Egon Schiele (0)

Tartu Ülikool
Filosoofia teaduskond
20. sajandi kunstiajalugu
Referaat
Egon Schiele (1890-1918)
Kirke Narusk
Juhendaja: prof . Jaak Kangilaski
Tartu 2011
1.Sissejuhatus
Egon Schiele oli viljakas austria kunstnik, 20. sajandi algusperioodi enfant terrible, kes mõjutas tugevalt Viini kunstiringkonda ja aega, mis järgnes Gustav Klimtile (Art Directory); (ArtInfo). Ta paigutub oma väänlevate kehade ja ekspressiivse joonekasutuse poolest ekspressionistliku voolu alla, kuigi teda on palju seostatud ka juugendstiiliga (Wikipedia). Schiele looming on peamiselt tuntud õudustäratava erootika poolest (ArtInfo).
2. Kunstnikutee algus ja kujunemine
Egon Schiele sündis Tullni linnas Doonau lõunakaldal 12. juunil 1890. 1906. aastal astus Schiele Viini Kunstide ja Oskuste kooli (saksa k. Kunstgewerbeschule, inglise k. Arts and Crafts), kust ta peagi saadeti traditsioonilisemasse Viini kunstiakadeemiasse. (egon-schiele.net) Seetõttu hakkas noor Schiele osalema Christian Griepenkerli kunstitundides, kes oli pühendunud peamiselt portreede ning ajaloosündmuste kujutamisele. See akadeemilist laadi kunstiõpe oli Schielele pealesunnitud ja vastumeelne, mistõttu ta väga tihti kunstiklassi ei külastanud. Rohkem mõjutas ja inspireeris teda Gustav Klimti lineaarne kahe-dimensiooniline stiil. (Art Directory) Schiele otsis oma iidoli üles, et näidata talle töid ja küsida meistri arvamust. Klimt arvas , et Schielel on talenti. Üleüldse meeldis Klimtile julgustada noori kunstnikke. Ta hakkas ostma andeka ametivenna töid ning vahetas ka enda omade vastu. Lisaks otsis ta noorele kunstnikule modelle ja tutvustas teda kunstipatroonidele. 1908. aastal toimus Schiele esimene näitus Klosterneubergis. (Artchive)
Huvi puudumise tõttu ei püsinud Schiele akadeemias kaua ja lahkus sealt 1906. aastal. Nüüd said tema peamisteks kunstilisteks otsinguteks inimese vormikäsitlus ja seksuaalsus . (egon-schiele.net) Ta janunes sõltumatu kunstilise eneseteostuse järele ja asutas koos teiste akadeemiliste õpingutega rahulolematute õpilastega „Neukunstgruppe“ ehk uue kunstiühingu ning arendas välja joonistamisstiili, mis pidi korraga mõjuma nii hapralt kui ka pingestatult. (Art Directory)
Egon Schiele figuurid on harva kujutatud otsevaates või täispikkuses, vaid väänlevate ja deformeeritutena. Tema looming koosneb peamiselt portreedest, palju on autoportreesid ja aktimaale. Viimased on väga erootilise alatooni ja elementidega. 1912. aastal Schiele koguni vangistati lühikeseks ajaks, kuna ta oli maalinud liiga noort akti. Loomingu radikaalsusest annab tunnistust ka autoportree, kus kunstnik on end kujutanud masturbeerimas. (ArtInfo) Schiele töid iseloomustataksegi sageli sõnadega groteskne, erootiline , pornograafiline, häiriv, seksile ja surmale orienteeritud. Siiski maalis ta lisaks paljudele aktidele ka maastikke ja vaikelusid . (egon-schiele.net)
Tööde koloriit on dekatentlik (mustad-pruunikad toonid domineerivad segatuna tuhmi valge värvi variatsioonidega). Sellised pildid olid vastuolus tavaarusaamadega kunstist, mistõttu võib neid pidada Viini ekspressionismi varajasteks näideteks. (Art Directory)
Schiele lahkus Viinist 1911. aastal, otsides üksiolemist ja rahulikku elupaika mitmetes väikestes külades. Sel perioodil pühendus ta eriliselt autoportreede tegemisele. Niisamuti sisaldavad need tööd allegooriaid elust, surmast ja seksist. Schiele tegi ka mitmeid erootilisi vesivärvidega pilte sel ajal. (Leninimports)
3. Teosed ja temaatika
Schiele n-ö suurimaks projektiks võiks pidada enese portreteerimist, millega ta savutas uue kehalise esteetika. Kasutades saksa kunstikriitiku Julius Meier -Graefe sõnu, oli Schiele ehmatavalt kõhn, kerge kondiga ja haiglaslikult varaküps. (Blackshaw 2007) Schiele leivanumbriteks võib pidada seksi ja surmaga seotud teemasid . Ta kasutas seksi kunstilise relvana. Paljud kaasaegsed pidasid teda arvukate autoportreede tõttu nartsissistiks. Schiele maalis end ebamehelikuna, just kui dandy või võika aktina. Tema enesekujutamistes avalduvad melanhoolsus ja äng, mis kunstnikku sageli valdasid. (ArtInfo).
Schiele autoportreede uudsus seisneb selles, et neid ei saa pidada ei autobiograafilisteks reportaažideks ega ka enese kangelaslikeks ülistusteks. Poosid neil piltidel on väga haaravad ja portreed demonteerivad isiksuse, eitades selle terviklikkust ja ühesust. Tõelise ja eemalt nähtud isiku vahele on loodud pinge ning see pingestatus tõendab kindla isiku puudumist. Suurem pingestatus avaldub eriti pärast Schiele „Klimti perioodi“, alates 1910 , mil ekspressiivus on viidud viimse piirini ja raske on näha neil autoportreedel portreteeritavat ennast. Schiele püüdis põgeneda kindlalt piiritletud isiksuse eest. Peamised tunnusjooned portreedel on kõhn kehaehitus , väänlevad poosid, karmid ja kummalised näoilmed ning just kui elektrišoki saanud püstised juuksesalgud. Enamasti on keha paljas , et anda täielikult edasi isiku ekspressiivsust. Kokkuvõttes meenutasid need portreed n-ö eneseteatrit, kus modernne kunstnik kehastas mitut isiksust korraga. ( Steiner , R. 1993)
Joonis 1. Autoportree pea ümber väänatud käega Joonis 2. Masturbatsioon 2
(allikas: www.egon-schiele.net/)
Paljusid õpetlasi on paelunud küsimus miks huvitas Schielet kõige rohkem just autoportreede tegemine ja seejuures pöördumine dramaatilise ja esteetilise kujutamise poole. Seda võib selgitada näiteks modernismi võidukäiguga, millega kaasnes kunstniku individualismi, valu, rahutuse või tõrjutuse rõhutamine audentsuse märgi all. Enamasti kirjeldatakse Schielet kui traumeeritud isikut, kes kasutas autoportreede tegemist väljendamaks oma ängi. (Blackshaw 2007).
Alates 1909. aastast hülgas Schiele klimtiliku elegantse lineaarse selguse. Tema jooned muutusid õrnadeks, fragmenteerituteks ja samal ajal olid just kui kokkusurutud: kord katkesid, siis jälle tugevnesid, sõltudes detailidest, mida kunstnik tahtis rõhutada. Schiele hülgas ka tavapärase perspektiivi kasutamise, muutes vaatepunkte- ja nurkasid nii, et figuurid piltidel nägid välja deformeeritud ja väänlevad. (Steiner, R. 1993)
Joonis 3. Istuv paar aka Egon ja Edith Schiele
(allikas: www.egon-schiele.net/)
„Istuv meesakt“ (autoportree) eraldab n-ö Schiele loomingut Klimtist, märkides tema loobumist ornamentaalsest, passiiv-erootilisest kehast, mida kritiseeriti kui ülemäära naiselikku Sezessionstili (Sezession - Austria kunstnike ühing, mis asutati 1897 ja kuhu kuulus ka Schiele) visuaalkultuuri. See muutus läks peale mitmetele kunstikogujatele ja – patroonidele, eriti arvestades Sezessioni populaarsuse vähenemist tol hetkel. Schiele figuurid oli väärtuslik kaup kunstiturul. (Blackshaw 2007)
Kui Klimti töödel olid modellid piltidel intiimses üksinduses, tehes vaatajast just kui voyeuri, siis Schiele omad vastupidi jätavad mulje kunstniku poolt sätitud poosidest ja tema visioonist. Seetõttu on Schiele kehad harva lõõgastnunud olekus ning enamasti meenutavad akrobaatilisi poose. (Steiner, R. 1993)
Joonis 4. Naine siniste sukkadega (allikas www.egon-schiele.net/)
Ühelt poolt oli Schiele rahutu pealiskaudne noor mees, keda huvitas mood ja reisimine , kuid tema teine pool oli tume, melanhoolne ja salapärane. Maalid, nagu „ Agoonia “, „Kardninal ja nunn “, „Nägemus ja usk“, „ Eremiidid “ on selle sügavama olemuse tõestuseks. Neis töödes püüdleb Schiele elu ja surma küsimuste poole, esitades neid müstilisel või religioossel viisil. Siiski ei ole Schiele töid võimalik täielikult interpreteerida, kuna neis puudub narratiivne raam või kontekst, mis annaks tegevuse kronoloogiast mingisugust aimu . Pildid evivad puhtalt ekspressiivset sensatsiooni. (Steiner, R. 1993)
Joonis 5. Agoonia (allikas: www.egon-schiele.net/)
Schiele linnapiltides kohtab musta värvitooni ja surma. Need ei käsitle aga linnade olemust või linnade muutumist ajas, vaid Schiele enda hingelist seisundit.
Shielet inspireerisid teisedki kunstnikud peale Klimti. 1909. aastast pärineb Art Nouveau ’lik töö „Päevalilled“, pühendus Vincent Van Gogh’ile. Sellel võib näha pikaks venitatud varsi ja longu vajunud ookerkollaseid õisikuid. Teine maal, mis inspireeritud hollandlase loomingust, on „Tuba Neulengbachis“ (1911) (Van Goghi „Magamistoa“(1888) järgi). (ArtInfo)
Joonis 6. Tuba Neulengbachis (allikas: www.egon-schiele.net/)
4. Lahkumine noorelt
1915. aastal kutsuti kunsnik sõjateenistusse. Seal viibitud aeg ei peatanud aga Schiele reputatsiooni kasvu, vaid teda hakati pidama Austria noore põlvkonna juhtivaks kunstnikuks ning tal paluti võtta osa riigi korraldatud näitusest Stockholmis ja Kopenhaagenis, mis pidid parandama Austria mainet. 1918. aastal kutsuti Schiele peaosalisena osa võtma Sezessioni 49. näitusest. Selle tarvis tegi ta plakatikujunduse, mis meenutas „Püha õhtusöömaaega“, kus Kristuse asemel oli tema enda portree. Sõjast hoolimata saatis näitust suur edu ning Schiele joonistuste hinnad tõusid lakke. Samuti telliti temalt suurel hulgal portreesid. (Artchive)
Schiele suri kõigest 28. aastasena 1918. aastal Viinis. Surma põhjuseks oli Hispaania gripp (üliohtlik viirus, mis tappis 1918-1919 ligi 50 miljonit inimest), millesse tema naine olevat haigestunud kolm päeva varem. (ArtInfo)
Kokkuvõttes võib Schielet lugeda kunstnikuks, keda huvitasid eelkõige nägude ja pooside ekspressiivsus. Tema figuurid ilmutavad nii paatost kui nukraid emotsioone ja on stiliseeritud inimlikkuse kujutised, mis pärinevad Viini juugendstiilist.
Egon Schiele töödega saab tutvuda näiteks sellel Interneti leheküljel: http://www.egon-schiele.net/ või youtube’s: http://www.youtube.com/watch?v=Ka60G4WR9AA
Kasutatud kirjandus:
Blackshaw, G., 2007. The Pathological Body: Modernist Strategising in Egon Schiele's Self-Portraiture. Oxford Art J (2007) 30 (3): 377-401
Steiner, R., 1993. Egon Schiele 1890-1918 : the midnight soul of the artist. Köln [etc.] : Taschen
Interneti leheküljed:
1. Artchive
http://www.artchive.com/artchive/S/schiele.html , viimati vaadatud 11.05.2011
2. Art Directory,
http://www.schiele-egon.com/ , viimati vaadatud 11.05.2011
3. ArtInfo. Egon Schiele: Erotic, Grotesque and on Display
http://www.artinfo.com/news/story/108/egon-schiele-erotic-grotesque-and-on-display/ , viimati vaadatud 11.05.2011
4. Egon Schiele biogaafia
http://www.egon-schiele.net/biography.html , viimati vaadatud 11.05.2011
5. Leninimports, Egon Schiele biograafia
http://www.leninimports.com/egon_schiele_bio.html , viimati vaadatud 12.05.2011
6. Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Egon_Schiele , viimati vaadatud 11.05.2011