Eesti keskkonnapoliitika - säästev areng (5)

Eesti keskkonnapoliitika – säästev areng
Säästev areng
Säästva arengu seadus võeti vastu 1995.aasta veebruaris , seaduse muudatus 1997. aastal. Eestis säästva arengu põhimõtete tutvustamiseks ja rakendusvõimaluste loomiseks käivitati 1997. aastal Keskkonnaministeeriumi, Majandusministeeriumi ja ÜRO Arenguprogrammi ühisprojekt Eesti 21, mille ühe osana on valminud kogumik “Eesti 21. sajandil. Arengustrateegiad. Visioonid . Valikud ”. Raamatu eesmärgiks on avaliku arutelu käivitamine Eesti võimalike arenguteede leidmiseks 21. sajandil ning ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi arenguprioriteetide seadmine ja säästva arengu põhimõtete laiem tutvustamine. Projekti kodulehele on koondatud säästva arengu alane informatsioon Eestist ja mujalt maailmast.
Vabariigi Valitsuse otsusega loodi 1996. aastal valitsuse juurde säästva arengu programmi üksikküsimuste läbitöötamiseks asjatundjate komisjon . Säästva arengu komisjonil (SAK) on Valitsusele nõuandev roll säästva arengu küsimustes ning komisjoni ülesanneteks on:
1. kuulata ära säästva arengu programmi erinevate töörühmade informatsioon riigi säästva
arengu poliitika ellurakendamisest ning anda selle kohta arvamusi ;
2. analüüsida riigi säästva arengu poliitikat ning anda arvamusi erinevate valdkondade kohta
( energeetika , põllumajandus, loodusvarade kasutus jne);
3. esitada Valitsusele ning riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele säästva arengu alaste
küsimuste lahendamise ettepanekuid ;
4. esitada ettepanekuid säästva arengu alaste õigusaktide väljatöötamiseks.
Säästva arengu komisjoni juhib esimehena peaminister , asetäitjateks on keskkonna- ja
majandusminister. Tegevusvaldkondade alusel on säästva arengu komisjoni liikmeteks valitud 23 säästva arengu alaste küsimuste asjatundjat, kes esindavad erinevaid institutsioone.
Riiklik keskkonnastrateegia
Eesti Vabariigi Riigikogu kiitis 12. märtsil 1997 heaks Eesti keskkonnastrateegia (KS), mis
määratleb keskkonnapoliitika 10 prioriteetset põhieesmärki ning täpsustatud eesmärgid/sihid
lühi-, pikemaajalises ja pikaajalises perspektiivis vastavalt aastateks 2000, 2005 ja 2010. Need 10 prioriteetset põhieesmärki on:
1. Keskkonnateadlikkuse edendamine ja keskkonnasäästlike tarbimisharjumuste kujundamine
2. Keskkonnahoidliku tehnoloogia rakendamine
3. Energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine
4. Õhukvaliteedi arendamine, kaasa arvatud transpordiemissioonide vähendamine
5. Jäätmekäitluse arendamine, jäätmetekke vähendamine ja taaskasutuse soodustamine
6. Jääkreostuse likvideerimine
7. Põhjaveevarude parem kasutamine ja kaitse
8. Pinnaveekogude ja rannikumere kaitse
9. Maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine
10. Tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks
Riiklik keskkonnategevuskava
Keskkonnastrateegia elluviimiseks töötati ajavahemikus 1997. aasta aprill kuni 1998. aasta märts välja üksikasjalik Keskkonnategevuskava (KTK). Vabariigi Valitsus kiitis KTK heaks 26. mail 1998 ja määras selle elluviijaks Keskkonnaministeeriumi. KTK laiem eesmärk on juurutada säästva arengu põhimõtteid KS-s sätestatud prioriteetsete põhieesmärkide (vt. ülal) kiire saavutamise kaudu. KTK koostamist finantseeris EL Phare programm. KTK-d iseloomustab:
• huvitatud osapoolte kirjeldatud spetsiifilised lähi- ja kaugtegevused iga põhieesmärgi kohta;
• tegevuste valik ja eelisjärjestamine konsensuse alusel, kasutades kaalupunktisüsteemi ning
tegevuste majandusanalüüsi;
• finantsplaanis antud realistlik hinnang käsutada oleva raha kohta;
• vastutajate ja potentsiaalsete finantsallikate osutamine;
• laia ringi eri osapoolte ja huvigruppide osalemine KTK sisu, tegevuste ja nende otstarbekuse määramisel ning tegevuste hulgas lõpliku valiku tegemisel.
Tegevuste väljatöötamiseks moodustatud töögruppide ja nõukoja ühises töös rakendati järgmisi põhimõtteid:
• Madala maksumusega tegevused, millega kaasneb arvestatav keskkonnakasu, nagu näiteks
parem majandamine ja keskkonnakorraldus , keskkonnateadlikkuse kasv, vastastikusel kasul
põhinevad (win-win) tegevused (millega saavutatakse ühekorraga nii majanduslikku kui ka
keskkonnakasu), peaksid olema prioriteetsemad sellistest tegevustest, mille jaoks on vaja
teha suuri investeeringuid;
• Keskkonnakahju ennetavad tegevused, milles võimalikult vara hakatakse tegelema
probleemide põhjustega, peaks olema prioriteetsemad kui tegevused, mis on suunatud
keskkonnakahju likvideerimisele;
• Olemasoleva tootmistehnoloogia täiustamine peaks olema prioriteetsem kui uue kalli
tehnoloogia evitamine (juhul kui see on majanduslikult otstarbekas);
• Uue tehnoloogia evitamisel tuleks rakendada BATNEEC-printsiipi (parim olemasolev
tehnoloogia, millega ei kaasne üleliigseid kulusid tööstuse ega tarbija jaoks);
• Reostaja/tarbija vastutab ning maksab reostuse vältimise, vähendamise ning keskkonnakahju
heastamiskulud (reostaja-maksab-põhimõte);
• Loodusvarasid peab kasutama arukalt. Taastumatute loodusressursside kasutamine peab
vähendama ja korvama taastuvate ressursside kasutamisega nende taastekkimise mahu piires;
• Kavandatavad tegevused peavad olema elluviidavad, s.o majanduslike ja organisatsiooniliste
võimaluste ning ajakava poolest teostatavad;
• Reostuse vältimine ja kontroll peaks olema kompleksne , mitte jaotatud eri ametkondade
vahel, ning haarama ühekorraga kõiki keskkonnaelemente.