Demokraatia koolis (0)

Demokraatia koolis
Definitsioon ütleb, et demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Kui aga rääkida teemal demokraatia koolis, siis paneb see mõtlema, et kas selline asi ka üldse eksisteerib? Kas koolielu on demokraatlik?
Esimeseks tunnuseks võib nimetada valimist. Koolis valitakse iga aastaselt klassi klassivanem ning kooli kooli president . Klassivanema valimised toimuvad klassisiseselt ning kõik klassikaaslased saavad võrdselt ühe hääle. Enim hääli saanud kandidaat võidab valimised ning saab klassivanemaks. See hääletamine on demokraatia üks põhinõudeid, sest igas demokraatlikus riigis toimuvad sellised valimised.
Koolis on lisaks paljudele demokraatliku riigi tunnustele veel kodanikuvabadused, vaba ajakirjandus , arvestatakse vähemusega ning õpilastel on lubatud teha koolile ettepanekuid kooli tähtsamate otsuste tegemisel. Koolis on ja mitmesuguseid traditsioone, mis on samuti demokraatlikud. Näiteks aasta õpilase valimine- selline traditsioon oli minu eelmises koolis tavaline. Lepiti kokku aeg ja koht, mil kõik õpilased käisid ükshaaval laua juurest mööda ning said sealt ühe paberi, kuhu olid märgitud umbes kümme suurimat konkurenti. Nende hulgast pidi iga õpilane valima kaks- tema arvates parimat. Nendele kahele soositule korraldati näiteks mingi võistlus, et selgitada välja aasta õpilane.
Koolielu mitte demokraatlikuks olemise vastu räägib päris mitu olulist faktorit . Koolist väljumine koolipäeva ajal ei ole lubatud. See aga piirab liikumisvabadust, mis on üks demokraatliku riigi kodaniku õigustest. Samuti ei ole alati lubatud sõnavabaduse õiguse kasutamine, väljendamaks oma tegelikke mõtteid. Vahel ei ühti need õpetaja omadega ning tunni jätkamiseks ning vaidluse ära jäämiseks on vahetevahel parem lihtsalt vait olla.
Mittedemokraatlik tunnus kooli juures on veel see, et kõik ei ole seaduse ees võrdsed. Õpilastele ja õpetajatele ning juhtkonnale kehtivad hoopis teised reeglid. Neil on täiesti erinevad kohustused ning õigused, mis tihtipeale tunduvad õpilastele ebaausad. Ka Kooliõpilased ei ole teiste kooliõpilastega võrdsed. Eelistataks ikka neid niinimetatud „lemmikuid“ ning eelised on just neil. Tavaks on saanud ka see, et nõrgemaid õpilasi hoitakse palju rohkem ning neile tehakse pidevalt mingeid era kokkuleppeid ning teiste suhtes ebaausaid lepinguid.
Üldiselt saab öelda, et kool on pigem demokraatlik, kui dikdatuuriline, sest kool asub demokraatlikus ühiskonnas ning seda juhitakse demokraatlikul viisil. Samas on kooli juures mõningaid tunnuseid, mis võidavad vastupidist väita ning kuna probleemidest räägitakse ikka rohkem, kui headest asjadest, tundub neid palju. Tegelikkuses on Eestis koolis käia tore ning ei saa kurta.