Dorian Gray (0)

DORIAN GRAY PORTREE
Oscar Wilde
Seda, et romaani kavandamisel hakkab kaasautoriks tulevik, on juhtunud küll väga harva. Üheks niisuguseks mõistatuslikuks erandiks oli iiri luuletaja, draamakirjanik ja elukunstnik Oscar Wilde.
“Dorian Gray portrees” esitleb ta meile täiuslikult kaunist noort džentelmeni. Napilt kahekümnene Dorian on “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm , teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane ´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele karistust, aga noormehe mentor sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud.
Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad . Dorian elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust.
1890. aastal ilmunud raamat tekitas skandaali ja seda peeti saatana enese kätetööks. See on laialivalguv, kohmakalt üles ehitatud ja sisaldab ohtralt manööverlikke lõike. On märgata, et autor pole sündinud romaanikirjanikuks. Wilde´i meisterlikkus avaldus hoopis teistes žanrites, nagu aforismid , muinasjutud, traktaadid ja eelkõige komöödiad.
“Dorian Gray” on endiselt populaarne ja seda võib-olla sellepärast, et see on, nagu ka autor ise rõhutas, väga kõlbeline raamat.
Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Temast saab mõrvar. Kui Basil Hallward Doriani juurde tuleb, et ta südametunnistusele koputada, torkab Dorian ta surnuks . Kuritegu ei avastata. Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Lugeja aimab juba varakult, et Dorian, kes on andnud igavese nooruse eest oma hinge, peab kandma kõige hirmsamat karistust, ja estetismile, ilu ja meelelise naudingu peaaegu religioossele austamisele, antakse raamatus hävitav hinnang. See, et “Dorian Grayd” tõlgendati autori eluajal täpselt vastupidi, tuleneb sellest, et lord Henry ja Dorian ei ole tegelaste ja estetistlike veendumuste kandjatena kõigest hoolimata ebasümpaatsete killast. Salamahti juhitakse lugeja nende poole. Ta saab suhu maitse elust, mille sisuks on ilusad asjad, meeldiv ajaviide ning mida saadab kõlbeline muretus . Siis aga jahmatab teda Doriani jube kuritegu ja ta leiab tagasitee terve mõistuse juurde. Jõledast elust meeleheitele viiduna, Lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed ja tapab niimoodi iseenda. Teenrid leiavad põrandalt peaaegu tundmatuseni moondunud, närtsinud, kortsus ja eemaltõukava näoga isanda laiba, seinal aga särab vigastamata portree nooruse võrratus ilus.