Eestkoste ja inimõigused (0)

Eestkoste ja inimõigused
Tuubel, M. (2013.) ajakiri „Sotsiaaltöö“ 1:15-19
Tänapäeval on meie ühiskonnas palju inimesi, kes vajavad abi, tuge ja juhendamist igapäevaelutoimingutes või asjaajamises. Seega pakkus mulle suurt huvi artikkel, mis räägib sotsiaaltöötajate töö igapäevast osast – vanemate hoolitsusetajäänud laste ja piiratud teovõimega täiskasvanute eestkoste korraldusest.
Autor kirjutab kuidas korraldatakse eestkostet kui eestkostjaks on määratud omavalitsus ja sellega seotud raskustest sotsiaaltöötajate töös; eestkostja vajajate kohta informatsiooni liikumisest ; eestkostja ja eestkostetava õigustest, kohustustest ning eestkostetavate õiguste piirangutest.
Artiklis tõstetakse üles ka küsimused eestkoste töö koormuse ebaühtlasest jaotusest (eestkostetava elukoha aadressi registreerimisest ja muutmisest) ning seadusliku esindaja määramise tähtaegadest, mis on erinevad täisealiste ja laste puhul.
Suureks probleemiks on õiguslikud küsimused, mis lahendatakse kohtus. Sotsiaaltöötaja peab olema pädev õiguste riives mistahes eluvaldkonnas ja omama õigusalast ettevalmistust sellises laias spektris.
Lõpetuseks mainib autor, et kooste korraldus peaks olema kogu riigi mure, mitte ainult omavalitsuse asi.
Artiklis kirjutatakse mitmest põhiteemast.
1.Eestkostetöö koormuse ebaühtlane jaotus.
Nii täiskasvanu kui eestkostet vajaval lapse puhul eestkostjaks sobiva isiku puudumisel määrab kohus eestkostjaks valla- või linnavalitsuse. Analüüsides eestkostel olevate inimeste arvu Eesti KOVides, märkas autor, et kõige suurem eestkoste koormus on nendel omavalitsustel, mille haldusterritooriumil asub pikaajaliselt tegutsev erihoolekandeasutus. Tihti juhtun nii, et väikestes omavalitsustes on eestkostetavate arv palju suurem kui keskmises omavalitsuses või mõnes Tallinna linnaosas.
2.Eestkostekohustustega seotud hirmud.
Mõned KOVid püüavad vältida enda eestkostega sidumist sellel põhjusel, et paljudel sotsiaaltöötajatel puudub vajalik väljaõppe õiguslikes küsimustes, eestkostetavate elukorralduse ja ravi osas. KOVid et taha enda peale võtta eestkoste kohustused, kuna arvavad, et nende õlgade peale jääb eestkostetavale teenuste eest maksmine ja eestkostetava tekitatud materiaalse kahju kolmandatele isikutele hüvitamine.
Tegelikult on eestkostja põhiline eesmärk hoolitseda selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid.
3.Missugune omavalitsus on eestkosteasutus .
Eestkostja ülesandeid peab täitma eestkostet vajava isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus , mitte aga omavalitsus, mille territooriumil isik viibib erihoolekandeteenuse saamise ajal. Autor kirjutab ka kuna ja kuidas algatatakse elukoha aadressi kandmist ja muutmist .
4.Lapse ja täiskasvanu eestkostet vajavat isiku eestkostja määramise tähtajad.
Laps vajab seaduslikku esindamist kohe järgmisest päevast ja see ülesanne lasub enne kohtumäärust automaatselt omavalitsusel . Täiskasvanu puhul saab eestkostja määratud ainult peale kohtu otsust.
5.Eestkostetava õiguste kaitse probleemid.
Tänapäeval hinnatakse eestkoste tähtajad; kas ja millises mahus on eestkostetav võimeline ise rahalise väärtusega tehingud tegema; kas isik on võimeline tegema perekonnaõiguslikke otsuseid; eestkostetava õigust osaleda valimistel. Kaasaaegne lähenemine eestkostele on maksimaalne õiguste säilitamine eestkostetaval.
Mõisted, mis olid artiklis minule võõrad.
Ülalpidamiskohustus – kohustus tasuda hoolekandeasutuses viibiva isiku kohamaksumus, hüvitada eestkostetava tekitatud materiaalne kahju kolmandate isikute ees ja katta teisi kulusid , milleks eestkostetava enda rahast ei piisa.
Eestkoste seadmise eeldused – eestkoste õigus saab kohalik omavalitsus automaatselt ilma kohtu otsust (lapse puhul).
Eestkostemenetlus – protsess, mille käigus hinnatakse kas inimene saab oma tegudest aru ja oskab neid juhtida ning otsustatakse kas isik vajab eestkostjat ja millistes toimingutes.