Edmund Phelps (0)

Edmund Phelps

Uurimuslik essee

Õigusteaduskobnd I

Nobeli auhind on rootsi keemiku, leiduri ja töösturi Alfred Nobeli testamendi põhjal asutatud iga-aastane rahvusvaheline füüsika-, keemia-, füsioloogia- ja meditsiini-, kirjandus- ning rahuauhind.

Esimesed auhinnad anti välja Alfred Nobeli viiendal surmaaastapäeval 1901. Mõnel aastal pole sobivaid kandidaate leitud või on auhinnad andmata jäänud sõja tõttu.
Nobeli auhind määratakse ühele isikule harilikult ainult üks kord, erandina on 2 auhinda saanud Marie Curie, Linus Pauling, John Bardeen ja Frederick Sanger. Surnud isikule auhinda ei määrata, erandina on postuumselt pälvinud auhinna rootsi kirjanik Erik Axel Karlfeldt ( 1931 ) ja ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld (1961. a. rahuauhind).
Esialgu oli Nobeli fond 31 miljonit Rootsi krooni. Selle protsentidest laekuv summa jaotatakse igal aastal 5 võrdseks osaks, mis antakse preemiatena isikuile, kelle töö on toonud inimkonnale kõige suuremat kasu.
Nobeli auhinna määravad Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia (füüsika ja keemia alal), Kuninglik Meditsiiniinstituut (füsioloogia ja meditsiini alal), Rootsi Akadeemia (kirjanduse alal) ja Norra parlamendi Nobeli komitee (rahuauhinna). Komiteesid abistavad nelja Nobeli instituudi esindajad. Komiteed pöörduvad iga aasta septembris kogu maailma teadlaste , kirjandustegelaste ja varasemate Nobeli auhinna laureaatide poole, et nad teeksid ettepanekuid , keda auhinnata. Valimised toimuvad oktoobri viimasel neljapäeval. Nobeli surma-aastapäeval, 10. detsembril annab Rootsi kuningas valituile Stockholmis kätte Nobeli bareljeefiga kuldmedali, diplomi ja tšeki. Samal ajal annab Norra kuningas Oslos kätte rahuauhinna.
Lisaks nendele auhindadele annab 1969. aastast Rootsi Riigipank välja Alfred Nobeli mälestusauhinda majanduse alal. Selle saaja otsustab samuti Rootsi Teaduste Akadeemia.
2006 aasta Nobeli majanduspreemia sai USA Colombia ülikooli professor Edmund Phelps töötuse ja inflatsiooni seoste uurimise eest.
Phelps sündis Illinoisis 1933. aastal. Bakalaureusekraadi sai ta 1955. aastal Amhersti kolledžis Massachusettsis, magistri- ja doktorikraadi hiljem Yale'i ülikoolis. Columbia ülikoolis töötab Phelps 1971 . aastast.
Sõja järel panid majandusteadlased tähele, et kui tööpuudus arenenud riikides vähenes, siis inflatsioon kiirenes, ja vastupidi. Selline suhe inflatsiooni ja tööpuuduse vahel sai tuntuks Phillipsi kõvera nime all. Viiekümnendate ja kuuekümnendate aastate majanduspoliitika kasutas seda kõverat niinimetatud aktsepteeritava tööpuuduse ja inflatsiooni taseme väljaarvutamiseks, mille järgi pandi paika nii maksud , avaliku sektori kulud kui ka intressimäärad.
Phillipsi kõvera lihtsustatud tõlgendus tõi kaasa seitsmekümnendate aastate kõrge inflatsiooni. Täna järgivad keskpangad ja valitsused poliitika kujundamisel tööturu olukorda ja inflatsiooniootusi ning üritavad leida "loomuliku tööpuuduse" taset, et inflatsioon püsiks madal ja stabiilne.
Phelpsi 1960. aastatel tehtud töö seadis kahtluse alla tol ajal valitseva seisukoha, et inflatsiooni ja töötuse vahel on ühtlane negatiivne seos. Phelps näitas, et inflatsioon ei sõltu ainult töötusest, vaid ka inimeste ootustest tulevase hindade ning palkade tõusu suhtes. Sellest on abi selgitamaks, miks 1970. aastatel paljudes riikides nii inflatsioon kui ka töötus kasvasid.
Phelps süvendas teadmist kompromissist põhiliste majanduspoliitiliste eesmärkide - täistööhõive, stabiilsete hindade ja kiire majanduskasvu - vahel, samuti teadmist seostest majanduspoliitika lühiajaliste ja pikaajaliste mõjude vahel. Phelpsi analüüs näitas piire , mille raames poliitikud saavad tegutseda ning selle tulemuseks on makromajanduspoliitika varasemast erinev arendamine.
Edmund Phelps’i makroökonoomilise poliitika analüüs aitab komitee hinnangul mõista, kuidas majanduspoliitika mõjutab praeguste ja tulevaste põlvkondade heaolu.
Phelps on juhtis tähelepanu sellele, et mitte ainult säästmine ja kapitali kogumine, vaid ka inflatsiooni ja tööpuuduse vahel valitsev tasakaal on olulise tähtsusega hüvede jaotumisel pikema ajaperioodi jooksul.
Phelps on oma uurimistöös näidanud, et ehkki täielik tööhõive, stabiilsed hinnad ja kiire majanduskasv on majanduspoliitika kesksed eesmärgid, peavad praegused ja tulevased põlvkonnad  mõnikord tegema üldise heaolu nimel kompromisse oma tarbimisharjumustes.
Phelpsi töödel on määrav tähtsust nii teaduses kui poliitikas. Näiteks on see mõjutanud keskpankade otsuseid intressimäärade kohta.
Phelps on uurinud ka hoolekannet erinevatel ajahetkedel, jõudes tulemusele, et investeerides nii füüsilisse kapitali kui ka inimkapitali saab suurendada tulevate põlvede heaolu. Phelps on kaardistanud võimalikud erinevaid generatsioone lõhestavad konfliktid.
Praegu on Phelpsi uurimisteemaks, kuidas saavad keskpangad seada inflatsiooni puhul konkreetseid eesmärke.
Rootsi keskpanga majandusauhind Alfred Nobeli mälestuseks asutati 1968. aastal seoses panga 300. aastapäevaga. Tavaliselt omistatakse auhind juba aastatetaguse töö eest, millel on olnud teerajaja tähtsus. Nii on preemia saaja keskmine vanus tavaliselt 70 aastat, vaid mõni üksik on olnud noorem.
Kokku on majandusauhinna lauereaate tänaseks 58, sest mõnel aastal on preemia läinud jagamisele.
Preemia saajate seas on sellised tuntud nimed nagu Milton Friedman (1976) ja Friedrich Hayek (1974), samuti Robert Mundell (1999) ja Joseph Stiglitz (2001).
Preemia saajatest on 38 olnud ameeriklased, kaheksa laureaati on tulnud Suurbritanniast, kolm Norrast ning kaks Rootsist. Ühe korra on tunnustuse pälvinud Kanada , Iisraeli, Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi, India ja endise Nõukogude Liidu majandusteadlane . Laureaatide seas pole seni ühtegi naist.