Eesti tulevikule mõeldes (3)

Eestis kui arenguriigis kerkivad uued hooned,areneb ühiskond ja majandus.Head tulevikku lootes peame hoidma oma keelt ja traditsioone.Ka rahva arvamus on tähtsal kohal, sest eelkõige nemad kujundavad meie tulevikku.
Üheks riigi tunnuseks peetakse oma keele ja kultuuri omamist, iseasi kas ja kuidas suudame läänestumises seda hoida ja säilitada. Paljudes Euroopa ülikoolides õpitakse eesti keelt ja me võime selle üle uhked olla ja olemegi. Vastupidiselt, paljud meie riiki elama asunud rahvad ei suuda ega taha õppida isegi oma uue riigi keelt, ise seda häbenemata. Ka mööda linnatänavaid ja kaubamajasid jalutades kohtame noori, kellest me ei pruugi üldse aru saada. Üheltpoolt ei mõista me nende käitumist, mida võib nimetada eputamiseks, ja teiseks on raskusi aru saada nende sõnadest. Mitte et ma ei oskaks eesti keelt, vaid nende sõnavara sisaldab nii palju slängi, et praktiliselt ei leia me lausetest ühtegi korrektset sõna.Selle peale ütleksid minu vanavanemad, et tänapäeva noorus on hukas. Aga millal see pole nii olnud? Olles ise ka veel noor, leidub ka minu keelekasutuses hulgaliselt " võõrsõnu ", mis vahel nõuavad selgitamist, seda muidugi arusaamatuste vältimiseks. Oma keele säilitamiseks peame ennekõike ise kaasa aitama ja mõtlema, et kui kavatseme ka edaspidi ringi käia silmad suletuna, siis hiljem võib olla juba liiga hilja . Parem karta kui kahetseda.
Nii, nagu igal medalil on kaks külge, on ka poliitikal.Läbi aastate vahetuvad meil ministrid ja presidendid, kuid üks asi on jäänud ikka samaks, milleks on üksteisele mõttetu ärategemine, kas laimamiste või minevikus tehtud tegude päevakorda toomise abil omale paremat positsiooni ihates. Just sellisel hetkel vajab süüdistatav kõige rohkem vaimset tuge, et mitte alla jääda, vaid olla võtleja, sest mängus on tema karjäär, maine ja tulevik. Haiget võivad saada ka tema lähedased.Väga raske on välja saada skandaalikeerisest, kuna juurde võib voolata uusi süüdistusi, milles pole raasukestki tõtt. Üheks tugevaimaks Eesti inimeseks pean ma Europarlamendi liiget Siim Kallast, kes on väga edukas ja tugev isik. Aastaid tagasi pääses ta puhtalt skandaalist, mis saatis teda väga pikka aega. Enamjaolt astuvad süüdistatavad ministrid tagasi ja hoiavad tagaplaanile, sest nad ei suuda end kaitsta või nende valele on jälile saadud ja kardavad, et tuleb kogu must minevik päevavalgele, kuid Siim Kallas jäi endale kindlaks ja võitis protsessi ning sai jõudu oma võidust. Nüüd on ta tugevam kui kunagi varem. Õiglus pääses võidule. Räpase poliitika kõrval leidub ka midagi head, sest pole halba ilma heata. Näiteks teeb heameelt üha kasvav pension ja emapalk, mis näitab, et kõigi peale mõeldakse võrdselt, mitte ei eelistata noori või vanu. Õige tegutsemine on aluseks tugevale poliitikale tulevikus.
Kasvavas ja arenevas riigis ehitatakse järjest rohkem juurde hooneid ja rajatakse uusi teid. Kõik ei lähe alati nii lihtsalt ja tekivad probleemid. Kui riik või omavalitsus tahab midagi ehitada, peaks olema kuulatud kohalike inimeste arvamust. Võib tekkida selline olukord, kus ollakse rajatatava ehitise vastu, kuid see hoone ikka ehitatakse, kuna majandus peab arenema. See tekitab pahameelt neile, kes avalikult oma arvamust avaldasid, olles selle vastu, kui neid ei võetud kuulda. Riigi reputatsioon langeb ja inimesed muutuvad ükskõiksed, kui neid esimesel korral kuulda ei võetud, kas teisel korralgi võetakse? Üks asi viib teiseni ehk probleeme järjest tekib ja tekitajateks võib olla tungiv inimeste vastuolu. Sellises olukorras tuleb saavutada kompromiss , kuna riik vajab häid suhteid oma rahvaga, sest ilma nende toetuseta puudub eksisteerimise võimalus tulevikus.
Venelaste huvi raudtee vastu võib pidada praegu nullilähedaseks. Mõned aastad tagasi oli idanaabrite huvi meie transiidiäri vastu ehmatav, kui tänaseks on see taandunud tänu piirangutele, mis on välisinvestoritele seatud, kartuses , et äsja iseseisvunud riiki võib tabada võõrrriigi kontroll. Raudtee tagab neile niigi piiramatu ligipääsu siinsetele vedudele, ilma et nad peaksid miljardeid ettevõtte ostmiseks kulutama. Esiteks on piirangud neil praeguste omanikega võrdsed. Teiseks ei lubaks venelasi Eesti Raudtee omanike ringi Eesti riik, kellele kuulub 34% firmast. Ronge , millega naftat vedada, jätkub Venemaal piisavalt, vaatamata mõne aasta tagusele prognoosile. Transiidiäri on üks tähtsamaid harusid, mille üle ei tohi kontrolli kaotada, ja üheks võimaluseks on osta tagasi rohkem aktsiaid. Muidu on ohus meie majandus, mille üle valvsust kaotades võime seista majanduskriisi ees.
Eestile mõeldes leian, et meil on tulevikku. Oleme palju teinud selleks, et püsida ja olla vabad, sest selle nimel oleme võidelnud. Kõik edaspine sõltub juba otsustest, olgu need õiged või valed.