Eesti majanduse essee (0)

LÄÄNE-VIRUMAA  RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse  õppetool
Ä13KÕ
Ines  Annus
EESTI MAJANDUSE PÄEVASÜNDMUS 
TÖÖHÕIVEREFORM
Essee
Õppejõud: Ain Suurkaev, MA
Mõdriku
2014
Eestis   vastuvõtmisel   olev    töövõimereform    peaks   looma   uue    töövõime    toetamise
süsteemi.   Muudatuste   eesmärgiks   on   muuta    suhtumist    vähenenud   töövõimega
inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida. 
Mind isiklikult puudutab see teema väga lähedalt, sest üks minu  pereliikmetest  on
sünnist alates invaliid ehk praeguse süsteemi kohaselt sügava puudega töövõimetu
inimene. Tegemist on psüühiliste erivajadustega inimesega, kellele on kohtu poolt
määratud   eestkostja,   kelle   haigus   on   aastatega   ainult   süvenenud   ja   kes   vajab
hooldamist ja juhendamist 24/7.
Töövõimereformi ettevalmistamine algas 2011/2012 aasta talvel. Esialgseks ideeks oli
tööõnnetus -   ja   kutsehaiguskindlustuse   süsteemi   loomine,   mis   oleks   pidurdanud
töövõimetute hoogsat juurdevoolu ja pensionikulude kasvu.
„Praeguseks hetkeks meenutab algideed vaid reformi retoorikasse ununenud fraas
inimeste „tööle tagasi“ toomisest, mida poliitilised uustulnukad, sealhulgas reformi
kirglikult   patroneeriv   peaminister,  seletadagi   ei   oska.  Tegelemine   tööandjate   ega
meditsiinisüsteemiga   riigiisasid   aga   ei   köitnud   (esimesi   ei   soovinud   poliitikud
pahandada  ja teist ei tahetud koormata). Vaja oli kiiremat ja selgemat tulemust –
pensionikulude lõiget ja sotsiaalkulutuste  viimist  töötukassasse. Nii sooritatigi äkiline
pööre   ja   otsustati   panna   tööle   need,   kes   kadunud   tervise   tõttu   juba   töölt   välja
langenud või kogu elu kodus veetnudki. Ehk siis inimesed, kelle rehabiliteerimine on
kõige töömahukam,  kulukam  ja sageli ka täiesti ebarealistlik.“   Kangro , T. (2014, 9.
sept) 
Isiklikult   ei   ole   ma   töövõimereformi   sisuga   tutvunud   ja   kardan,   et   sellega   ei   ole
põhjalikult   kokku   puutunud   ka   paljud   riigikogu   liikmed,   kelle   võimuses   on   uue
seaduse vastuvõtmine.  Reform  on jätkuvalt avalikkuse eest  varjul , kuna tegemist on
keerulise    teemaga    ning   seda   eriti   olukorras,   kus   erivajadustega   inimeste
igapäevaprobleemid on mugavalt avalikkuse eest peidus. Seaduse eelnõu on valmis
kirjutatud   ministeeriumite   kabinettides   usinate   ametnike   poolt,   kelledest   paljudel
puudub isiklik  kokkupuude  või kogemus töövõimetute ja puuetega inimestega. Paberil
on   kõik   selge,   põhjendatud   ja   ilus,   kuid    teostus    ei   kannata   kriitikat.   Põhjalikult
läbimõtlemata   ja   lahtiseletamata   muudatused   tekitavad   paratamatult   hirmu   ja
ebakindlust. Peaministri ja kahe sotsiaalministri väitel muutub puuetega inimeste elu
tänu reformile oluliselt paremaks, kuid samal ajal koguvad need samad inimesed,
keda see reform aitama peaks, selle vastu allkirju. Järelikult on kuskil midagi valesti
läinud.
 
Minu arvates ja paljude teistegi arvates on kõige suurem viga see, et töövõimereformi
keskmest on kõrvale jäetud puudega inimeste ja nende hooldajate  reaalsed  mured.
Puuetega   inimeste   organisatsiooni   juhi   Tiina   Kangro   sõnul   ei   nõuta   midagi
ebareaalset. Tahetakse, et olemas oleksid teenused, mis võimaldaksid neil aktiivselt
töövõimereformi   eesmärkide   poole    püüelda .   Nendeks   teenusteks   on   näiteks
invatransport,   koduhooldusteenus,   tugiisikud,   kaasaegne   abivahendite   süsteem   jne.
Ühesõnaga   teenused,   mis   aitaksid   erivajadustega   inimestel   üldse   neile
töövõimereformi tulemusel loodud  töökohale  jõuda. 
Siit jõuame kohe järgmise probleemini. Kust tulevad need  töökohad  erivajadustega
inimestele?   Need   töökohad   peavad   looma   ettevõtjad,   kellele   aga   töövõimereformi
käigus ei nähta ette mingeid senisest erinevaid motivatsioonimeetmeid. Tõsiasi on
see,  et   paljudel   ettevõttetel   napib   töökäsi,   kuid   uute    sobivate    töökohtade   loomine
tähendab   tööandajale   lisakohustusi-   ja   väljaminekuid.   Samuti   vajavad   tööandajd
koolitusi, kuidas erivajadustega inimesi tööle rakendada. Puudega ja erivajadustega
inimesed vajavad tööjuures pidevat juhendamist ja jälgimist, mis tähendab tööandale
lisakulutusi   juhendaja   või   tugiisiku   näol,   kes   ise   ei   tooda   lisaväärtust.   Füüsilise
puudega inimesel on pea võimatu pääseda töökohta, kuna paljud tootmisettevõtted
asuvad   aastakümneid   tagasi   ehitatud   tootmis-   ja   kontorihoonetes,   kus   puuduvad
võimalused näiteks ratastooliga liikumiseks või üldse hoonesse sisenemiseks. Samas
olen   töötanud   sellise   tööandja   juures,   kes   võimaldas   süveneva    kroonilise    haiguse
tagajärjel vähenenud  liikumis - ja töövõimega inimesele spetsiaalse töötooli, mis aitas
töötajal täisväärtuslikult edasi töötada. Sama tööandja võimaldas Eesti  Töötukassa
projekti raames vaimsete puuetega inimestel  sooritada  oma ettevõttes tööpraktikat.
Hetkel   töötan   ettevõttes,   kes   pakub   puuetega   inimestele   kodustes   tingimustes
töötamise   võimalust.  Tegemist   on   erinevate   väiketarvikute   pakendamisega,   mis   ei
nõua   suurt   füüsilist,   ega   vaimset   võimekust,   kuid   on   tööandja   jaoks   oluliseks
komponendiks   valmistoodangust.   Veelgi   raskem   on   minu   arvates   olukord   vaimse
puudega inimestega, keda on raske tööturule kaasata. Erinevates kutsekoolides on
koostatud eraldi õppeprogrammid erivajadustega inimestele, kuid ilmselt ei ole meie
ühiskond   veel   päris   valmis   vaimse   puudega   töötajate   värbamiseks.     Tasapisi   on
tekkinud uusi ettevõtteid, kes ongi erivajadustega inimesi tööle  võtnud , aga see on
ikka vaid  piisk meres.
4
Ühelt  poolt saan aru riigi murest üha kasvavate pensioni- ja sotsiaalkulude pärast.
Praegune   süsteem   on   ilmselgelt   kiiresti   muutuvale   ühiskonnale   jalgu   jäänud.   On
inimesi, kes kasutavad kehtivat süsteemi väga osavalt enda kasuks ära. Olen töötanud
personaliosakonnas ja igapäevaselt kokku puutunud töötajatega, kellele oli määratud
töövõimetuspension.  Ausalt  öeldes tekkis osade töötajate suhtes küll küsimus – mille
alusel nendele töötajale on töövõimekaotuse protsent määratud? Aastatel 2009-2012
muutus selline „töövõimekaotus“ lausa massiliseks, eriti Ida-Virumaalt pärit töötajate
osas. 
Teisalt  aga olles puudega inimese perekonnaliige teeb mind kurjaks nii vana, kui uus
plaanitav seadus. Miks peab süveneva haigusega teovõimetuks tunnistatud inimene
käima iga kolme kuni viie aasta tagant riigile tõestamas, et aastate jooksul ei ole  imet
juhtunud ja ta ei ole tervenenud. Selleks peame iga kord käima eriarsti vastuvõtul, kes
lihtsalt   konstateerib   fakti,   et   midagi   ei   ole   muutunud   ja   saadab    paberid
Sotsiaalkindlustusametisse.   Lisaks   sellele   peame   käima   Sotsiaalkindlustusametis
täitmas taotlusevormi, mis tuvastab inimese puude raskusastme ja  puudest  tulenevad
lisakulutused. Ja siis otustab ekspertiisikomisjon, kes ei ole  kordagi  haiget inimest
näinud,   lihtsalt   raviarsti   ja   inimese   taotluse   alusel,   mis   puude   raskusastmega   on
tegemist ja kui pikaks perioodiks puude  raskusaste  määratakse. Andke andeks, aga see
on lihtsalt naeruväärne. Kui mul on sõnaosav raviarst ja ma ise on taotluse täitmisel
väga osav ja „ loominguline “, siis on puude määramine mulle garanteeritud. Lihtsalt
milline raskusaste ja kui pikaks perioodiks, seda otsustab siis ekspertarst ja mingi
salapärane lisakulude suuruse arvutamiseks välja töötatud algoritm. Nagu aru saada,
suhtun sellesse teemasse väga emotsionaalselt, kuid kõik sellised sotsiaalsed teemad
ongi väga emotsionaalsed ja puudutavad meid kõiki erineval moel.
Me ei tohi ära unustada ka neid omakseid ja lähedasi, kes igapäevaselt erivajadustega
inimesi abistavad ja hooldavad. Ka nemad vajavad tähelepanu ja puhkust, kuna nende
õlul on raske emotsionaalne ja füüsiline koormus. Me võtame neid inimesi iseenesest
mõistetavalt, nad on ju kogu aeg olemas. Kuid mis saab siis, kui nende hooldajate ja
eestkostjatega   midagi   juhtub?   Need   probleemid   on   sotsiaalvaldkonnas   hetkel
lahenduseta.   Spetsiaalseid   hooldekodu   kohti   napib   ja   järjekorrad   on   väga   pikad.
Sageli jääb hooldekodu koha saamine ka finantsprobleemide taha – omastel napib
raha, et puudega inimesele hooldekodu kohta võimaldada.
5
„Tööhõivereformi   eesmärgiks   on   seatud   puuetega   inimeste   elukvaliteedi
parandamine,   tuues   nad   vastavalt   igaühe   võimekusele   tööturule   ning   andes   neile
ühiskonnas väärilise koha. Selleks on valitsus ette näinud ka hoomamatu summa raha
–   360   miljonit   eurot   2020.   aastani.   See   raha   läheb   aga   uue   töövõimehindamise
süsteemi   elluviimiseks,   500   uue   ametniku   palkamiseks   ja   töövõimetoetuste
väljamaksmiseks.   Lisaks   rakendatakse   ka   erinevaid   tööturuteenuseid,   kuid
põhiprobleemid puudega inimestele mõeldud hoolekandeteenuste,  rehabilitatsiooni  ja
abivahenditega jäävad lahendamata." Tsahkna, M (2014, 10. okt).
Ja   jällegi   seisame   fakti   ees,   et   riik   suurendab   ametnike   arvu,   kes   kõik   vajavad
koolitust, luuakse hindamissüsteem, mis lahterdab puudega inimesed ametnike poolt
koostatud   süsteemi,   mis   ei   arvesta   inimese,   kui   indiviidiga,   ega   lähene   tema
probleemile süviti.
Kuid   lahenduseta   jäävad   põhiprobleemid   –   hoolekandeteenus,   rehabilitatsioon,
abivahendid .
Loodan südamest, et valitsus ja reformikoostajad võtavad kuulda inimesi, kes iga päev
elavad nende probleemidega. Ei ole mõtet vastu võtta seadust, millesse kellelgi ei ole
mahti   süveneda   ja   mis   on   tekitanud   nii   palju   vastakaid    arvamusi    ja   põhjustanud
emotsionaalseid meeleavaldusi.
6
KASUTATUD KIRJANDUS
Kangro, T (2014). Riik hakkab rikkuma inimõigusi Kasutamise kuupäev 01.10.2014,
allikas  Postimees
http://arvamus.postimees.ee/2914273/tiina-kangro-riik-hakkab-rikkuma-inimoigus i
Tsahkna, M (2014).  Puudega inimesed puu taha?  Kasutamise kuupäev 10.10.2014,
allikas Postimees
http://arvamus.postimees.ee/2949559/margus-tsahkna-puudega-inimesed-puu-taha. 
7