Dorian Gray portree Oscar Wilde (1)

„ Dorian Gray portree“
Oscar Wilde
Margit Paju
KP-22
1.“Ainuke asi, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.”
Inimesed õpivad enda vigadest kõige paremini, mitte teiste omadest.
2. “Noored mõtlevad tänapäeval, et raha on kõik. Ja vanemaks saades teavad nad seda.”
Kui raha ei ole, siis ei saa ka midagi ja kui sul noorena raha pole, ei ole sul ka vaneamas eas midagi.
3. “Elu viivad edasi mitte põhimõtted, vaid isikud.”
Võib olla igasuguseid mõtteid ja plane , kuidas elus hakkama saada aga nendest plaanidest pole kasu, kui pole isikut kes need täide viib.
4. “Miski ei tee inimest nii edevaks kui rääkimine, et ta olevat patune .”
Väike vale enda kohta ja kohe jääd inimestele meelde.
5. “Iga haruldase asja taga leidub ikka midagi traagilist .”
Mis on ühele hea see on teisele halb.
Dorian Gray: noor ja rikas iludus , kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles
Basil Hallward: kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
Lord Henry Wotton (Harry): on küüniline aadlik , elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
Basil on leidnud Dorianis oma elu õnne, muusa ja ideaali. Ta on noormehest vaimustuses. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta Dorian enesehinnangu aina kõrgemale.
Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda Henryle tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast, püüab ta neid teineteisest eemale hoida. Henry paneb Doriani mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida praegu niisama saab. Kui Basil lõpetab ta fantastilise portree, hakkab noormehel sellest kahju ja ta soovib, et see pilt tema asemel vananeks, kui ta ise jääb sama kauniks kui varem. Basil meisterdab pildile kauni raami ja kingib selle Dorianile. Lord Henryle meeldib Dorian väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist . Dorian eemaldub Basilist ja hakkab Henry eeskujul ilu jahtima. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole , Dorian ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu , väga andekas pealegi. Dorian armub kõrvuni, ja mitte ainult välimuse, vaid ka võimete pärast, kuigi ta Sibyl Vane ' üldse ei tunne. Basil on sellest kuuldes armukade . Vahepeal on Dorian Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. Dorian kutsub Basil ja Henry teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni , mitte naist. Dorian hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et Basil tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme.Dorian kirjutab Sibylile armastuskirja, kus ta palub tema käest andeks. Kuid Sibyl oli ennast mürgitanud. Dorian on oma rikkusega täiesti muutunud, isegi tema sõbrad ei suhtle enam temaga, rääkitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
Dorian teab sisimas , et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on šokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et Dorian temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab Dorian veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga . Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda , milleni ta lõpuks langenud on. Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides, ja kavatseb Doriani tappa. Dorian aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel, et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada. Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt samasugune , nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.
Teos kajastab inimeste vahelisi suhteid, kus on oma tahtmise peale surumist ja manipuleerimist kergemeelsete inimestega.
Teose peategelane muutub palju halvemaks, kui ta seda alguses oli. Pildi ja mõjutava halva sõbra pärast. Talle suruti peale ebanormaalseid mõtteid, lihtsalt et uurida kas ta on valmis oma välimuse nimel neid täitma.
Arvan, et autor tahab selle teosega öelda seda, et ei maksa teiste jutuga, uskumuste ja ideede kohe nii suuremeelselt nõus olla vaid peab ise otsustama mida tahad ja teed.
See oli päris huvitav raamat ja selle taolist arvan et loeksin isegi veel. Loodan et mulle keegi kunagi nii pähe ei istu, et hakkan tema mõju all mingeid idiootsusi tegema.