Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? (10)

Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?

Muistne vabadusvõitlus toimus aastatel 1208–1227. Eestlastel oli võimalusi sõda enda kasuks pöörata ja võita, mis olekski tähendanud vabadust. Kas me oleks Euroopa üks majanduslikult kõige kiiremini arenevaid riike kui vabadusvõitlus oleks lõppenud meile edukalt?
Üks tähtsamaid eesti rahva kaotuse põhjuseid oli anastajate arvuline ülekaal ja vallutusretkede rohkus suhteliselt lühikese aja vältel. Sakslasi toetas katolik kirik , mis oli sellel ajal Lääne-Euroopa tähtsaim poliitiline võim. Kuulutati välja ristisõda, mille näiliseks eesmärgiks oli paganlike maade ristimine ja pattude andeksandmine, kuid tegelikult soovis Saksamaa suurendada oma valdusi Läänemere ääres ja nii ka Eesti arvelt. Sõjamehi kaasati ka juba seni vallutatud riikidest, tänu millele sõjaväelaste hulk oli piiramatu. Sõjameestele lubati siin kiiret rikastumist ja patukustutust, mis andis neile ka motivatsiooni. 1202 moodustati lausa elukutseliste sõjameeste ordu – Mõõgavendade ordu, mis näitas ja tugevdas nende ühtsust. Sinna kuulusid hästi väljaõppinud, heade sõjarelvadega ja kogemustega mehed. Kasutati ambe ja kiviheitemasinaid, mis esialgu andsid suuremat edu, kuna eestlased ei olnud veel tuttavad selliste relvadega ja ei saanud ründajatele samaväärse tehnikaga vastata.
Lisaks sakslaste tugevale rünnakule oli retki ka Taani ja Rootsi poolt, vastavalt aastatel 1219 ja 1220 . Ka venelased korraldasid rüüsteretki Eesti aladele , mis muutis vastupanu veelgi raskemaks.
Eestlaste sõjamehi oli piiratud arv ning liiga vähe selleks, et vastu panna kõikidele riikidele. Mehed ei olnud väljaõppinud ja neil puudusid ka sõjapidamise kogemused. Kasutati vibusid ja odasid. Esialgu puudusid ka moodsamad relvad, millede käsitsemine ja ehitamine hiljem vaenlaste käest selgeks õpiti.
Kuna puudus ühtne riik, siis üheks põhjuseks, miks vabadust seekord ei saavutatud, oli see, et eraldi seisvatel maakondadel oli raskusi üksi kaitsta oma maad. Igal maakonnal oli oma juht, kes tahtis ise hakkama saada, isegi ilma naabermaakonna abita. Selline uhkus ja enesekindlus viis aga lahingutes kaotusteni. Meie ühiskond oli väga lõhestunud, feodaalidel oli suur võim. Miks võidelda nende heaolu eest? Kõik ei uskunud ka vabaduse võimalikkusesse.
Eesti maakondadel puudusid ka ühised eesmärgid, mille eest võidelda. Toimus küll ühiseid rünnaku üritusi nagu 1215. aastal saarlaste retk Riia alla ning samaaegselt lõuna-eestlaste rünnak Põhja-Lätisse, kuid ebaõnnestunult. Eri maakondade vahel puudus aga pikaajalisem koostöö. Ka appikutsutud venelased osutusid tegelikult reeturiteks, kes tulid siia vaid maad ja kiiret rikastumist otsima . Eestlastele edukaid lahinguid oli vähe, mis oleks tõstnud motivatsiooni ja usku sõja võitu nagu Ümera lahing aastal 1210 ja saarlaste võit rootslaste üle aastal 1220. Pikaajaline sõjategevus oli eestlasi kurnanud majanduslikult ning oodati sõja lõppu. Palju oli kaotusi inimjõus, kaduma oli läinud eneseusk, et sõda oleks võimalik võita
Sakslased teadsid nõrka kohta ja tungisid peale rünnates maakondi ükshaaval ning kasutades ära rahvaste omavahelisi hõõrdumisi lätlaste ja eestlaste vahel. Nad kaasasid vallutatud alade hõimud sõjategevusse, vähendades sellega oma meeste suuri kaotusi.
Sõja lõpptulemuse otsustasid üksikud kokkupõrked nagu Madisepäeva lahing 21. septembril 1217 . aastal ning sakslaste pettus Toreida vaherahuga, kus rünnati enne selle lõppu.
Väike rahvas oli andnud endast parima vabaduse saavutamiseks, aga puudu jäi õigest taktikast ja jõudude ühendamisest. Kaotus tõi endaga kaasa allumise vallutajate võimule, millega kaasnes ka ristiusu vastuvõtmine. Ajalugu tagasi pöörata ei saa – kindlasti on vallutusretkel halvale küljele lisaks ka häid külgi. Vallutajatega tuli kaasa moodsad teadmised ja oskused, milleni me iseseivalt oleks jõudnud alles aastasadade pärast.