcelles’ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt „foovideks“ (fauves pr. k. „metslased“)

Kunstiajalugu

119

doc

20 SAJANDI KUNST

(nt. sinine-oranz), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks. Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega, mille taga aimdub sisemine piin ja traagika. Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus, nad väljendasid selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat, keskenduti enam figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli sageli tasakaalust väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede anatoomiliste detailide moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja pead). Inimest ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia, dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.

Kunstiajalugu

103

doc

Kunstiajaloo kokkuvõte

sinine- oranz), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks. Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega, mille taga aimdub sisemine piin ja traagika. Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus, nad väljendasid selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat, keskenduti enam figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli sageli tasakaalust väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede anatoomiliste detailide moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja pead). Inimest ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia, dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.

Kunstiajalugu

Meedia

Kommentaarid (0)