Eesti professionaalse kunsti sünd (0)

Eesti professionaalse kunsti sünd
Eestis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses töötanud kunstnikus olid valdavalt baltisakslased ehk nad ei elanud pidevalt Eestis ning olid seotud ka Saksamaa, Itaalia ja Venemaaga. Soodustavalt mõjus Tartu Ülikooli rajamine 1803. aastal, sest samal ajal kui avati Tartu ülikool hakkas selle juures tegutsema ka joonistuskool Dresdenist kutsutud graafiku Karl August Senffi juhtimisel.Kujutava kunsti žanritest viljelesid nad portreesid, maastiku ning linnavaateid, lõid altari - ja vähesel määral mütoloogilise sisuga maale. 19. sajandi II veerandist hakkasid nad huvi tundma eesti talupoja ja tema elu-olu vastu. Kuulsad baltisaksa kunstnikud maalisid mitmeid maale Eesti talupoegade elust.
Esimene end eestlaseks pidanud maalikunstnik oli Johann Köler, ta sündis Viljandimaal ja vaesusest hoolimata lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia 1855. aastal. Lõputööks „ Herakles toob Kerberose põrguväravast“. Keiser Aleksander II portree eest saadud stipendium võimaldas tal rännata Euroopas(Itaalias, Pariisis jne), ta on maalinud altaripildid Cesise kirikule ja Kaarli kirikule Tallinnas(Kristuse prototüübiks Hiiumaalt pärit kubjas ). Köler osales Viljandimaa talupoegade palvekirjadeaktsioonis ja püüdis esindada eesti rahvast tsaarikojas. Tema kuulsamad eestiainelised tööd on „ Kunstniku sünnikoht“, „Ketraja“, „Kreutzwaldi portree“, „Isa ja ema portree“. Venemaal andis ta tsaaritütrele maalitunde ja talle omistati professori ja akadeemiku tiitel . Tema portree on ka tsaari ihuarstist dr. Karellist, kel ka eesti päritolu. Soovides eesti talupoegade olukorda parandada hakkas ta korraldama nende väljarännet Krimmi, kuid ettevõte ebaõnnestus ja ta kaotas oma varanduse . Köleri kunst oli valdavalt klassitsistlik aga vanemate portreed peetakse realismi üheks õnnestumaks näiteks.
Klassitsismist lähtus ka esimene eesti soost skulptor August Weizenberg . Ka tema sai kunstihariduse Berliinis ja Peterburis, sest eestis puudud võimalus kunsti õppida. 1837 sai ta stipendiumi Rooma , kus töötas mõnd aega, põhiliselt marmoriga ja klassikalise kirjanduse tegelasi raiudes.“ Hamlet“ Samuti tegi ta allegoorilisi kujusid. 1870 a. ilmusid tema loomingusse eesti mütoloogia teemad“ Koit“, Hämarik“, „Linda“. Eestis skulptuuri arengule kandepinda polnud sel ajal.
Teine eesti soost skulptor Amandus Adamson oli rohkem realistliku suuna esindaja. Ka tema lõpetas Peterburi Akadeemia ja täiendas end Pariisis. Tema kuulsamad allegoorilise tööd on „ Laeva viimane ohe“, „Aja lend“. Tema töötas pronksi ja pirnipuuga. Tsaarivalitsuse tellimusel püstitati 1906 a. Tallinnasse“Russalka“1893 a. uppunud sõjalaeva mälestuseks. Kuna ta oli pärit Pakrilt lõi ta hulga kalurite elu kajastavaid teoseid“ Hülgekütt“, „Äreval ootel “
Maalikunstnikest kuulub realistide hulka Paul Raud. Tema õppis Düsseldorfis. Tema kuulsamad teosed on „Muhu rauk “ ja autoportree. Ta oli konservatiivne ja kuivavõitu realist.
Murranguks oli välja rabelemine akadeemiate mõjuväljast ja võime näha ka seda, mis toimub Euroopas. Näitusetegevuse areng, muuseumide teke, kunstnike organiseerumine, kriitika teke, kunstihariduse andmise võimaluse teke. Murrangulise ajal oli kaks olulist kunstnikku Ants Laikmaa ja Kristjan Raud. Mõlemad pettusid õppimisvõimalustes Düsseldorfis ja Peterburis. Kuigi Laikmaa üritas Düsseldorfi jala minna. Temaga on seotud Haapsalu lähedal Taebla, kus tänini ta majamuuseum. Kristjan Raud õppis lõpuks hoopis Münhenis, kus olid koos uuendusmeelsed kunstnikud, kes vaimustusid sümbolismist, juugendist ja impressionismist. Raua meelistöövahend oli süsi.
Laikmaa ei leppinud väljakujunenud olukorraga ning asus julgelt eesti rahvuslikule kunstile eesõigust kätte võitlema. Laikmaa ateljeekooli näol oli tegemist esimese eesti kunstiõppeasutusega. Seega Laikmaa mitte üksnes ei loonud kunsti, vaid hoolitses ka eesti kunsti järelkasvu eest. Ta ise olla öelnud: Mina olen üksik kartul, aga minust peab saama pesa, minu õpilaste kaudu.
Laikmaa Provintsiaalmuuseumis avatud näitus oli esimene eesti kunstniku näitus Eestis. Tema oli ka üks esimesi, kes julges baltisaksa kunstnike loomingut kritiseerida. Laikmaa teeneks oli eesti kunstipubliku kasvatamine , kunsti tutvustamine tavainimesele, selgitamine , et kunst on vajalik. Kui rääkida Ants Laikmaast, siis rääkida kunstnikust, rääkida pedagoogist, rääkida kunstielu organisaatorist. Need on kolm tahku, millest tema puhul on võimatu mööda minna ning millest rääkides ei saa üht eelistada teisele. Laikmaas kui mitmekülgses inimeses oli võrdselt loomingulisust, energiat, teotahet, huvi enda ümber toimuva vastu.
Eesti kunstiajalugu on olnud läbi aegade kirev ja elav. Ajast aega on ta pidanud võitlema võõra võimuga ja tulenevalt sellest ongi meie kujutav kunst arenenud, teistest riikidest sissevoolavatest kunstivooludest.