Egiptuse ja Mesopotaamia kultuuriline pärand (0)

11 November 2010
EGIPTUSE JA MESOPOTAAMIA
KULTUURILINE PÄRAND
Arutlus
Üheks varasemaks teadaolevaks kultuurihälliks oli Pärsia lathe suubuva Tigrise ja
Eufrati jõe kesk- ja alamjooksuala – Mesopotaamia. See Iraani kiltmaa ja Araabia kõrbega piiratud ala oli suhteliselt vaene loodusvaradelt, mis tingis - seal alaliselt paiknenud sumerite - tiheda suhtluse naaberaladega ja seeläbi ka suhteliselt avatud ja muutliku ühiskonna. Samal ajal arenes ka iga-aastase üleujutava Niiluse jõe kesk- ja alamjooksul paiknev Egiptuse tsivilisatsioon . Eeldatavasti tänu oma geograafilisele eraldatusele sai seal ühiskond iseseisvalt areneda ja omandas kindlad tunnusjooned mis püsisid aastatuhandeid.
USK – on käega katsumatu, mõistmatuse seletaja, lootus, andestaja ja võim. Me kõik usume millegisse…
Kui esimeste tsivilisatsioonide kodanikud mõistsid vaimuelu ja mõttemaailma peamiselt läbi ühiskonna kõige harituma - preesterkonna pilgu läbi, siis tänapäeval, tänu ühiskonna kultuursele arengule mõistame maailma üldist korraldust peamiselt ratsionaalse loogika alusel. Jumalaid, usu eesmärkke ning erinevaid tõekspidamisi oli Mesopotaamlastel ja Egiptlastel rohkesti ning tõenäoliselt ilmneb sarnaseid tunnusjooni ka tänapäeva religioossetes väljavaadetes.
Vanimaid religioosseid uskumusi seostatakse looduse ja keskkonnaga ning inimese võimekuses ja edukuses nähti jumalate soosingu märki. Et saada soosingu osaliseks, uskusid nii Egiptlased kui ka Mesopotaamlased jumalatesse ja nende võimu. Neid kardeti ja austati ning usukombeid täideti kohusetruult. Nii valitsejat, riigivõimu kui ka ülemkihti peeti jumalate kaitse all seisvaks, mistõttu võib arvata, et esilekerkinud pealike võim ja riiklik korraldus olid sanktsioneeritud.
Mesopotaamlased, kelle panteon pärineb sumeritelt, uskusid peaaegu eranditult antropomorfsetesse jumalatesse. Inimesesarnasus ei olnud vaid väline, vaid ka nende elu kulges justkui murevabalt. Müütide kohaselt uskus enamus sumereid, et jumalad lõid inimese endi eest tööle ja hoolt kandma ning, et pärast surma ootas rõõmutu oleskelu allmaailmas. Seetõttu ei hoolitud surmajärgsest elust ning nende usk oli pigem pragmaatiline ja elu praktilisi eesmärke taotlev. Jumalaid eristas inimestest nende surematus ja võimsus.
Erinevalt mesopotaamlastele oli egiptlaste uskumus elu tavapärasesse jätku pärast surma, mis oli küll võimalik vaid läbi matuserituaalide kus tagati keha säilimine.
Tänu uskumusele, et jumalad (kes võisid asuda nii taevas kui maa peal) soovisid inimeste hoolitsust, rajati templid kus preestrid jumalakuju toitsid, pesid ja talle loomi ohverdasid. Need pühapaikkade kombetalitused jäid aga lihtrahvale kaugeks, mistõttu religioon ei olnud nii rahvapärane kui Mesopotaamias. Vaarao oli kõikvõimas ja jumalate ainus täievoliline esindaja kogu Egiptuses, teda kogunisti samastati mitmete jumalatega.
Templid pühendati jumalatele, nagu Babüloni Paabelitorn viljakusjumal Mardukile. Selle keskel uhkutseb Mesopotaamia templite kõige originaalsem osa – Tsikuraat - astangutega ülespoole ahenev torn, mille tipus oli helesinise glasuurtellisega kaetud väike tempel – jumala elukoht. Vanad egiptlased uskusid, et jumalate hinged elavad templites. Iga templi südames asus jumalakuju mida võisid vaatamas käia vaid vaarao ja ülempreester.
Kuid templid ei olnud vaid pühapaigaks vaid olid keerukad kompleksid kuhu kuulusid ka töökojad, raamatukogud, viljalaod. Templid ehitati valitseja kindlustatud lossi territooriumile
KIRI - on inimese keele pikendus läbi aja ja maailmaruumi.
Varaste tsivilisatsioonide üheks peamiseks tunnusjooneks on kirja kasutuselevõtt, mistõttu selle olematus välistaks ka tsivilisatsiooni sellisena, nagu me seda täna teame.
Tänu kirjale mis on ka ajaloo oluliseimaks osaks, oleme õppinud tundma ja mõistma nii vanaaja tsivilisatsioonide kui ka tänapäeva kultuuri ja mõttemaailma.
Mesopotaamia Sumerite kirjalikke muistiseid dateeritakse umbes 3300 aastat eKr., mis on ka teadaolevad vanimad kirjalikud allikad. Kirjavahendina kasutati piltkirjast arenenud kiilkirja. Ajalooallikate andmete kohaselt oli kirjaoskus üsnagi levinud nii kõrkgklassis kui ka keskklassis kuid enamus mesopotaamlased olid siiski kirjaoskamatud.
Egiptlaste hieroglüüfkiri pärineb ilmselt paar sajandit hilisemast perioodist kui kiilkiri ent on samuti arenenud piltkirjast. Kirjaoskuse levik Egiptuses oli tagasihoidlikum kui Mesopotaamias kuna keeruliste hireglüüfide õppimine oli liiati aega nõudev.
Arvatakse, et algelise ja pea iga tänapäeva tähestiku, kaasaarvatud Rooma tähestiku kaudseks eelkäijaks on just egiptlaste hieroglüüfkiri. Samuti peetakse tänapäeval vähe kasutatavat koptikeelt hieroglüüfkirja otseseks järglaseks.
HARIDUS - on see mis avab tee.
Ilma kirjaoskust omandamata on meie sotsiaalelu komplitseeritud, ühiskonnakorraldus jääb arusaamatuks ja elu üsna viletsaks. Seda omandades on avatud meie ees ka haridus -, kirjandus- ja teadusteed mis omakorda arendavad kultuuri, parandavad inimese igapäevast eluolu ning kõrgendavad meie majanduslikku ja sotsiaalset positsiooni.
Ka vanas Mesopotaamias ja Egiptuses võimaldas kooliharidus madalat päritolu inimesel teha karjääri kas preesterkonnas või riigiteenistuses ja nii kindlustada auväärne positsioon. Hariduse omandamiseks käime tänapäeval koolis nagu tegid seda sumerid ja egiptlased vanaajal. Koolid asusid nii Egiptuses kui Mesopotaamias peamiselt templite lähedal ning olid preesterkonna valvsa järelvalve all. Peale kirjaõpetuse pakuti loomulikult ka religioossete uskumuste õpetusi, kirjandust ja teaduseõpetust.
KIRJANDUS – on mineviku-, oleviku- ja tulevikureaalsuse peegeldus.
On raske kujutleda tänapäevakultuuri ilma kirjanduseta, kirjandusteosteta mida kasutame harimiseks, info edastamiseks, mäluvärskendamiseks, meelelahutuseks, inspiratsiooniks, arvamuse avaldamiseks ja paljuks muukski.
Juba esimestes tsivilisatsioonides kasutati kirjandusteoseid mitme erineva eesmärgi saavutamiseks. Nii näiteks väljendasid Egiptuse kirjutised elutarkussõnade vahendusel sisult enamasti usulis tõekspidamisi ning Mesopotaamlased armastasid kangelaseeposeid mis põhinesid reaalsetel ajaloolistel isikutel. Egiptlaste ülistuslaulud jumalatele, püramiidiraamatud ja surnuteraamatud olid peamiselt kirjutatud lühivormis nind egiptlasi peetakse ühtlaselt ka novellivormi leiutajateks. Mesopotaamlaste tähtsamaid kirjandusteoseid tunneme tänu Assüüria kuningas Assurpaniale, kelle soovil valmis Nieves u 7. saj eKr esimene savitahvlitest raamatukogu. Seal säilitati ka kangelaseepos.
TEADUS – võimalused meie maailmas.
Olgugi, et Egiptuses ega Mesopotaamias ei kujunenud teoreetilist teadust selle tänapäevases tähenduses vaid jäi oma olemuselt pigem praktikas kasulike õpetuste ja näpunäidete kogumikeiks, ei ole kahtlustki, et tänapäeva teadus sai tuule tiibadesse just nimelt esimeste kõrgkultuuride vaatlustest ja avastustest.
Nii on näiteks tänapäeval kasutuselolev Rooma kalender otseseks järeltulijaks egiptlaste loodud päikesekalenderile. Egiptlaste oskus arvutada püramiidi ja silindri pindala pani aluse geomeetriale. Vaatamata egiptlaste jumalakartlikkusele ei pidanud nad haigusi jumala kättemaksuks, vaid uskusid et need tekkisid looduse mõjul mille ravitsemiseks on vaja inimese poolt avastatud või leiutatud ravimeid. Nende arstideadus käsitles nii haiguste diagnoosi kui ravi, valmistati ravimeid ning sooritati komplitseerituid kirurgilisi operatsioone, isegi silmaoperatsioone.
Mesopotaamlaste matemaatika oli üpriski keerukas mida tõestab kellade ja nurgamõõtmise puhul rakendatav kuuekümnendsüsteemi kasutamine ka tänase päevani. Et numbri arvulise väärtuse määrab tema koht numbrite jadas, on samuti nende matemaatiline avastus. Astronoomias arvutatsid nad välja taevakehade trajektoorid, mille põhjal koostatud kaheteistkümneks sodiaagi tähtkujuks jaotatud kuukalender, ei olnud aga nii täpne, nagu egiptlaste päikesekalender. Uurides neid trajektoore öises tähistaevas loodeti ennustada jumala tahet millest sündis astroloogia .
KUNST – eksisteerimine, kõiksus, kujutlusvõime
Kunst ümbritseb meid kõikjal. Seda luuakse mitmel erineval põhjusel, näiteks ilu või hingeelu väljendamiseks või hoopis praktilistel eesmärkidel. Kunst peegeldab läbi kujutlusvõime meie arusaama, väljendab meie uskumusi meid ümbritsevast maailmast ning ühtlasi ka lootust teadmatusesse.
Läbi aegade on usk olnud üheks domineerivamaks teguriks kunstis. Arheoloogilised leiud nagu templid, lossid, kindlused eksponeerivad suhteliselt värvikalt vanaaja eluolu ja kultuuri ning peegeldavad esimeste kõrgkkultuuride silmapaistvat ehituskunsti taset. Egiptust peetakse kiviarhitektuuri ja portreekunsti sünnimaaks millest jutustavad Giza püramiidid ja “egiptuse poos”. Juba III aastatuhandet tagasi leiutasid sumerid ruumi avardamiseks võlvid ja kuplid.
Kujutav kunst oli nii Mesopotaamias kui Egiptuses enamasti seotud arhitektuuri e. ehituskunstiga. Ehitusmaterjaliks kasutati Mesopotaamias peamiselt savitelliseid, sisse veetud kive ja ka põletamata telliseid. Babüloonia suursugused ja nutikad rippaiad olid arhidektuurseks maailmaimeks, tõepärased ja loomutruud skulptuurid ning elu kujutlevad reljeefid ja seinamaalid annavad ettekujutuse sumerite ning egiptlaste suhteliselt kõrgest kujutlusvõimest.
Vanaaja Mesopotaamia ja Egiptuse tsivilisatsiooni kultuuriarengus oli nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni mis on jätnud jälje ajalukku ka pärast tsivilisatsiooni algatajate kadumist ühiskonnast ja ilma milleta on raske meie tänapäeva maailma ja kultuuri ette kujutada.
Ajalugu 10 klass
Kodutöö
lehti  4
Hinne 5