Teised reformarid on öelnud, et parteijuhid ei tea tõesti, kuidas raha hangitakse. Tööjaotus eri parteiosade vahel on eraldatud, kõik liikmed ei tea, mis toimub ning kes midagi korraldab. Samas on see tingitud sellest, et rahvas ei taha valetajaid parteide etteotsa. Just eraldamine võimaldab olla rahva ees aus. ,,Ma ei tea" ütleb juht. Rahvas võib uskuda või mitte, aga väide ei ole vale. Me kõik oleme kohanud inimesi, kes teeb ühe sigaduse teise järel ja kellelt iga sigaduse peale tuleb välja vabandus. Nad teavad, et vabandus aitab, kuigi nad ei ole igakord siirad. Ehtne näide oleks Andrus Ansip, kes ainult n-ö mokaotsast vabandas oma erakonna skandaali pärast. Siira inimese vabandus on konkreetne, ta mõistab seda, et just tema eksis, mitte ei räägi demagoogilist juttu, et kõik on ühesugused. Kõige rohkem tahavadki tavainimesed parteide siirust, teadmist, et neid saab usaldada. Praeguses olukorras, aga parteid ja liikmed keerlevad
-- Milline on teie suhe religiooniga? -- Kummaline on see, et mida vanemaks ma saan, seda vastumeelsemaks muutub see risti usujura, mida on inimestele 2000 aastat pähe tambitud. Ma ei saa ju normaalse haritud inimesena uskuda maailma loomist või niisugust absurdi. Samas saan aru, et osal inimestel on vaja tuge, nad ei tule iseendaga toime. Loodusest neile ei jätku, neile on vaja üht isandat, kes näeb ja kuuleb, nagu lapsele, et jumal näeb kõike. See hoiab teda võibolla mõne sigaduse eest, kui ta arvab, et niisugused asjad on olemas. Selles mõttes ma usku ei eita ja olen ise ka neid rituaale täitnud, olen ristitud, leeritatud ja laulatatud. -- Mulle tundus, et teie maailmavaade on lähemal ida usunditele või loodusrahvaste uskumustele. -- Taoismist olen palju kirjutanud romaanis "Tee lõpmatuse teise otsa". Religioonidel rajaneb paljude inimeste igapäevane elu ja mõtteviis, nii et need väärivad igal juhul tundmist. Aga loodususk on huvitav asi,
Sest ühte pead sa teadma: seda raha ei näe sa enam kunagi. Niisugune on meie vana. Oleks and kolmkümmend, aga sina korraga viiskümmend. Lihtsalt häbi, et kingin oma sõpruse inimesele, kes toidab mind näruste kopikatega. No ütle nüüd ise: mis ma saan selle rubla eest! Kuhu ma temaga lähen? Kellele julgen end näidata! Ptüi!" ta sülitas kõigest südamest. ,,Kellele võin ma öelda, et mul ainult üks rubla taskus? Jumala tõsi, kui sa poleks mu sõber, ma võiksin su selle sigaduse pärast läbi kolkida. Kurat võtku, et ilmast ka lollus ei kao!" Nende sõnadega tõusis ta voodiservalt ja kobas käsikaudu luugi poole, sest rubla oli tal juba taskus. ,,Murra pimedas veel oma kaelgi!" siunas ta minnes. ,,Ja mille pärast? Ühe näruse rubla pärast, kui teine pistis korraga tasku viiskümmend. Ja ilma igasuguse vaevata, sest ega vanal polnud ometi vaja samuti oma suud kulutada nagu minul. Lihtsalt ropp mõelda seda sigadust, mis siin ilmas valitseb. Aga sõber
annaabi.ee 
