EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.
Lõõtspill e jarmul e kortspill kõige populaarsem rahvapill. Sündis 1822 Saksamaal. Alguses levisid ainult mazoorsed lõõtspillid, minoorsed lõõtspillid arenesid Venemaal. On tantsupill. (kuulasime) Kannel 19. sajandini 5-keelne (kuigi üksikuid 6-, 8-keelseid on leitud juba 13. saj), pilli kuju hakkas 19. sajandil muutuma: puust virblite asemele raudvirblid, keelte asetus muutus paralleelseks, muutus ka pilli kuju ja mängimistehnika. August Pulst tähtis rahvamuusika koguja. Viiul (pole rahvapill) pärit 17. sajandist. On Euroopa kultuuriruumi kõige levinum pill. Eestis muutus ta rahvapilliks 19. sajandil ning tõusis torupilli kõrvale. Esimest korda 3 mainitakse Eestis viiulit 1653. aastal Tartus. Seda sai aasta läbi mängida. Viiulilugudes esines tihti torupillimängu käike ja intonatsioone (neid lugusid nimetati torupillivalssideks). MIS PILL MÄNGIB? Näiteks.. Mängutoos
1. EESTI RAHVAMUUSIKA Rahvamuusika on osa folkloorist ehk vaimsest pärimusest, mille all mõeldakse traditsioonilisi teadmisi ja kunstiloomingut, mida antakse edasi vahetu suhtlemise kaudu põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust
rahvapillid. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki. -Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid). -Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte
muusikalistele põhimõistetele seletused: Aaria- saatega vokaalmuusika zanr. A cappella- esitamise viis, mille puhul instrumentaalsaade puudub Diatooniline helirida- helirida, mille kõik helid kuuluvad diatoonikasse. Diatoonilised heliread on näiteks kirikuheliread, loomulik mazoor ja loomulik minoor. Dissonants- kahe või enama heli kooskõla, mis tunnetuslikult mõjub pingestatuna, rahutuna. dodekafoonia- muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Folkloor- traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Homofoonia- ühe juhtiva meloodia kõlamine mitmehäälses muusikas Ilmalik muusika- mittesakraalne muusika. Ilmalik muusika levis kaua suulisel teel, sest
REGILAUL tunnused : esikohal sõnad ehituse aluseks värss (põhivorm 8silbiline, igale silbile vastab viisi 1 noot) viis: lihtne, heliulatus väike (35) lauldakse koori ja eeslaulja vaheldumisel rütm on vähe vahelduv neljajalgne trohheus kindel autor puudub parallelism e mõttekordus naiselik alg riim arhailine keel Eesti rahvalaul on ühehäälne, setu lauludes mitmehäälsus liigitus: töölaulud (suvised tööd nt viljalõikus, õitsilkäimine – lauldi raskest tööst, oodati selle lõppu või kiideldi virkusega) tavandilaulud (pulmad, kalendripühad, itkud) jutustavad laulud lüürilised laulud (eluolud, tunded) laste ja hällilaulud 1. Talgulaulud a) lõikuslaulud b) künnislaulud 2. Karjaselaulud (ilusa ja halva ilma meeleolud, kuri peremees, karjase raske põli) 3. Tubaste tööde laulud UUEM RAHV
Mis oli esimene muusikazanr Eestis, kes olid selle viljelejad asjaarmastajad heliloojad? a capella koorilaul A. Saebelmann-Kunileid A. Thomson Fr. Saebelmann K.A.Hermanni tähtsus eesti muusika- ja kultuuriajaloos (4-5 fakti):tegevusvaldkonnad, teened keeleteadlasena, ajakirjanikuna, tema tuntuimad teosed (3). 1) Kirjutanud ligi 300 koorilaulu 2) Keeleteadlasena tõi palju uusi sõnu eesti keelde. 3) Ajakirjanikuna andis välja esimest eestikeelset päevalehte "Postimees". 4) Haris eestlasi muusika valdkonnas. 5) Propageeris rahvaviiside kogumist ja töötlemist. Teened keeleteadlasena: mitmus, ainsus, tähestik, asesõna, häälik Tuntuimad teosed: "Kungla rahvas", "Oh laula ja hõiska", "Minge üles mägedele".
EESTI RAHVAMUUSIKA Jaguneb: * vanemaks regilaul ehk runo * uuemaks rahvalauluks * pillilood Vanem rahvalaul: Tekkimise aeg kaugem minevik. Tunnused: vähese tekstiga, kõne lähedane (retsitatiivne), hellitused, loitsud, äiutused, itkud. Regivärsiline laul: Liigid: * töö-ja tavandilaulud * jutustavad ehk lüroeepilised * lüürilised laulud * laste- ja hällilaulud Tekst: jaguneb värssideks, moodustab mõttelise terviku, igale silbile üks noot, algriim, parallelism-mõttekordus, vanema murdekeele kasutamine, pikad tekstid, südmuste aeglane kulg. Viis: toon, hääl, meloodia. Väikeste ulatustega, 3-5 astet, viis lähtub tekstist, enamasti kas ühe-või kaherealised (refrään), enamasti ühehäälne, Lõuna-eestis mitmehäälsus (Setomaal) ehk heterofoonia. 1) Esitusviis lauldakse ilma saateta 2) Sageli improviseeritakse teksti esitlus käigus. 3) Lauldakse kas üksi või kooriga koos (eeslaulja), koor liitub eesl
Kõik kommentaarid