........ Alexandre Dumas 7. ballaad ....... ,,Keeris" ......... Fr.R. Kreutzwald 8. novell ....... ,,Võlukunsti värv" ......... E. A. Poe 3. Täida lüngad (kasuta õp. lk 6). Kleebi vihikusse! Dramaatika ja lüürika kõrval on kolmas kirjanduse põhiliik ................................, mis haarab enda alla ................................... tekstid. Eepilistes tekstides kirjeldatakse tavaliselt kas tegelikkuses asetleidnud või ................................... sündmusi. Eepilises tekstis on alati ............................. . Jutustava teose kolm põhitunnust on: a) ............................... ehk tegevustik, b) ............................... ehk tegelane, c) miljöö ehk .................................... Tähtsamad kirjanduse ........................... ehk voolud, mida me 8. klassis käsitleme,
EESTI KIRJANDUS: REALISM Üldiseloomustus Saab alguse 19. saj viimasel aastakümnel. Hilistekkeline Naturalismi mõjud. On nimetatud kriitliseks realismiks (ebaõiglust rõhutav hoiak) Ajalehtede suur tiraas kindlustas ilukirjanduse leviku. Anti välja ka tõlkekirjandust. Põhiliselt eepilistes, jutustavates zanrites (proosaeepika: jutustused novellid romaanid) Tekib põhjalikum arutlus kirjanduse ülekriitika Esimene realistlik romaan J. Järve ,,Vallimäe neitsi" Eduard Vilde Esimene jutt ,,Kurjal teel" krimijutt Peterburi elust teine jutt ,,Musta mantliga mees" põnevusromaan kolmas jutt ,,Põletatud peigmehed" Töötab ,,Virulase" toimetuses. (Ka Juhan Liiv on seal tööl) Ajakirjanik 20a.
on psühhopaadid. Psühhopaatia vaimsed põhjused Ehkki psühhopaatiat iseloomustab tõepoolest empaatia puudumine, ei ole see teadmine piisav, et mõista psühhopaatiat sügavamalt. Millest tuleneb empaatia puudus? See tuleneb austuse puudumisest teiste inimeste elude ja vaba tahte vastu. Ja kust pärineb austuse puudus teiste inimeste vastu? See saab olla pärit ainult teatud pimeduse või ignorantsuse seisundist, mis on välja kujunenud eepilises meelelaadis ja eepilistes draamades läbi paljude elude. Isiklikud draamad võivad oma isiklike soovide rahuldamise vajadustes minna väga kaugele, kuid isiklikud draamad ei pane kedagi veel kaotama empaatiatunnet teiste inimeste vastu. Isegi kui meil on stress täitmata isikliku soovi pärast, mõistame, et ka teistel inimestel võivad olla täitmata soovid ning selle arusaamisega kaasneb siiski mingigi empaatia. Täielik võimetus mõista
Mida nendes jäädvustati? - Suurimad kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valdkonda. Keskaegsete eepikate alla kuuluvad näiteks Keldi eepika, Islandi eepika, samuti ka Anglosaksi eepos ja kroonikad. Iga rahvas kannab meeles oma kangelaslugusid, millesse ta on talletanud mälestusi kaugemast ja lähemast ajaloost. 3.Kuidas nimetatakse keltide laulikuid-jutuvestjaid? - Laulikuid-jutuvestjaid kutsuti Iirimaal filideks (jäädvustasid eepilistes lugudes sugukonnalugusid, müüte, uskumusi) ja bardideks (kutselised õuelaulikud , esitasid ülistuslaule muusika saatel). 4.Nimeta kuulsamad Euroopa keskaegsed kangelaseeposed(1, millest oskad rääkida). - Anglosaksi eepos. X sajandi alguspoole Inglismaalt pärineb keskaja iidsemaid käsikirju – anglosaksi eepos „Beowulf”. Eepose sündmused toimuvad Taanis ja Lõuna-Rootsis, sest germaani hõimud anglid ja saksid, kes V sajandil tungisid
Euroopa vanim keskaegne eepika Iiri saagad. Islandi eepika. Anglosaksi eepos 1. Filid olid laulikud-jutuvestjad, kes hõimupealike lähedaste nõuandjate ja ennustajatena jäädvustasid eepilistes lugudes sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. 2. Bardid olid laulikud ja esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile 3. Kujunemisajaks loetakse II-VII sajandit 4. Iiri saagasid hakati kirja panema umbes VII sajandist, iiri munkade poolt. 5. Iiri saagad olid loodud proosa vormis, sageli proosajutustuse vahel olid värsid 6. Põhjaiiri saagade kangelased olid ulaadide kuningas Conchobar ja tema õepoeg Cuchul(a)inn. Neis
Algriim ei kuulu vältimatute vormitunnuste hulka, võib olla paaris- või ristriime, mees- ja naisriimi. Meloodia on mitmekesine, lauludes leidub kirjanduse mõjusid. Regivärsis domineerib lüürika (töö-, orjus-, tavandilaulud jne.). Lüro-eepika on laulud, kus leidub lisaks sündmuste kirjeldamisele isiklikke mõõteavaldusi. 2. Lüürika ja lüro-eepika Erinevus lüürika ja eepika vahel seisneb oluliselt nende sisus, osalt küll vormiski. Lüro-eepilistes lauludes on vähem paralleelvärsse. Ei leidu loomingut, milles ei väljenduks looja suhtumine kujutatavasse. Inimese tundmused on esile kutsutud välistest olukordadest. Sellepärast esineb luules kaks külge elu peegeldus ja suhtumine ellu. Nagu luuletaja, nõnda ka rahvalaulik väljendub üldistavais kujudes, kujundite vahendusel (saksad-sahad, prouad-adrapulgad, kupjad-adrakured).
Ei tule imeks panna, et hiljem Barcelonas don Quijotele korraldatud näitemängus "võlutud peaga" on don Quijote "eluküsimus" see, kas Montesinose koopa nägemus oli tõelus või unenägu. Don Quijote ja Sancho on kõike muud kui staatilised tegelased. Nende liikuvusest algab romaani keerukus. Peategelasi on õigupoolest kolm, kuid et Dulcinea juhib romaani "nähtamatuna", jälgib lugeja reaalselt neist kahte - don Quijote ja Sancho paari. Selleski on midagi sügavalt uut. Varasemates eepilistes teostes võis muidugi tihti figureerida kaks või enam ligilähedaselt võrdse mõjukusega tegelast. Kuid nad ei moodusta kunagi sel viisil koos olevat paari, nagu on kangelased "Don Quijotes". Üheski rüütliromaanis ei ole kannupoisil sellist kaalu, mis on Sanchol don Quijote kõrval. Don Quijote ja Sancho kuuluvad jäägitult ühte, moodustavad duaalse kujundi, kaksiksümboli, mille üks pool,
peab asetsema värsijala tõusus, kui lühike, siis languses. Värsid kahte peatüüpi: dipoodilised trohheilised värsid, mida katkestab tsesuur ja nn.rõhusilbistusega värsid, milles värsijala tõus ja sõnarõhk ei lange kokku. Nende värsitüüpide vaheldumine toob kalevalamõõdulisse runosse rütmielevust, tujukat, kuid reeglipärast liikuvust. Vanade rahvalaulude stiilivahendid on lihtsad: kordus ja algriim. Kõnekujundite kasutust vähe, võrdlused ja metafoorid eepilistes runodes nii haruldased, et nad torkavad silma. Omane eepilistele jutustustele on täpsus ja konkreetsus (omane andekatele laulikutele). Vähem andekatel esineb palju tarbetuid üksikasju. Kordused annavad hingetõmbepause. Kalevalamõõdulised runod ei jaotu stroofidesse ja nende värsse ei riimita. Loomupärane alliteratsiooni kasutamine. Alles 17-18. sajandil hakkas euroopaalikke traditsioone järgiv lõppriimilis-stroofiline luule kalevalamõõtu Lääne-Soomes ja hiljem ka
rütm. Sageli oli proosajutustuste vahele põimitud värsse. Põhjaiiri saagade kangelased olid ulaadide kuningas Conchobar ja tema õepoeg Cuchulainn, kelle isa oli ühe pärimuse järgi valgusejumal Lug. Lõunaiiri saagade kangelased olid Finn/Find/Fingal ja tema poeg Ossian. Bardid nemad esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile. Filid oli kuningate lähedased nõuandjad ja ennustajad, jäädvustasid eepilistes lugudes sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. Laulikute mõte oli näidata, et kõik siin maailmas on ilus. Finn ei olnud ainult vapped sõjamees, vaid ka laulik ja prohvet ning Ossiani isa. Finn olevat elanud 3. sajandil, tema isa oli sõdalane Cumhaill ja ema luigekaelne Murna, jumaliku tuathade (tuatha de danaan Danu lapsed, Danu oli kõikide jumaluste ema), rassi järeltulija. 4
Ei tule imeks panna, et hiljem Barcelonas don Quijotele korraldatud näitemängus "võlutud peaga" on don Quijote "eluküsimus" see, kas Montesinose koopa nägemus oli tõelus või unenägu. Don Quijote ja Sancho on kõike muud kui staatilised tegelased. Nende liikuvusest algab romaani keerukus. Peategelasi on õigupoolest kolm, kuid et Dulcinea juhib romaani "nähtamatuna", jälgib lugeja reaalselt neist kahte - don Quijote ja Sancho paari. Selleski on midagi sügavalt uut. Varasemates eepilistes teostes võis muidugi tihti figureerida kaks või enam ligilähedaselt võrdse mõjukusega tegelast. Kuid nad ei moodusta kunagi sel viisil koos olevat paari, nagu on kangelased "Don Quijotes". Üheski rüütliromaanis ei ole kannupoisil sellist kaalu, mis on Sanchol don Quijote kõrval. Don Quijote ja Sancho kuuluvad jäägitult ühte, moodustavad duaalse kujundi, kaksiksümboli, mille üks pool, kui see romaanist välja jätta, tühistaks korrapealt teise poole ning seega kogu sümboli ja
tõlgituna tähendab „aegruum“. Eeskujuks oli Albert Einsteini mõiste „aegruum“ füüsikast (relatiivsusteooriast). Esimest korda tuldi 20. sajandil selle peale, et aeg ja ruum moodustavad neljamõõtmelise ühtsuse. Bahtin rakendas selle idee humanitaarias kirjandusele. Kirjanik loob oma jutustava teosega justkui ühtse maailma aegruumist omaette olemisse sopistunud iseseisva, autonoomse aegruumi (kronotoobi). Eri ajastutel ja erinevates eepilistes žanrides on kronotoobil erinevad avaldumisvormid. Bahtin vaatles neid vorme alates antiik-kreeka romaanist kuni 20. sajandini (näiteks Marcel Proust). 3. James Joyce (1882 – 1941). Iiri kirjanik, kirjutas inglise keeles. Talle eelnes Iirimaal nii-nimetatud „keldi taassünd“ või „iiri taassünd“ (tuntud ka kui „keldi videvik“). Selle tuntumad esindajad on luuletaja, näitekirjanik ja okultist (müstiliste teooriate uurija) William Butler Yeats (1865 – 1939) ning
Espana" Noortele indiaanlastele õpetas ladina tähestikku. Kaua kogus materjali ja lõpuks süstematiseeris selle.. ja siis tõlkis naavatlist hispaania keelde. See oli tema elutöö, 1582 valmis see. Tema käsikiri lebas tundmatus ja teadmatuses 200 aastat. 1829 avaldas selle üks Mehhiko ajaloolane. Oviedolt ja Saharunilt on kõige rohkem vahetumat kontakti sellest ajast. Renessansiaegne eepiline luule Uue maailma kujutamine eepilistes poeemides. Sel ajal oli eepiline luule väga suure au sees, põhiesindajad olid itaallased. 1516- Ariosto (itaallane) ,,Raevunud Orlando", rüütliromaan. Hispaanias hakati sel ajal kirjutama rohkem proosas, aga Itaalias läks edasi värssteoste traditsioon. Kõige rohkem kasutatud vormiks sai oktaav- puhaste riimidega, küllaltki keeruline, suurem osa tolle aja eepilist luulet on kirjutatud oktaavides. Täiuslikult pole võimalik edasi anda oktaavides kirjutatut.
Ajalookirjeldus on pealiskaudne, tähtis on moralistlik eesmärk: noorte õige kasvatamine, ideaalvalitseja pildi loomine, ideaalse riigikorra otsimine. 43. Millal ja kuidas (Aristotelese järgi) tekkis kreeka tragöödia? Aristotelese järgi tekkis tragöödia eeslaulja eraldumisega ditürambe (Dionysose auks) laulvast koorist. Koor oli lavastustes algne element, kooritraditsioon algas 6. sajandil eKr, sellega algas ka tragöödia. Tragöödia oli pikemates hümnides ning eepilistes lauludes esinev jutustus, mida elavdasid kõned. See arenes edasi jambist tuttava, eetoseid kujutava mängulaadiga tragöödiaks. 44. Millistel pidustustel esitati Ateenas tragöödiaid, mis neid pidustusi omavahel eristas? Eristatakse suuri dionüüsiad ehk linnadionüüsiad ja lenaiasid. Mõlemates esineti tragöödiatega. Suured dionüüsiad leidsit aset märtsis-aprillis, lenaiad jaanuaris- veebruaris
10 on täiuse sümbol. Edasi juba ka individuaalsus, ei saa kaugele minna keskajast tuletamisega. Sümboolikat ära kasutades on poeemis 100 laulu (10x10). Nende pikkus ei ole päris ühesugune. Kolm osa, 33 laulu + üks sissejuhatav laul. Korrapärane sümboolika viitab pühendumisele Jumalale. Individuaalsus D leiutab ka uue stroofi vormi, et arvu 3 väljendada. Uus vorm tertsiin. Kolmest värsireast koosnev stroof, mida kasutatakse suurtes eepilistes poeemides. Eesti keeles Grünthal Ridala tõlge esimesena. Harald Rajamets Jumalik kom oli tema peaaegu elutöö, päris lõpuni ei jõudnud kahjuks. Müüte palju sees, aga ka ajalooline tegelikkus Itaalia kohta tugevalt. Müüdi ja ajaloo põimumine. Põrgu osa saab siduda reaalse ajaloolise inimesega. Väga terviklik teos igas mõttes. Kindlasti mitte tragöödia, aga samas ka mitte alati komöödia tasandil. Seetõttu pealkiri Commedia oleks jäänud valeks. Seetõttu kui
,,paganate" aladel levitama hakati. Roomast sai paavstivõimu keskus (4. saj). Kuna ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, hävines see Euroopa mandril peaaegu täielikult. Euroopa äärealadel, nagu Iirimaal ja Islandil, kandusid muistsed müüdid ja rahvapärimused aga suust suhu ja kirjast kirja edasi. Varakeskaja kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valdkonda. Eepilistes lugudes jäädvustati sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. Hilisemad iiri saagad olid proosa vormis, kuid nad olid siiski lüürilise kujundlikkuse ning poeetilise rütmiga. Ühiseks jooneks saagade ja laulude puhul olid suured ja õilsad tunded, imed ja maagia ning ürgne loodus. Islandi olid 9-10 sajandil asustanud norralased ning ristiusk oli rahumeelselt vastu võetud 11. sajandil. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik kannab pealkirja ,,Vanem Edda",
annaabi.ee 
