Descartes: „Arutlus meetodist“ II pt. (0)

Descartes : „Arutlus meetodist“ II pt.
Descartes arutleb, kuidas mitme meistri tehtud tööd jäävad alla ühe meistri loomingule. Selle väite all peab Descartes silmas ebakõlasusi, mis tekivad paljude ideede külluses ja omavahelises kokkupuutes. Analoogiaks on autor toonud näiteks vana linna, kus majad on kujundatud mitmete inseneride poolt ja tulemuseks on ebaühtlane vaatepilt ning kõverad tänavad. Descartes’i arvates ei saa ideid ega õpetusi laenata erinevatest teadustest, sest nendele alustele ehitatud arusaamad on liialt ebastabiilsed. Selle asemel peaks iga indiviid omaenese mõistust temale osaks saanud kogemuste põhjal kasutama ning mitte ammutama mõtteid teistelt inimestelt.
Autori meelest on maailmas kahte liiki inimesi, kelle jaoks ei ole lihtsalt võimalik vabaneda nende mõtetesse talletunud arvamustest. Esimest liiki inimesed peavad end võimelisemaks kui nad on ning teevad seetõttu kannatamatult rutakaid otsuseid. Teist liiki inimese alla paneb Descartes need, kes on küll mõistuse poolest võimelised, kuid ei suuda eristada tõde valest ning allutavad end teiste inimeste arvamustele. Autor ise nendib et oleks kuulunud viimaste hulka, kui poleks tal olnud rohkem kui üks õpetaja.
Descartes kritiseerib mõningaid filosoofilisi teadusi nagu loogikat, matemaatilist analüüsi ja algebrat. Loogika sisaldab autori meelest liiga palju selliseid eeskirju, mis on kahjulikud või ülearused. Analüüsi ja algebra puhul on probleemiks nende abstraktsus. Descartes’i arvates peaks igast teadusest võtma ainult olulisema, puhastama nad üleliigsest ning neist seejärel eranditult kinni pidama .
Descartes arvas , et loogika rakendamiseks piisab vaid neljast reeglist , kui nendest kinni pidada. Esimeseks reegliks oli kahtlemine kõiges, mis ei olnud enesestmõistetav ehk otsuste tegemisel mitte järelduda eelarvamustest vaid vaimule selgetest asjadest. Teiseks reegliks oli uuritava probleemi jagamine mitmeks osaks, et teda oleks lihtsam lahendada. Kolmas reegel nägi ette mõtete juhtimist kindla korra järgi, esemeid tuleb tunnetada vastavalt nende lihtsusele, alustades kergemini tunnetatavatest asjadest isegi kui sellise meetodi puhul lõhutakse esemete loomulik järjekord. Neljandaks on vaja koostada iga probleemi uurimisel põhjalikud ja täielikud loetelud igast detailist, et uuritavast küsimusest põhjalik ülevaade saada. Reeglid kirjeldavad deduktiivset meetodit kuna sunnivad inimest eirama asju, mis ei ole tõesed. Järeldused tehakse kogemuste põhjal järgides kindlaid seaduspärasusi.
Deduktiivne meetod on uurimisviis, mille abil tehakse üldisest järeldus üksikule, näiteks: kõik muinasjutud on õnneliku lõpuga, järelikult Punamütsike on õnneliku lõpuga. Antud järelduse tegemisel on muidugi eelduseks , et kõik muinasjutud ikka on õnneliku lõpuga. Deduktsioon tähendab teisisõnu abstraktselt konkreetsele liikumist.
Descartes peab oluliseks asjade vaheliste seoste tundmist. Seoste tundmaõppimiseks peab valima aga autori arvates lihtsaid ja tuttavaid objekte, et nende vahekordi paremini mõista ning seejärel võib samu seoseid keerukamates küsimustes rakendada.