Eestlane - kes ta on? (15)

Eestlane- kes ta on?
Eesti on väike riik, mis on saanud omariiklust vaid natuke üle 90 aasta nautida. Meie ajalugu on selgelt olnud raske ning see on kindlasti jätnud märgi eestlaste kujundamisele ning eestluse tekkimisele. Kuigi enamus maailma inimesi ei tea, kus meie riik paikneb, siis enamikule, kes ikkagi on eestlastega kokku puutunud, on jäänud meist hea mulje. Millised aga on need puuviljad , millest ühe eestlase kompott koosneb?
Üks esimesi märgusõnu, mis meenub tüüpilise eestlasega, on tagasihoidlikkus. Eestlased on läbi ajaloo harjunud pidevalt elama vaikselt , kellegi teise võimu all, ning tegelikult täielik sõnavabadus pole meile osaks saanud veel 20 aastatki. Seega kohtame tihti eestlaste puhul ka nn “väikese inimese kompleksi”, kes ei armasta võõras seltskonnas esile tõusta ega millegi erilisega silma paista. Küll aga mida kauem suudame oma riiki hoida, seda enam hakkavad ka eestlased üha ekstravertsemaks muutuma .
Kui mõelda eestlaste suurimatele plussjoontele, siis tuleks kindlasti esile tõsta meie patriootlikkust ning ühtekuuluvustunnet. Läbi aegade on eestlased palju erinevatele võimudele vastu astunud . Kuigi enamik kordadest oleme siiski lõpuks lüüa saanud, kas või näiteks Jüriöö ülestõus 1343. aastal, on iga selline samm andnud selge märgi, et eestlased soovivad oma maal kunagi ise olla peremehed ega kaota lõpuni lootust selle nimel võideldes. Nüüdseks oleme välja jõudnud selleni , et meil on päris oma riik ning päris oma inimesed, mis meie maad peegeldavad.
Võttes luubi alla elu kui terviku, on eestlane alati olnud tubli töömees, kes ei löö reeglina risti ette millegi ees. Töö on ikkagi see, mis tegi ahvist inimese ning kindlasti võiks olla ka praeguses majanduslikult raskes olukorras üheks edasiviivaks jõuks. Kätte on jõudnud aeg, kus pea iga inimene peab end tööl näitama parimast küljest, kuna uute töösoovijate järjekord on uksetaga pikk ning vastasel juhul võib peagi saada vallandamise osaliseks . Siinkohal võivad paljud eestlased tunda kerget eelist tööturul venelaste ees, kuna töötahe oleks enamasti meile justkui kaasa sündinud.
Samas aga võib mõnede eestlaste puhul tunnetada teatud ihnust teise kaasmaalase vastu. Teadupärast on kirjanduses levinud lause, et eestlase lemmik söök on teine eestlane. Selles osas on üheks põhjuseks kindlasti ka soov edasi pürgida ning alati proovida ikkagi teistest parem olla. Seetõttu on paljudel ka ebameeldiv näha kuidas kellelgi läheb väga hästi, kuigi endal asjad võib-olla kõige paremas korras ei ole. Kahjurõõm aga minu arvates põhineb reeglina siiski hetkeemotsioonil ning hoolikamalt süvenedes ei soovi ükski eestlane sisimas teisele ikkagi halba.
Asi, mida aga iga eestlane elus kõrgelt hindab, on korraliku palgaga töökoht ja karjäär. Sellele on tubli panuse andnud ka Eesti riik. Näiteks saaavutasid eesti õpilased rahvusvahelise uuringu tulemusena põhikooli haridustestis kõrge 2 koha, kohe peale Soomet. Sellises vanuses on aga tubliks õppimiseks head eeldused olemas suuremal osal riikidest ning sealkohal saab määravaks just inimese enda tahe ja soov kuhugi jõuda. Teatavasti aga muljetavaldavat karjääri on raske saavutada piisava hariduseta ning seega võib öelda, et õppimine on Eestis praegu moes.
Kuigi eestlaste ajalugu võtab kohkuma nii mõnegi välismaalase, oleme me siiski sitkelt suutnud vastu pidada ning kujunenud seeläbi ka rahvuseks, kes me täna oleme. Nagu vanarahvas kõneleb:,,Mis ei tapa , teeb tugevaks !” Kuigi eestlane võib väliselt paista mõneti tagasihoidlik , on ta siiski väga töökas ja patriootlik. Oluline on hoida üksteist, siis hoitakse ka meid.