Eesti talupojad Rootsi ja Vene ajal (0)

Arutlus
Talupoegade olukord Rootsi ja Vene ajal
Pärast Põhjasõda, mis toimus aastast 1700 kuni aastani 1721, läksid Eesti valdused , mis varem olid kuulunud Rootsile, Venemaa impeeriumi koosseisu. Seoses sellega toimusid mitmed muutused talurahva olukorras.
Kõigepelat toimusid muudatused talurahva õiguslikus seisundis. Rootsi ajal oli talurahvas küll ametlikult pärisori, kuid redutseeritud ehk riigistatud mõisates oli ta juba vaba, ning talupoja olukord seega parem. Vene ajal toimus mõisate restitutsioon, ehk need tagastati endisele omanikele. Seega oli see umbes nagu pärisorjuse taaskehtestamine. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses. Kui alluvad enam aadli suuri nõudmisi ei kannatanud oli neil alati võimalus oma härra peale kaevata. Seda nii Rootsi kui ka Vene ajal, kuigi mida aeg edasi, seda väiksem võimalus oli neil sellega midagi head saavutada. Nii juhtus näiteks Vohjna mõisa möldriga. Ta käis kaebamas, kuid selle eest saadeti ta asumisele ja mõisnik mõisteti õigeks. Seosel sellega koostati ka Roseni deklaratsioon . Kehtis kodukariõigus, see tähendab, et mõisnik võis ilma kohtu otsuseta talupoega karistada . Vene võimud mõtlesid, et teevad ihunuhtluse talupojale kergemaks ning panevad piitsa või vitsalöökide maksimumarvuks 30. Sellega muutus asi ainult halvemaks, kuna Rootsi ajal oli see arv juba ammu palju väiksem. Seega karmis mõisnikud kasutasid olukorda ära hästi ning said talupoegi rohkem peksta. See näitab seda, et Vene riik ei teadnud Eesti talupoegade olukorrast mitte midagi.
Samuti toimusid muutused talupoegade koormistes. Rootsi ajal olid vakuraamatud, kuhu olid kirja pandud maksimumnõudmised, nii, et mõisnik ei saanud olla ülekohtune. Vene ajal koormised suurenesid ning lisaks pidid talupojad üleval pidama ka suurt sõjaväge. Neid värvati ka nekrutiteks vägisi. Sealt naasesid vaid vähesed.
Rahvaarv langes pärast Liiivi sõda 100 000-ni, kuid tänu rahulikele aegadele ja soodsale majandusele tõusis see kiiresti 400 000-ni. Pärast Põhjasõda langes see number jälle 150 000-ni. Levis palju nakkushaigusi nagu näiteks süüfilisd ja rõuged, millesse suri iga 7-mes laps.
Vene ajal oli suur tagasilöök ka hariduses. Rootsi ajal tegutses selline mees, nagu Forselius. Tema arendas talurahva haridust ning lõi neile ja mitmeid koole. Samuti töötas ta välja eesti kirjakeele ja grammatika. Rootsi ajal tegutses ka Tartu ülikool. Enamik inimesi sellel ajal olid haritud ning oskasid lugeda ja kirjutada. Vene riik haridusele suurt ei pühendanud. Kõrgharidusele ammugi mitte. Tartu ülikool jäi taasavamata ja väiksemad talurahvakoolid samuti. Kes tahtsid õppida, pidi tegema seda välismaal.
Nagu näha muutus talurahva olukord Vene võimu tulekuga päris palju, kuid kahjuks mitte paremuse poole. Arvan, et ega asjata ei kutsuta Rootsi aga „ vanaks heaks Rootsi ajaks“. On selge et Rootsi võimud hoolisid talupoja heaolust rohkem kui Vene võimud.