Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kess pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talurahva olukord. Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade seisundit rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus
kuritegusid ja karistama süüdlasi. Talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju arutasid vastavalt meeskohtud ja maakohtud, kes tegutsesid maakondade tasandil. Raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju arutati Eestimaal Ülemmaakohtus ning Liivimaal Liivimaa õuekohtus. Iga kohtuotsust võis edasi kaevata Rootsi kuningale, mis jäi ka viimaseks sõnaks. Reduktsioon Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva eestlaste ja lätlaste elualale. Distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. Vene aja alguses distriktid kaotati. Reduktsiooni läbiviimiseks seati ametisse suurte volitustega reduktsioonikomisjonid, kelle tööna tagastati riigile Eestimaa kubermangus kokku 54 % adramaadest, sealjuures Harjumaa 155. mõisast redutseeriti 83.
Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kess pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talurahva olukord. Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade seisundit rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus
Liivimaa aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks Liivimaale saatis kuningas 1694. aastal laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist veidi põhja pool, jättes Valga Lätile. Mõisnikud: Mõisnikkond jäi valdavalt sakslasteks. Siinset aadlikkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus. XVII saj. Püüti ette kirjutada, milliseid rõivaid tohib kanda üks ja teine seisus, palju külalisi pidudele kutsuda, mida külalisetele pakkuda. Aadlikud haavusid, kui neid alandati maarentiku seisukorda. Põllumajandus: Rõhku pandi teraviljakasvatusele, sest see andis suurimat sissetulekut
Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks 1694.aastal saadeti laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja rüütelkonna maapäevad läksid kindralkuberneri kontrolli alla. Maanõunikest kaasistujad kaotati ka Õuekohtust. Aadlike omavalitsus oli seega Liivimaalt kaotatud. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus. Sellega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir läks pisut põhja poolt, jättes näiteks Valga koos ümbrusega Läti piiridesse. Talurahva olukord: Reduktsioon muutis talurahva olukorda. Erinevalt rootsi talupoegadest, kes olid vabad ja esindatud Riigipäevas, säilis siin ikka veel pärisorjus. Mõisapõldude suurenemisega suurenes ka teokoormised, mis tegelikult sõltusid mõisniku suvast. 3
Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kes pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talurahva olukord. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks.
Rootsi aeg (1645-1710) Uus halduskorraldus. P-Eestis 4 maakonda, Liivimaa kubermangus Tartu, Pärnu ja Saare maakond. Kõrgemaiks valitsusametnikeks kindralkubernerid. Rüütelkonnad kaitsesid aadlikke õiguseid ja lahend kohalikke küs-i. Kokkusaamised maapäevadel. Selle vahepeal ajasid asju 12 maanõunikku. Igapäevaseid küs lahend rüütelkonna pealik. 17. saj lõpuks Liivimaa rüütelkonna selgroog murti riigivõimu poolt. 1694 uus haldusjaotus – kaks distrikti, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EE-Läti rahvuspiiriga. Riik tegi linnadele ettekirjutusi ja allutas üldriiklikele huvidele. 1682 mõisate reduktsioon e taasriigistamine. Koguduse omavalitsuslik osa kihelkonna valitsemisel kasvas. Vene võimu alla: kohalik haldus aastatel 1710-1865 Balti erikord: Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Uusikaupunki rahuga. Restitutsioon e mõisate tagasiandm aadlitele. Balti aadlil ja linnadel laialdane omavalitsus.
administraatoriks saab Chodkiewicz. 1566 Grodnos luuakse unioon, Liivimaa nimes tehakse muudatus, üle väina Liivimaast saab ka hertsogkond. Antakse välja ka Liivimaa ja Leedu uniooni diplom. Augsburgi usutunnistus pidi Liivimaal jääma. Uniooni diplomi viimane lause näeb ette, et neid tingimusi tuleb täita ainult sel juhul, kui need ei lähe vastu kuningliku majesteedi ülimuslikkuse ja Leedu riigi ülimuslikkusega. Toimub Liivimaa jaotamine, moodustatakse 4 distrikti. Riia, Turaida, Võnnu, Daugavpils. Distriktide etteotsa määratakse kastellaanid. Kasutusele võetakse ka Liivimaa vapp. Poola-Leedu unioon oli personaalunioon. Aga nüüd taheti moodustada reaaluniooni, mis tähendas institutsioonide ühildamist, sellega personaalne side lõppes. Poola- Leedu ühine riik ühise kuninga, ühise seimi ja ühise välispoliitikaga, aga finantsid jäetakse eraldi. Unioon Leeduga lõpetatakse ja seega Liivimaa allub nii Poolale kui
Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile). Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud. Rootsi aja alguses, Gustav II Adolfi valitsemisajal moodustati kohtukondade Liivimaa maakonnad, mis ei olnud rahvuslikult koostiselt ühtlaselt moodustatud. Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Liivimaa kindralkuberneri Jacob Johann Hastferi korraldusega 4. oktoobrist 1693 fikseeriti Põhja- Liivimaa maakondade piirid arvestades rahvuslikke printsiipe, eraldades Pärnu maakonnast Salatsi, Väike-Salatsi, Ruhja, Härgmäe, Luke ja Valga ning ühendades nad Riia kohtukonnaga. Alksne, Gulbene ja Läti osa Adseli kihelkonnast liideti Võnnu või Kokenhuseni maakohtukonda. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva eestlaste ja lätlaste elualale
Sisse seati vakuraamatud. Kabeldi teravilja, kanepi, soola jms.-ga. Pulli Hans. Kehtestati ka riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisavalduste üle, sest neid keelati nüüüdsest müüa, osta, vahetada, pantida. Kuninga luba oli vaja. Johan Reinhold Patkul haritud ja kiuslik aadlipositsiooni juht, kes astus üles ignoreerima kuninga korraldusi. 1694. aastast hkkas kehtima uus haldusjaotus: Piir tõmmatu veidi kõrgemale praegusest Eesti-Läti piirist, Valga linn jäi Läti poole nt. Kaks distrikti. 1695-1697 oli näljahäda. Suur nälg. Kõige laastavam näljahäda. Joachim Jhering suutis luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada. Liivimaal takistas luteri kiriku tegevust katoliku Poola ülemvõim. Johann Fischer nimekaim Liivimaa kindralsuperintendent. Liivimaa apostel. Koolihariduse edendamine, rahvakirjanduse väljaandmine, Liivimaa kiriku organisatsiooniline kindlustamine. Pühajõe mäss 1642. aastal. Püha jõgi, mõisnik lasi veski ehitada, viljaikaldus, talupojad
sellega õnnestus nende eluviisi muuta. A+b+c=a assimileerimine (Venemaa tegelik siht) A+b+c=x - uus kultuuriline identiteet (Venemaa deklaratiivne siht, nõukogude inimene, ameerika sulatustiigel) A+b+c=a+b+c kultuurimosaiik tegelik Vene ja Ameerika ühiskond emiline-etiline ehk emic- etic (Kenneth L. Pike) Emilne - üritame seal sees olla, aga vb on mõnda asja parem eemalt näha. (Näiteks Lõuna-India Kerala osariigi Trivandrumi distrikti loomatapud; isasvasikaid vähem: ütlevad, et pullvasikad on nõrgemad, aga eemalt on näha, et isasvasikatel ei lasta emaga koos olla). Universaalne struktuurimuster: * elu perekonnas * tööriistade valmistamine * mingisugune religioon (suhtlemine teispoolsusega) * Ruth Benedicti "Patterns of Culture" - üritas vastu vaielda kultuuride universaalsusele. Etnotsentrism - ettekujutus, et meie oma kultuur on ainuke hea ja õige, kõik muu on vale.
Liivmaa aadlikud pidi saama samad eesõigused, mis olid Leedu aadlil. Kolmandaks pidid kõik ametikohad täidetama sakslastega, kuid kui õiget meest ei leitud, siis toodi see tegelikult mujalt. Viimane oli Augsburgi usutunnistuse tunnustamine. Sigismund II August lasi unioonidiplomile panna lõpulause, mille kohaselt lubas neid tingimusi täita juhul, kuui need ei lähe vastu tema enda ja Leedu ülimusõigusega. Hertsogit kohapeal pidi esinama Chodkiewicz. Liivimaa jagati nelja distrikti: Riia, Duraida, Võnnu ja Dragovitsh. Nende eesotsa pidi olema kohalike hulgast nim kastellaanid. Nemad said koha/õiguse Leedu seini tööst osa võtta. Distrikti loomine oli pks esimesi halduslikke samme. Igas distriktis pidi olem amaakohus. Pidid ajama nii tsiviil kui ka kriminaalasju. Pidi rajatama ka kõrgem kohus ( kolleegium), mille moodustavad 4 kastellaani, seda juhtib administraator. Jaotus 4 distrikti jääb püsima kuni 1582 aastani. 1569 peetakse Ljubinis(
Kokku läks riigi käsutusse u 60% maadest. Mõisnikud jäid küll peremeheks oma maade üle, kuid neid loeti nüüdsest Rootsi riigi rentnikeks). + 4/5 Liivimaa, ½ Eestimaa (maad võeti vähem ära, sest Põhja-Eesti läks Liivi sõja ajal Rootsi koosseisu vabatahtlikult) ja 1/3 Saaremaa mõisatest (Taani ajal juba võeti maad ära) + J. R. Patkul vs J. J. Hastfer + 1694 kaotati Liivmaa rüütelkond, maapäevad riigi kontrolli alla, kaks distrikti Hakati pidama vakuraamatuid + Pandi kirja talupoegade täpsed kohustused mõis ees. + Talupoeg sai õiguse mõisnikke kohtusse kaevata + 17.sajandi lõpuks on Eestis umbes 1000 mõisa Nimetatake Rootsi viljaaidaks rukkikasvatus. Mõisamaade laiendamine, talupoegade maade vähenemine, nende töö nõudmise suurenemine. + Kreisifoogt- riigiametnik, kes mõistis mõisated õigust
ja Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium saadeti laiali, ka Õuekohtus ja konsistooriumis polnud enam maanõunikest kaasistujaid nõnda õnnestus Rootsi kuningavõimul 17. sajandi lõpuks vähemalt Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe maksvusele panna 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga (Tartu ja Pärnu maakondade piir viidi vastavusse); kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähima ümbruskonnaga Läti poolele Talupoegade olukord Rootsi ajal: kui 1629. a sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud, osa linnu, aleveid,
suur rahvaluulekogu 1894-1915 Latvjas dainas 1904-1907 Setukeste laulud Läti 20 saj alguses Kolm kubermangu , kaks kuulusid läänemere kubermangude hulka. Nendest kahest ainult üks oli puht läti kubermang, Kuramaa kubermang , mis hõlmas läti lääne ja lõuna osa, keskuseks oli Miitavi (Jelgava linn), ja see jagunes 10 maakonnaks.Teine Baltikubermang mis oli osaliselt läti kubermang Liivimaa, mille põhjaots asetses kaugele Eesti poolele, kaks distrikti Eesti ja Läti osa, keskus oli Riia linn. Liivimaa kubermangu läti osa jagunes 4 maakonnaks ; Valga , Volmari, Võnnu ja Riia. Viimane osa latgale ala, vene aladel , vene elanikkonnaga, vaid kolma maakonda. 1914 aastaks oli 23 linna., enamik linnadest koosnes Kuramaale. Suurim linn Riia ja Miitavi ja Dünaburg. Lätirahva arv- oli kasvanud 19 saj jooksul vägagi jõudsalt , 1800 u 720 tuhat elanikku , 1914 aastaks üle 2,5 miljoni elaniku
annaabi.ee 
