Kümme päeva pärast seda, kui ülestõusnud Jeesus oli viimast korda ilmunud jüngritele (50 päeva pärast ristilöömist), sündis nelipüha ime Püha Vaimu väljavalamine. Nüüd hakkasid jüngrid e saadikud e apostlid rääkima võõraid keeli, nad jätkasid Jeesuse tööd ja hakkasid tegutsema tema nimel. Püha Vaimu väljavalamisega loodi esimene kogudus Jeruusalemmas e kirik (kreeka k kyriakos ´issandale kuuluv´). Esialgu levis vaid juutide hulgas nii Palestiinas kui ka diasporaas (rahva hajumine kodumaalt pagenduse tagajärjel). Tähtsamad apostlid Paulus ja Peetrus, viimane levitas kristlust juudi diasporaas ja pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele, sai esimeseks Rooma piiskopiks. Paulus tegi oma tööd Väike-Aasias ja Kreeka suurlinnades. Piibel: Pauluse kirjad oma koguduste eest hoolitses kirja teel ja kaastööliste abil. (hukkusid Nero-aegsetes tagakiusamistes). Kristlaste tagakuisamised hoogustusid 3.sajandil, sõdurkeisrite ajal, kui püüti taastada
Sinna pääsemise tingimus oli siiiras usk ning jumala- ja ligimesearmastus. Pärast Jeesuse surma hakkasid ta jüngrid uskuma, et tegemist oli messiasega (heebrea k `messias`, kreeka k `christos` e `salvitu`. Salvimine = valitsejaks pühitsemine) Loodi esimene kogudus Jeruusalemmas (kr `kyriakos`e `issandale kuuluv`). Esialgu levis kristlus vaid juutide hulgas, nii Palestiinas kui diasporaas. Antiookias kujunesid juba segakogudused, kus kreeklastest paganaid (lad `pagani`e maainimesed) oli rohkem kui juute. KRISTLUSE TEKKIMINE (§ 27 + lk 215-216) 1. Palestiina allutamine Rooma ülemvõimule (aeg, Rooma suhtumine juutidesse, juutide suhtumine Rooma ülemvõimu, prokuraator) 2. Jeesus kui ajalooline isik (tegevus, aeg, Jeesuse õpetus ja selle vastuolu judaismiga, Jeesuse hukkamise põhjused, Pontius Pilatus, 30. a eKr) 3
usuelule kahaneb. Paljud sotsioloogid väidavad, et vanale sekulariseerumisteooriale on tänasel päeval julgenud vaid vähesed truuks jääda, sest empiirilised andmed räägivad sellele teooriale vastu. Välja arvatud Euroopa, on maailm religioossem kui iial enne, märgatav on äärmiselt jõuliste usuliste liikumiste esiletõus, mõnel neist on kaugeleulatuvad poliitilised ja sotsiaalsed tagajärjed. Kaks ülivõimast lainet on islam nii traditsioonilistes maades kui ka diasporaas ja nelipühi kristlus, mis on väga tugevalt muutnud Ladina-Ameerika usulist olukorda. Religioonisotsioloogi Rodney Starki meelest ei kirjelda sekulariseerumisteooria tänast usulist olukorda, sest erinevalt Euroopast pole kinnitust leidnud, et moderniseerumiprotsess oleks mujal maailmas (nt. USA-s, mis samuti kuulub Lääne tsivilisatsiooni) põhjustanud usu vähenemist. Vastupidi, nii eri maailma- kui ka etnilised usundid elavad üle taassündi. Ka pole mingit põhjust
538 eKr lubatakse juutidel tagasi kodumaale pöörduda. Rooma impeeriumi aastatel mitmed juudid müüdi orjusesse, kuna nad ei nõustunud kummardama keisrit ega riiklikke jumalaid. Juutide tempel hävitati. · Tekkis juudi diasporaa väljaspool Iisraeli elavad juudidPärast Rooma riigi langust jäi Iisrael Püha maa Bütsantsi riigi koosseisu. Kristlus levis, juudid langesid üha enam ja enam põlu alla, juudid olid sunnitud elama diasporaas. Juudid jäid pärast Rooma riigi hävingut elama kõikjale Rooma riigi aladele Vahemeremaadesse. Läbi kogu keskaja kiusati juute tagaAastal 638 pKr vallutasid araablased Iisraeli riigi Bütsantsilt. Edaspidi kuulus Tõotatud maa moslemitele. Ristisõdade käigus üritasid kristlased edutult Püha maad moslemitelt tagasi vallutada. 1933 sai Adolf Hitler Saksamaal võimule. Juute hakati taga kiusama. Holokaust
keeles “kristos -salvitu”. 10 p. pärast seda kui ülestõusnud Jeeus oli viimast korda ilmunud jüngritele (50 p. pärast ristilöömist) sündis nelipüha ime – püha vaimu väljavalamine. Nüüd hakkasid jüngrid e. saadikud (apostlid -kr. k. “saadik”) rääkima võõraid keeli, nad jätkasid Jeesuse tööd. Püha vaimu väljavalamisega loodi I kogudus Jeruusalemma e. kirik (kr. k. kyriakos “issandale” kuuluv). Esialgu levis kristlus vaid juutide hulgas nii Palestiinas kui diasporaas. Antiookias kujunesid juba segakogudused. Apostlitest tähtsamad olid Peetrus ja Paulus. Peetrus levitas kristlust juudi diasporaas, ta pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja sai Rooma 1.piiskopiks. Peetrus hukkus keiser Nero aegsete tagakiusamiste ajal. Paulus (algse nimega Saulus – kuulus kristlaste tagakiusajate hulka, oli Rooma kodanik, haritud mees, kes püüdis Jeesuse
evangeeliumile ning kirja pandud umbes 1. sajandi lõpus. Selle kirjatüki eesmärgiks on näidata, kuidas kristlus levib üle maailma. Raamatu seitsmendas peatükis kohtumegi Paulusega, keda siis veel Sauluse nime all tunti. Räägitakse seal aga hoopis esimesest kristlikust märtrist Stefanosest, kes oma usu pärast kividega surnuks loobiti. Saulus, kes sealsamas viibis, oli tema hukkamise poolt. Pauluse vanemad olid diasporaas elavad juudid, siiski hoolitsesid nad selle eest, et nende poeg õpiks teiste keelete kõrval ka heebrea keelt. Iisraeli isa kohus oli õpetada oma poega lugema juba viiendast eluaastast peale. Pauluse suurepärane piiblitundmine pärinebki arvatavasti sellest, et isa oma kohustusi unarusse ei jätnud ja poega pisikesest peale Pühakirja lugema harjutas. Vanematelt sai ta kaasa veel mitmeidki juudi kombeid, mille hiljem kristlusesse mugandas
Käigud ei olnud ühesuguse laiuse ja kõrgusega, vaid avardusid saalideks, kus sai koosolekuid pidada. Seintesse olid uuristatud suured tühemikud, kuhu asetati surnu. Kaks kuud pärast Jeesuse tapmist, esimesele ülestõusmisele järgnenud nelipüha järel oli Jeruusalemmas u 3000 järgijat. Esimesed õpilased olid juudid ja paljud neist olid pärit Galileast. Aga Jeruusalemmlaste hulgas oli ka välisjuute, kes alaliselt elasid väljaspool Iisraeli piire diasporaas. Kristlaste tagakiusamised algasid peatselt. Pärast Jeesuse ristilöömist visati kividega surnuks Stefanus, hukati Jakoobus, Johannese vend jne. Paulus tapeti pärimuste järgi Roomas 64. a. Tagakiusatud õpilased põgenesid Jeruusalemmast, viies kaasa oma õpetuse (evangelion). Rooma väed vallutasid Jeruusalemma 70.a. kui juudid tõstsid mässu roomlaste vastu Rooma riik pidas kristlasi ateistideks, sest kristlased ei nõustunud riiki poolt määratud
14 5 Lane 2002, lk. 14 2 Küsimuseks jäi aga see, et Kreeka mõtlemises ei vaja Jumal vahendajat pattulangenud inimese päästmiseks ja samuti oli Logos selgelt Jumalast madalam ehk eristus Temast.6 Kreeka Jumalat võis avastada inimmõistuse abil, Piibli Jumal aga tegi end tuntavaks ainult ilmutuse kaudu.7 Juudid ei olnud tegelenud filosoofiaga. Aga sattudes kreeka ratsionalismi mõju alla (332a e.m.a.), kus juudid nii Palestiinas kui ka diasporaas olid ümbritsetud hellenistlikust kultuurist, toimus mõnevõrra kultuuride segunemine, mis muutis mõnel pool ka juutide ja kreeklaste suhted pingeliseks. Teadaolevalt ka keegi juut Aleksandriast (u.50 e.m.a.), Saalomoni Tarkuseraamatu autor, hoiatab kaasjuute ümbritseva hellenistliku kuluuri võrgutuste eest ja õhutab jääma truuks omaenda traditsioonidele: tõeline tarkus seisneb Jahve kartuses, mitte kreeka filosoofias.8
Ajalugu: juudid on Palestiina aladel elanud juba 13.-12. saj. e. Kr. Juutide laiali hajumine mööda maailma (=diasporaa) algas juba 6. saj. e. Kr., kui juudid viidi Babülooniasse vangi, suurenes aga eriti alates 1. saj. p. Kr., kui toimusid juutide ülestõusud Rooma impeeriumi vastu. Keskajal Euroopas olid juudid põlatud, tagakiusatud, õigused kitsendatud. Mõisteid: sionism juutide liikumine, et luua taas juudi riik Palestiinas, diasporaas elavate juutide kokkukogumine, tekkis 1860.-80. aastail. Laiemas mõttes juutide rahvuslik liikumine üldse. antisemitism vihavaen juutide vastu, juudivaenulikkus holokaust Teise maailmasõja ajal (ja Hitleri-aegsel Saksamaal) toimunud juutide tapmine ja kiusamine Palestiina on piirkond Lähis-Idas, juutide algne asuala, kus juba aastal 1000 e. Kr. tekkis juutide riik. Sealne tähtsaim linn on Jeruusalemm. 7. sajandil asusid sinna elama islamiusulised araablased. Palestiina ja
Nirvaanat on selle järgi võimalik guru (õpetaja) juhatusel saavutada juba eluajal. Pühadeks tekstideks on tantrad mõistukeelsed traktaadid. Läänemaailmas hakkas budism levima eriti pärast Tiibeti okupeerimist Hiina RV poolt, kui paljud tiibetlased suurdusid Euroopasse ja USAsse emigratsiooni. LÄHIS IDA PÄRITOLUGA MAAILMAUSUNDID Judaism Judaism on vanim olemasolev monoteistlik religioon, olles seotud juutide kui ,,äravalitud rahva" saatusega Palestiinas ja diasporaas. Keskmes on usk ainujumalasse ja juutide äravalitusse, usk Jumala tõotusesse, usk käsuseadusesse ja tulevasse Messiasse. Ajaloo perioodid 1. esiisad Aabraham, Iisak, Jaakob ca 2000 2750 ekr 2. Egiptuse vangipõli (u 1700 1720) ja väljaränd Moosese juhtimisel Ramses II ajal. 3. Kaananimaa vallutamine Joosua ajal ja kohtumõistjate aeg (u 1200 . 1050 ekr) 4. kuningate aeg: Taaveti (1004 960 ekr) ajal sai Jeruusalemm pealinnaks, Saalomoni (970
kui hiljem oli see pigem (XIX saj.) tolle ajastu koondmõiste, mis oli kasvanud välja Ida kokkupuutest kreeka vaimuga. Hellenistlikud valitsejad kui lunastajad, heategijatena, ning maa peale ilmunud jumalustena (tiitlid nagu Soter, Epiphanes jne). Uus õndsus oli enamasti määratud pigem hellenistlikule intellektuaalidele, kelle haridus ei ulatanud sageli kaugemale kreeka keele oskusest. Hellenism mõjutas sügavalt ka juutlust, nii Palestiinas kui diasporaas. Tuleks ära mainida Zenoni papüürosi, mis sisaldavad Ptolemaios II Philadelphose rahandusministri Apolloniose ablise Zenoni korrespondentsi. Peale huvitava äielu olukorrast, annavad need papüürosed ka aimu vaimsest olukorras III sajandi keskpaiku vaimsest olukorrast. Kui keegi tahtsi kõrgemale tõusta sellel ajastul, oli kindlasti vajalik ära õppida kreeka keel, ka Palestiinas sai kreeka keel tsivilisatsiooni keeleks ( Diasporaas juudid võtavad paljud endale ka kreeka nimesid)
hävitamine ja säilitamine), kusjuures ajaloos on domineerinud hirm surnu tagasipöördumise ees, surnu aitamine teispoolsusse, samuti püüd säilitada tähtsate surmute kehi. Judaism Judaism on Lähis-Ida päritoluga maailmausund, sai alguse 6.sajandi lõpupoole. Põhineb Piiblil. Judaism on vanim olemasolev monoteistlik religioon, olles seotud juutide kui "äravalitud rahva" saatusega Palestiinas ja diasporaas. Keskmes on usk ainujumalasse ja juutide äravalitusse, usk Jumala tõotusesse, usk käsuseadusesse ja tulevasse Messiasse. Judaismis ei toimu aktiivset misjonitööd väljapoole. Judaism on etniline religioon, traditsiooniline religioon. Diasporaa väljaspool Iisraeli elavad juudid ehk ka paguluses olevad juudid. Juudisugu liigub mööda emaliini (nt ortodoksetel juutidel). Kõik juudi rahvusest ei ole judaistid. Liturgiline keel heebra keel
Rahvuliku Kodu loomise, kaitstes Palestiina elanike tsiviil- ja religioosseid õigusi, sõltumata nende rahvusest või usust. 3. Teel Iisraeli riigi loomisele 3.1 Sionismi sünd 12 Eurooplaste kasvav natsionalism ei jätnud puudutamata ka juute. Juba sajandeid mööda maailma laiali pillutatud juutide üldiseks iseloomustuseks oleks võinud olla sõna ,,eksiilis". Teiste kultuuride seas diasporaas oma kultuurilise identiteedi säilitamine oli varjutanud juudi rahva alateadvust juba 1900 aastat, andes nendele ühtse sihi naasta Eretz-Israeli (Iisraelimaale) ehk Siionisse. Peale Prantsuse Revolutsiooni (1789) anti juutidele võimalus assimileeruda, kuid antisemiitlikud väljaastumised jätkusid. Tsaari- Venemaal aga koheldi juute endiselt ,,Kristuse tapjatena" või vähemalt liiakasuvõtjatena. Lühikese leebumisperioodi ajal tsaar Alexander II (1855-1881)
oli eelkõige oma aju kasutav sotsiaalne olend. Asi läks nii kaugele, et käidi ettevaatlikult välja mõte, et on olemas inimliigi sees kaks alamliiki mehed ja naised. Mittejuudi arstide vaen oma konkurentide suhtes kujundas teooriad, mille kohaselt juudid on erinevate patoloogiate kandjad. Seda oli oluline rõhutada, sest toonane arstieetika käskis arstil olla terve. Seletusi juutide kehvale tervislikule seisndile oli erinevaid. Nt rõhutati nende diasporaas elamist, kaugel Palestiina kodumaast. ,,Vales" kliimas elamine pidanuks andma tugeva stressi fooni. Juute käsitleti segarassina, eeldusel, et nad on kindlasti nende rahvastega segunenud, kelle hulgas nad on elanud segarasse. Rassismi õppetunnid (rassismi kriitika) Siiski teadaolevalt ei ole keegi kunagi öelnud ega kirjutanud, et inimesed on võrdsed. Öeldud on, et kõik on sünnilt võrdsed. Seda lihtsat asja põhjendatakse veel lihtsama väitega, et tingib
Mõtted, et juudist ei saa isegi ristides ja kultuurikonteksti muutes Euroopa tavainimest, algasid 18. sajandi lõpul (K. Gnattenauer 1791: ,,Juutide mentaliteet ei muutu ka ristides mitte"). Mittejuudi arstide vaen oma konkurentide suhtes kujundas teooriad, mille kohaselt juudid on erinevate patoloogiate kandjad. Seda oli oluline rõhutada, sest toonane arstieetika käskis arstil olla terve. Seletusi juutide kehvale tervislikule seisndile oli erinevaid. Nt rõhutati nende diasporaas elamist, kaugel Palestiina kodumaast. ,,Vales" kliimas elamine pidanuks andma tugeva stressi fooni. Juute käsitleti segarassina, eeldusel, et nad on kindlasti nende rahvastega segunenud, kelle hulgas nad on elanud segarasse, bastard-rasse, aga vaadeldi kui nõrku ja alaväärseid (sama põhjus nt natsidel slaavlasi alaväärtustada needki pidanuksid olema kas türklaste või soome- ugrilaste poolt ,,rikutud" indo-euroopa tõusg.)
laiendamist ja olemasolevate täielikku rakendamist. Tegelik situatsioon sõltub paljuski kohalikest poliitilistest tingimustest ning rahvaste endi osakaalust territooriumi elanikkonnast. Näiteks karjalased moodustavad Karjala vabariigis alla 10% või handid ja mansid alla 1% Handi-Mansi autonoomse ringkonna elanikkonnast, mistõttu nad ei suuda oma huvisid piisavalt kaitsta. Eriti problemaatiline on olukord nendel rahvastel, kellest suur osa elab diasporaas (nt mordvalased) või kellel ei ole autonoomset piirkonda (nt vepslased, sölkupid jne). Suur osa uurali rahvastest on ohustatud: paljud on ka füüsiliselt välja suremas nagu liivlased, vadjalased, isurid või eenetsid. HANDID Laur Vallikivi, Edgar Saar NIMETUSED Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel hantõ, idahantidel kantõk. Venelased nimetasid hante enne 1930. aastaid
annaabi.ee 
