otse kandelahusesse, mis liigub kindlalkiirusel. Selle meetodiga saab järjest sisestada erinevaid lahuseid erineva voolukiiruse ja kogusega. Seejärel saab toimuda keemiline reaktsioon aparaadi sees. Sellega on võimalik jälgida koheseid reaktsiooniga kaasnevaid muutuseid. Standardne voogsisestustehnika põhineb lahustatud proovi sisestamisel kandelahusesse, mis vahetpidamata liigub konstantsel voolukiirusel. Kandjavoog transpordib analüüdi läbi reaktori ning seejärel detektorisse. Katse protokoll koosneb järgmistest sammudest: · Proovi sisestus on välja töötatud sedasi, et mõõta täpne analüüdi kogus voolavasse reaktiivi. · Samal ajal kui proovi sisaldav lõik liigub kandelahuse vooluga reaktorisse, dispersiooniprotsess segab proovi reaktiiviga, mille tulemusel saadakse reaktsiooniprodukt. Segunemisastet ja reaktsioonikiirust kontrollitakse voolukiirusega, kanali mahu ja ehitusega.
Reaktori aas (i.k. Reactor coil Möödaviik (i.k. Bypass) Äravool Kandelahus (i.k. Carrier) Teoreetilised alused Definitsioon 1. Meetod, mis põhineb vedela proovi sisestamisel sobiva vedeliku segmenteerimata pidevasse voolu. Sisestatud proov moodustab tsooni, mis seejärel transporditakse detektorisse, mis pidevalt registreerib neelduvust, elektroodi potentsiaali või mõnda teist füüsikalist parameetrit, mis pidevalt muutub, kui proov voolab läbi detektori raku. Definitsioon 2. Vooganalüüsi tehnika, mis põhineb hästi reprodutseerival manipuleerimisel proovi ja regendi tsoonidega kandelahuse voos termodünaamiliselt mittetasakaalulises olekus. VSA põhikarakteristikud Proovi sisestamine on täpsem kui segmenteeritud analüüsil (sisestatav ruumala
Voogsisestusanalüüs (flow injection analysis) on kõrge tundlikkusega automatiseeritud analüüsi meetod, mille puhul viiakse proovi tsoon minireaktoris konstantse kiirusega liikuvasse kandelahuse voolu, milles proov seguneb reagendiga ja edasi detekteeritakse mingi füüsikalise karakteristiku muutuse järgi. Meetod, mis põhineb vedela proovi sisestamisel sobiva vedeliku segmenteerimata pidevasse voolu. Sisestatud proov moodustab tsooni, mis seejärel transporditakse detektorisse, mis pidevalt registreerib neelduvust, elektroodi potentsiaali või mõnda teist füüsikalist parameetrit, mis pidevalt muutub kui proov voolab läbi detektori raku. (See definitsioon jätab kajastamata VSA ühe kõige fundamentaalsematest omadustest analüüsi võimalikkuse mittetasakaalulises olekus). VSA aparatuur on sarnane ilma kolonnita HPLCga ja aparatuuri kvaliteet garanteerib VSA reprodutseeritavuse. HPLC erineb fundamentaalselt VSAst: HPLC on mõeldud
Reaktori aas (i.k. Reactor coil Möödaviik (i.k. Bypass) Äravool Kandelahus (i.k. Carrier) Teooria: VSA on meetod, mis põhineb vedela proovi sisestamisel sobiva vedeliku segmenteerimata pidevasse voolu. Sisestatud proov moodustab tsooni, mis seejärel transporditakse detektorisse, mis pidevalt registreerib neelduvust, elektroodi potentsiaali või mõnda teist füüsikalist parameetrit, mis pidevalt muutub kui proov voolab läbi detektori raku. Meetodi eelisteks on proovi sisestamine on täpsem kui segmenteeritud analüüsil, kõikide operatsioonide täpne ja reprodutseeruv ajastus, kontrollitud dispersioon, informatsiooni on võimalik saada mittetasakaalulistes tingimustes. Dispersiooni kvantitatiivse kriteeriumi leidmiseks on sisse toodud dispersioonikoefitsient D=
Pärast katsete lõppu arvutada liigõhutegur põlemisgaasis. Põlemisgaasina oli kasutusel maagaas. 2 2 KATSESEADME KIRJELDUS Katseteks kasutati Fyrite Pro gaasianalüsaatorit, mis on elektrokeemiline gaasianalüsaator, selle juurde kuulub ka gaasi proovivõtuseadis. Proovivõtuseadis koosneb mõõtesondist, mille on ühendatud gaasivõtu voolik analüüsitava gaasi imemiseks mõõteriista detektorisse. Voolikusse on paigaldatud termopaar gaasi temperatuuri mõõtmiseks ja riista külge võib vajadusel ühendada ka täiendava termopaari ruumiõhu temperatuuri mõõtmiseks. Uuritav gaas läbib enne mõõteriistasisenemist filtri. Lisaks gaasivõtu voolikule on ka tõmbevoolik. Tõmme tekitatakse pumba abil. Mõõteriist mõõdab O2 ja CO sisaldust maagaasis ja kuvab andmed ekraanile. Samuti arvutab ja kuvab ekraanile CO2 sisalduse. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne analüüs toimub vahetult
oma võnkesagedusmuuta samasuguseks nagu on Io saatja sagedus. Antud juhul tehakse seda vahelduvvoolu puhul. I= √2 raadionupuga. Resonantsi tõttu tugevnevad need võnkumised, mida soovitakse. Soovitud signaal läheb 8.Kuidas arvutatakse vahelduvvoolu võimsust, mis on detektorisse, kus toimub helisageduse eraldamine võimsustegur? kandesagedusest. P= IUcos φ Võimsustegur (cos φ) on 14.Kuidas levivad erineva lainepikkusega vahelduvvooluahelates aktiivvõimsuse suhe raadiolained maa atmosfääris? näivvõimsusesse. See on ühikuta suurus, mille Atmosfääri ülakihtides, Maa pinnast 100-300km väärtus võib olla vahemikus 0...1
Proov imetakse koos kütte- ja oksüdeerijagaasidega läbi toru segistisse. Segistis proov pihustub. Proov aurustub ja seejärel atomiseerub leegis, kus temp. on 2100-2400 kraadi. Õõneskatoodlambist tulev kiigus läbib leeki, kus Zn elemendi aatomid neelavad kiirgust, mille käigus lähevad need aatomid ergastatud olekusse. Seejärel saadetakse see kiir monokromaatorisse. Monokromaatoris oleva difraktsioonivõre abil selekteeritakse kindla lainepikkusega kiir. See kiir saadetakse detektorisse, kus info töödeldakse ning spektroskoobi ekraanil kuvatakse tulemus. 3 Tulemused 3.1 Mõõdetud neelduvused Lahuse konts A SD n=9 RSD (%) (mg/L) 1. 5 0,076 0,0172 22,733 2. 8 0,112 0,0183 16,249 3. 10 0,128 0,0306 23,968 4
ainult ainetes, mille aatomite vahelised kaugused ligikaudu võrduvad kasutatava röntgenikiirguse lainepikkusega, s. t. peamiselt kristallides. Röntgenikiirte omadustel põhineb nende kasutamine defektide avastamiseks läbipaistmatutes esemetes, haigete läbivalgustamiseks, pahaloomuliste kasvajate ravimiseks, ainete keemilise koostise uurimiseks. Röntgenkiirgusallikast lähtuv kiirgus läbib keha, neeldub osaliselt ja jõuab detektorisse. Pildile summeerub kogu informatsioon, mis jääb röntgenkiirte teele. 3D kehast saab 2D pilt Ruumilist 3D kujutist saab tekitada meie peas, kui me pildistame objekti eri suundades Wilhelm Conrad Röntgen sündis 27. märtsil 1845. a. Lennepis Alam-Reinil oma vanemate ainsa lapsena. Oma nooruspõlve veetis ta ema kodumaal Hollandis. Algõpetust sai ta osalt kodus, osalt Utrechti gümnaasiumis. 1865. a. astus Röntgen küpsustunnistuseta Zürichi
lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina. Spektrofotomeeter võib olla kas ühe- või kahekiireline. Ühekiirelises instrumendis läbib prooviküvetti kogu pealelangev valgus. Io mõõdetakse proovi küvetikambrist eemaldades. UV/Vis spektroskoopias on proovideks enamasti vedelikud, kuigi on võimalik mõõta gaaside ja isegi tahkiste neelduvusi
Radiomeetri plokkskeem. Mistahes loendurit iseloomustavad selle lahutusvõime ja efektiivsus. Need suurused on erinevatel detektoritel erinevad. Lahutusvõime on määratud suurima impulsside arvuga, mis võivad kiirguse detektoris ühes ajaühikus tekkida. Lahutusvõime sõltub nn. "surnud ajast", mille jooksul järgmine osake ei saa veel tekitada detektoris uut impulssi. Detektori efektiivsuse all mõeldakse ühes ajaühikus detektoris impulsse tekitanud ja detektorisse sattunud osakeste koguarvu suhet. Tavaliselt antakse see protsentides. Efektiivsus sõltub kiirguse liigist ja selle osakeste energiast, samuti detektori liigist ja konstruktsioonist. 5.Kasutatud kirjandus http://ael.physic.ut.ee/KF.public/Oppetyy/A16%20Ioniseerivad%20kiirgused.pdf http://www.kliinikum.ee/radioloogia/images/stories/oppetoo/varasemad_loengud_yliopilastele /Simisker_Aadu_FyySIKA_DOSIMEETRIA.pdf 6.Kokkuvõte See on kiirguste mõõtmine ja registreerimine
Andmete registreerimine: detektori signaali töötlus ja tulemuse graafiline kujutamine Proov sisestatakse ioonide allikasse, kus nad ioniseeruvad; tekkinud ioonid suunatakse massianalüsaatori poole, ioonid kiirendatakse elektrivälja abil ja fokusseeritakse kimbuks. Neutraalsed molekulid juhitakse masinast välja vaakumpumba abil; Kiirendatud ioonide voog satub massianalüsaatorisse, kus ioone sorteeritakse nende m/z järgi; Lahutatud ioonid jõuavad detektorisse, kus ioonne vool muutub elektriliseks signaaliks, mis omakorda võimendatakse ja registreeritakse. 39.Ioonide allikad (vähemalt kolm) Elektroonne ionisatsioon - suhteliselt väikesed lenduvad molekulid; sisestatakse kromatograafi või süstla abil; ioonide allikas laguneb molekul fragmentideks. Elektropihustus - polaarsed mitte lenduvad ühendid; sisestatakse kromatograafi või süstla abil; Tekivad mitmekordselt laetud ioonid; Töötab atmosfääri rõhul.
Vedelik-gaas süsteem: analüüt jaotub viskoosse vedela faasi ja gaasifaasi vahel. 17. Gaasikromatograafi ehitus (koos lühikirjeldusega) Proov sisestatakse süstides aurutisse, kus see aurustub ja seejärel juhitakse teatud osa kandegaasi abil (mobiilne faas) läbi lahutuskolonni. Proovi erinevad komponendid lahutuvad vastavalt nende jaotuskoefitsentidele statsionaarse ja mobiilse faasi vahel. Ainete tsoonid jõuavad detektorisse, kus mõõdetakse mingi füüsikaliskeemline parameeter ja saadakse signaal => signaal võimendatakse ja andmetöötluse süsteem genereerib kromatogrammi (koosneb nulljoonest ja piikidest) 18. Kandegaasid GK-s ( sh.nõuded) Kandegaas - tagab maksimaalse proovi komponentide lahutuvuse, tagab maksimaalse detektori tundlikuse, on madala viskoossusega, on puhas (vee ja hapnikuvaba), pole plahvatus-ohtlik ega odav
argoon); tekib vähe fragmente; prevalveerib molekulaarne ioon. 3)MALDI- tekitab analüüdi protoniseeritud/deprotoniseeritud molekulaarioone 4)ESI-tekitab analüüdi mitmekordselt laetud molekulaarioone Võrdlus- 18. Massianalüsaatorite ehitus (magnetanalüsaator, kvadrupool-analüsaator, lennuaja analüsaator). Selekteerivad ja eraldavad erinevaid masse. Magnetanalüsaator- erinevad ioonid liiguvad magentväljas erineva raadiusega trajektoore mööda. Detektorisse satuvad ainult teatud massid. Kvadrupool- analüsaator-ioonid läbivad neljast vardast moodustatud filtri kanali. Varrastele on rakendatud alalis- ja vahelduvpinge. Ainult teatud massiga ioonid läbivad antud võnkesageduse korral filtri. Lennuaja analüsaator- ioonide allikast satuvad ioonid väljavabasse piirkonda, mille iga mass läbib erineva ajaga. 19. Valkude aminohappelise järjestuse määramise põhimõte massispektromeetrite abil. Valk lõhutakse
Molekulist viiakse välja elektron Tekib molekulaarne katioon Katioon võib fragmenteeruda Tekkinud ioonid ja fragmendid kiirendatakse (liikumisel läbi tugeva magnetväljaga metallvõrede) (kerged ioonid on kiiremad) Kiirendatud osakesed mööduvad elektromagneti poolusest Magnetväli kallutab ioonide liikumist (oleneb kiirusest ja magnetvälja suurusest) Teatud elektrivälja tugevuse korral jõuavad detektorisse ainult kindla massiga osakesed Tehniliselt koosneb massispektromeeter proovisisendist (joonis 1), kuhu viiakse uuritav proov, iooniallikast, kus proovi molekulid ioniseeruvad ja kus tekkinud ioonid lagunevad fragmentideks, mis on antud molekulile spetsiifilised. Tekkinud fragmendid sorteeritakse massianalüsaatoris vastavalt fragmendi m/z väärtusele ja fikseeritakse detektoris. Siin tuleb ka mainida, et iooniallika,
anumates läbi kõigi analüüsitsüklite; Suurema läbilaskevõimega, proovidel ei teki üksteisega saastumist, kuna on eri anumates. Pideva analüüsi puhul muutub proov segmendiks n-ö kandva keskkonna voolus. Kasutatakse kui proov vajab eeltöötlust (filtreerimine, destilleerimine, dialüüs). Lihtsam ja odavam aparatuur. VSA e Flow Injection Analysis, põhineb vedela proovi sisestamisel sobiva vedeliku pidevasse voolu. Proov moodustab tsooni, mis viiakse detektorisse, registreerides neelduvust, elektroodi potentsiaali või mõnda muud füüsikalist parameetrit, mis proovi läbi detektori liikudes pidevalt muutub. St analüüs on võimalik mitte-tasakaalu-olekus.’ Sisestatakse kindel ruumala proovi, täpne ajastus, kontrollitud dispersioon. 100-300 proovi tunnis, üksik analüüs kestab mõni minut. Sarnane HPLC-le, ilma kolonnita, kuid VSA on mõeldud ühe analüüdiga opereerimiseks, HPLC aga segude lahutamiseks.
Detektori signaal detektori pindala f 4r 4 "küveti pikkus" omandab sisend- ja väljundpilu poolt "kujundatud" ruumala tähenduse. Sltuvus kontsentratsioonist on mittelineaarne 14 : Aparatuur on vaja kahte optilist süsteemi. Flurestsentsi mdetakse risti ergastuse suunale, nii et küveti fluorestsent ei sattu detektorisse. Väheläbipaistvaid aineid mdetakse 370 nurga all. Valgusallikad: ksenoon kaarlambid vahemikus 300-1300 nm, elavhbedalambid Filterfluorimeetrid: kasutatakse HPLC detekteerimisel. Sisaldavad interferentsfiltreid (ergastav filter on kitsasriba filter ja emissioonfilter on äralike filter, mis ei lase läbi ergastavat kiirgust. Lambi intensiivsuse fluktuatsioone stabiliseeritakse osa valguse suunamisega kontroll FEK peale.
põhimõte on universaalne - bitijadadena võib jäädvustada nii heli, pilti, kui ka mistahes muid andmeid hakati laserplaate kasutama igasuguse informatsiooni salvestamiseks. Ehituselt on kompaktplaat kolmekihiline. Kõige alumine (läikiv, ilma kirjadeta pool) kiht on ülitugevast läbipaistvast polükarbonaadist. Plastikkihi pealispinda ongi pressitud salvestusjälg rida augukesi. Selleks et lugemisseadme laseri valguskiir kettalt tagasi vastavasse detektorisse peegelduks, kantakse ketta peale õhuke metallikelme. CD - ROMidel kasutatakse tavaliselt alumiiniumit või kroom - alumiiniumkihti. Kõige pealmine on akrüülplastikust lakk- kattekiht, millele kantakse kompaktplaadi etikett (tavaliselt siidtrükis). Poolnahkköide nahk kattis raamatu selja, ligikaudu 1/5 kuumastki kaanest ja kolmnurksed nurgad. Veerandnahkköide nahk kattis raamatu selja ning 1/5 või vähme kaantest, nurki nahaga ei kaeta.
- Pöörata peamasinaid võllipööramisseadmega 3min ehk 2 pööret, samal ajal kontrollides avatud indikaatorkraane. - Aktiveerida peamasinate jahutusveesüsteemi kontrollerid - Avada kontrollõhu ventiil ja käivitusõhu ventiil, kontrollida rõhku ja lasta sete välja - Panna peamasinate kütuselatid asendisse STOP ja ajada peamasinaid ringi suruõhuga vähemalt 2 sekundi jooksul - Sulge inidkaatorklapid, ava õhu kraanid õliudu detektorisse - Aseta kütuselatid asendisse WORK - Teha lampide kontroll kontrollruumis - Käivita utiilkatelde tsirkulatsioonipumbad ja juhtõhk 36 - Käivita peamasinad - Käivita masinaruumi ventilaatorid - Lülita sidurid sisse - Lülita masinad konstantsetele pööretele - Lülitada diiselgeneraatorid kahe generaatori režiimi - Anda juhtimine üle sillale
jäädvustada nii heli, pilti, kui ka mistahes muid andmeid hakati laserplaate kasutama igasuguse informatsiooni salvestamiseks. Ehituselt on kompaktplaat kolmekihiline. Kõige alumine (läikiv, ilma kirjadeta pool) kiht on ülitugevast läbipaistvast polükarbonaadist. Plastikkihi pealispinda ongi pressitud salvestusjälg rida augukesi. Selleks et lugemisseadme laseri valguskiir kettalt tagasi vastavasse detektorisse peegelduks, kantakse ketta peale õhuke metallikelme. CD - ROMidel kasutatakse tavaliselt alumiiniumit või kroom - alumiiniumkihti. Kõige pealmine on akrüülplastikust lakk- kattekiht, millele kantakse kompaktplaadi etikett (tavaliselt siidtrükis). Poolnahkköide, veerandnahkköide Arhivaalide vananemist mõjutavad keskkonnatingimused Tänapäeval peetakse sobivate keskkonnatingimuste loomist säilitamise üheks võtmeküsimuseks.
Konfokaalse mikroskoopia põhimõtte töötas 50ndate keskel välja (patenteeris 1957), tollel ajal Harvardi Ülikooli järeldoktorantuuris õppiv Marvin Minsky. Idee on lihtne: väikse ava abil eraldada koonduvast valgusest väike osa, mis moodustab detekteeritava ruumala.Juhuslikult peale Minsky patendi aegumist valmistas esimese töötava konfokaalse mikroskoobi taani füüsik G. Fred Brakenhoff. Konfokaalse mikroskoopia suur eelis tavapärase optilise mikroskoopia ees on detektorisse jõudva info kogumine vaid fookusest ja selle lähiümbrusest. Ruumipiirkonda, kust valgus pääseb uuritavast objektist detektorini nimetatakse konfokaalruumalaks. Väljast poolt konfokaal-ruumala pärit valgus lõigatakse ära ava ja läätsede süsteemi poolt. Konfokaalne mikroskoop kogub valgust ellipsoidi kujulisest ruumalast. Tavalises mikroskoobis moodustub detektorile terav kujutis objektiivi fokaaltasandist. Fookust ümbritsevast ruumalast jõuab
Beeri seadus on ka kvantitatiivse määramise aluseks. Erinevalt molekulspektroskoopiast kehtib Beeri seadus AAS meetodi puhul enamasti vaid suhteliselt kitsas kontsentratsioonide vahemikus. AAS puhul saab mõnikord töötada ka mittelineaarses alas, ent see pole enamasti vajalik ja soovitatav, kuna kaotatakse enamasti tundlikkuses. Ergastunud aatomid ei jää igavesti ergastunuks. Nad naasevad põhiolekusse ja kiirgavad taas kvante. Need kvandid kiirguvad aga suvalises suunas ning detektorisse jõuab neist vaid tühine osa. Seetõttu võime lugeda kõiki aatomite poolt neelatud kvante neeldunuiks./22/23/40/ 16 4.3 Segajad 4.3.1 Grafiit-AAS määramisel Füüsikalised segajad. Põhilised füüsikalistest segajatest põhjustatud probleemid on seotud pindpinevuse, viskoossuse ja fooni absorptsiooniga. Probleemiks võib olla proovi viskoossus. Liigselt viskoosse proovi puhul võib automaatne proovisisestaja
valgus. Optilise süsteemi abil juhitakse valgus läbi plaadi aluse valgustpeegeldavale kihile. Kui kiir langeb põhipinnale või süvendi põhja, peegeldub see tagasi ja juhitakse detektorile. Kui laseri kiir langeb põhipinna ja süvendi üleminekule, läbib osa valgust 250nm pikema tee, mis on pool valguse lainepikkusest. Seega põhipinnalt peegeldunud valgus ja süvendist peegeldunud valgus on vastasfaasides ning summutavad teineteist (detektorisse jõuab 10% valgusest). Seda üleminekut loetakse väärtuseks 1. Kuna 2 üleminekut ei saa olla kõrvuti, kasutatakse EFM kodeerimisviisi (eight to fourteen modulation). Neljateistkümnest bitist piisab et moodusta 256 sellist koodi kus kahe ühe vahel on alati vähemalt 2 nulli. Selleks et ühe koodi viimase ja teise koodi esimese ühe vahele jääks vähemalt 2 nulli, pannakse nende vahele 3 nulli. CD-R ehk ühekordselt kirjutatav optiline ketas sarnaneb ehituselt CD_ROMile,
Kolmandaks immuundifusiooni meetodi võimaluseks on selle kombineerimine elektroforeesiga. Selle juures eristatakse immuno-, rakett- ja vastuvoolu elektroforeesi. Immuundifusioonimeetodite analüütiline tundlikkus on tagasihoidlik, vajab mõlemat reaktsioonipoolt küllaltki suures koguses. Antigeenide määramine veres ja kudedes: Turbido- ja nefelomeetrias mõõdetakse immuunreaktsioon valguse hajumise fenomeni kaudu. Nefelomeetrias lahuse hägususe suurenedes valgusvoog detektorisse suureneb. Turbidomeetrias lahuse hägususe suurenedes valgusvoog detektorisse väheneb. Neid meetodeid kasutatakse vereplasma valkude kvantitatiivseks määramiseks, ka uriinist, tserebrospinaalvedelikust. Komplemendi fiksatsioonitest: antigeen-antikeha kompleksi tekte detekteerimiseks kasutatakse komplemendi funktsiooni, st aktiveerumine immuunkompleksi toimel, lüüsiv toime. Aglutinatsioonil põhinevad meetodid:
ühelt poolt vastuvõetud kajasignaal ja teiselt poolt hetereodüüni – mõne millivatise võimsusega ülikõrgsagedusliku generaatori - sagedus, mis on 30...60 MHz madalam kajasignaali sagedusest. Segisti väljundist suunatakse 30 – 60 MHz sagedusega võnkumised vahesagedusvõimendisse, kus teda võimendatakse 10 ...1014 korda. 12 Vahesagedusvõimendist võimendatud kajasignaal liigub detektorisse, kus eemaldatakse ülikõrgsageduslikud võnkumised ja saadakse videoimpulss, mis kujutab ülikõrgsagedusliku impulsi mähispinda. Pärast võimendamist videoimpulss liigub kuvarisse, mille pinnale tekib objekti kujutav helendav täpp. tD Joon 2 Saatja – vastuvõtja ajadiagramm Kajasignaali registreerimise hetke järgi kuvaril võib määrata sondeeriva signaali väljasaatmise momendist kuni kajasignaali vastuvõtuni, seega kauguse vastavalt valemile (1)
annaabi.ee 
