Eduard Vilde (1865 1933) Eduard Vilde looming kujundas suures määral Eesti varasema kriitilise realismi ilme. Kirjutas oma esimese jutustuse juba 17 aastasena ning peatselt sai temast kõige populaarsem eesti kirjanik. Ärgatas huvi oma maa ja rahva kui ka kogu kaasaegse Euroopa elunähtuste ning uuemate rahvusvaheliste mõttevoolude vastu. Vilde teostega jõudsi eesti jutustav proosa vähenõudlikust, zanriliselt ebamäärasest külajutust laiahaardeise panoraamromaanini ning psühholoogilise novellini. Ka tema näidendid kuuluvad eesti klassika põhivarasse. Vilde viiekümne aasta jooksul kestnud kirjanduslikus töös saame erstada kolme järku. Esialgu kirjutas ta peaasjalikult kergesisulisi põnevus ja naljajutte. Teisel perioodil oli ta teadlik ning järjepidev realist. Paguluses
Eduard Vilde. Eduard Vilde (1865-1933) põlvneb Virumaalt. Kirjanik sündis 4. märtsil 1865. aastal Pudivere mõisas Simuna kihelkonnas. Varsti pärast poja sündi kolisid vanemad Muuga mõisa. Kirjanikule on oma lapsepõlvekodust meelde jäänud kaunis mälestuspilt: "Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline
...................... 7 Lisad......................................................................................... 8 Kokkuvõte.................................................................................. 9 Kasutatud kirjandus....................................................................... 10 2 Sissejuhatus Minu referaat räägib Eduard Vildest, kes oli Eesti vanim ning ka auväärseim proosa kirjanik. Näiteks oli just tema see, kes hakkas esimesena avaldama pakse algupäraseid romaane. Vilde mitmeid jutte ning romaane iseloomustab kõige väljatoomine ning üldiselt mitte millegi varjamine näiteks on ta kirjutanud talupoegade peksmisest üksikasjalikult. Niisiis ei ole Eesti ühes suuremas proosa kirjanikus mitte mingit väga rahulikku hingeelu. Referaadis toon ära põhiliselt Vilde eluloo ning ka tema kirjutustest.
Mäeküla piimamees, Eduard Vilde Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja. Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse, kus ülesandeks oli kirjutada sõnumeid, teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kirjutas ta algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga
Eduard Vilde Eduard Vilde elulugu Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas. Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Isa Jüri oli tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud. Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes "Iseenesest" ja "Katked minu elust". Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt. Tuli aeg teadmisi omandada
Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt. Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. 19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng. Linnas elas iga viies eestlane. Aastal 1897 loendati Tallinnas 60 000 elanikku, I maailmasõja alguseks oli see juba kahekordistunud. 1901. aastal hakkas Põhja-Eestis ilmuna teine eesti päevaleht ,,Teataja", peatoimetajaks Konstantin Päts. Kaasautoriteks olid Vilde, Tammsaare, Johannes Voldemar Veski. Eestikeelne raamat ja tõlkekirjandus Raamatutoodang mitmekordistus eelneva ajajärguga võrreldes. 1913. aastaks jõuti 700 nimetuseni aastas. Ilukirjandust oli sealhulgas u veerandi jagu. Anti välja oma teoseid kui ka tõlkeid. Seni valdaval kohal olnud saksa kirjandus taandus mõnevõrra. Venestusajal oli peamine tähelepanu suunatud vene klassikuile (Puskin, Krõlov, Gogol), siis sajandivahetusest alates levis rohkem kaasaaegsete autorite
Sotsiaal-Humanitaarinstituut Õigusteaduskond Kristine Kaasonen Eduard Vilde elu ja looming Juhendaja: professor Are Laanemäe Tallinn 2007 Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Eduard Vilde ema ja isa 3. Kirjaniku lapsepõlv 4. Kooliaastad Tallinnas 5. Esimene loominguperiood (1882-1893) 6. Teine loominguperiood (1893-1908) 6.1) Varajane pagulaspõlv 7. Kolmas loominguperiood (1908-1933) 8. ,,Mäeküla piimamees" 9. Eduard Vilde naissuhted 10. Kokkuvõte 11. Kasutatud allikad 2 1. Sissejuhatus Referaadi teema valik langes Eduard Vildele sellepärast, et Eduard Vilde kohta leidub meil
reformimist seaduslikul teel. Tõrjuvalt suhtus ajaleht moodsasse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse tööstusliikumisesse. Kirjandusküsimustes jäädi konservatiivseteks. 1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma "Teataja", mis kujunes juhtivaks ajaleheks seni mõnevõrra mahajäänud Põhja-Eestis. "Teataja" väjaandja ja peatoimetaja oli noor jurist Konstantin Päts. Kirjandusinimestest kuulusid "Teataja" toimetusse näiteks sellised suurkujud nagu Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare. "Teataja" seadis oma programmis esikohale "uue sureliku suuruse" majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis "Teatajal" äge poleemika "Postimehe" aatemeestega. Ajakirjandus mängis tol perioodil suurt rolli. Nüüd kui Eesti Kirjameeste Selts oli suletud, kandis rahvuskirjanduse propageerimise, tutvustamise ja väljaandmise osa just ajakirjandus. Kuna
Läti Hendrik kirjeldab elu ristirüütlite vaatenurgast, rõõmsal toonil.Tubli töö! Seevastu paganaid kirjeldab stiilis vaata, kui inetu lugu. Läti Hendrik (1188-1259) - tegi kogu ristisõja kaasa ja hiljem pani sündmused kroonikasse. Kirjutatud 1224-1227 sõja lõpufaasis. Oluline keeleajaloolises mõttes. Vanade keelevormide kaudu saab rekonstrueerida keele muutumist ajaloo jooksul. Kirjanduslikust tähtsuses peame vaatlema teda muu tollase euroopa kontekstis. Tol ajal oli kroonikatel kirjanduslik funktsioon. Dokumenteerisid sündmusi, aga teisest küljest kasutati kroonikaid sageli ordu lauaraamatutena, ühistel rüütlite söömaaegadel loeti ette. Tollane rüütlikultuur oli tegude kultuur. Kirjaoskus rüütlite hulgas oli võrdlemisi madal. Paljud kroonikad olid sageli kirjutatud riimivormis. Teatav esteetiline funktsioon. Kroonika on andnud inspiratsiooni ka kirjanikele ajalooliste romaanide tarvis. Näiteks E. Kippel ,,Meelis", M.Metsanurk ,,Ümera jõel". 30ndatel
1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus 2. Vabalt valitud teose analüüs. 3. Rühmitused Noor- Eesti 1904-1915 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, Kristjan Raud, Villem Grünthal Ridala, Bernhard Linde, Johannes Triik Sisu: laiapõhjaline, pearõhk kirjandusel. Avaartikli 1. albumis kirjutas Gustav Suits: "Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks/.../Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Väljaanded: 5 albumit I 1905, II 1907 (keskendub ilukirjandusele), III 1909 (sensatsioon, jahmatab avalikkust, keskendub kunstile, essee "Ruth" J
(1814). oluline Pärnu teatris eestikeelsete etenduste korraldamisele, püüdis ka Pärnus rajada rahvakooli, kuid ametivõimud ei toetanud, ilma toetuseta avas 1814. aastal oma korteris koolmeistrite kooli, kus piiratud võimaluste tingimuses said hea hariduse mitmed köstrid ja koolmeistrid, kirjamehed. Antud perioodil tegeldi intensiivselt eesti keele uurimisega ühtse kirjakeele nimel, ülemineku uuele kirjaviisile kirndlustas Tallinnast pärit ja Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud Eduard Ahrens. Rajati uusi trükikodasid, suurenes raamatute levitamine, hakkasid levima saksakeelsete teoste alusel tehtud rahvaraamatud. Otto Wilhelm Masing (1763-1832) Lohusuu eestlasest köstri poeg, töötas koduõpetajana Põhja-Eestis, töötas Äksi pastorina. Pastorina järgis usundilisi põhitõdesid ja kutsus inimesi kuuletuma, ratsionalistina mõistis hukka pietismi, taotles rahva haridustaseme tõstmist, sisukama kirjavara soetamist, kõnekeelt arvestava,a kirjakeele
5) Vanasõna Kel tarkus peas, sel ohjad peos. 6) Naljandid Leida Tigane ,, Peremees ja sulne" 7) Pop-floor Blondiininaljad 8) Linnalegendid Valge daam 9) Anekdoodid 10) Aforismid Õppida,õppida,õppida Lenin Romaan Pentaloogia (5.osa) A.H.Tammsaare ,,Tõde ja õigus" Tetraloogia (4.osa) Aadu Hint ,,Tuuline rand" Triloogia (3.osa) ,,Mahtra sõda" ,,Anijamehed Tallinnas käisid" ,,Prohvet Mattsvet"- Eduard Vilde Diloogia (2.osa) ,,Anna Karenina" Üksikromaan ,,Kõrboja peremees" A.H. Tammsaare 11) Jutustus Silvia Rannamaa ,,Kadri" 12) Novell Friedebert Tuglas ,,Popi ja Huhuu" 13) Miniatuur A.H.Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 2. LÜÜRIKA EHK LUULE 1) Regivärss 2) Ood ehk ülistuslaul Kristjan Jaak Peterson ,,Kuu" 3) Tavaline luuletus Heiti Talvik ,,Palavik" 4) Sonett
Ajalugu kui konstruktsioon Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või tead
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
1) Eesti kirjanduse ja kultuurielu aastatel 1905-1940, kirjanduslikud rühmitused, kutselise teatri teke. · Aastal 1905 moodustati kirjanduslik rühmitus ,,Noor Eesti, kelle eesotsas oli Tuglas ja Sütiste. Sisaldas kultuurimehi, kes tahtsid arendada Eesti kirjandust. ,,Olgem Eestlased, aga saagem Eurooplasteks,, (taeti Eesti kultuur viia euroopa tasemele) · Aaata 1906 hakkas ilmuma ajakiri ,,Eesti kirjandus,,. Samal aastal avati Tartus esimene eesti keelega seotud keskkool (tütarlaste gümnaasium) · Samuti 1906 pandi alus ka kutselisele teatrile( Karl Menning)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
