Dagmar Lamp - Ööd kollases autos (0)

Dagmar Lamp – Ööd kollases autos, 135 lk
Valikkirjandus
Raamat räägib naistaksojuhist, kellel on alatasa mõtted oma surnud mehe juures, kes vähki on surnud. Mehe nimi oli Slava ja naine oli teda väga palju armastanud. Nüüd on tal harjumuseks saanud juua viskit ja elada väikeses, üsna räpases kodus, kus ta suurt muud ei tee, kui kirjutab Slavale kirju. Naise tööpäev on täis erinevaid isiksusi ja temas nähakse rohkem psühholoogi. Siiski tundub talle, et ta näeb igaühe elust ainult üht episoodi või klippi nagu oleks see ühe huvitava raamatu osa, mille järgmist lehekülge ei jõua ära oodata, ometi ei saa ta seda lugeda. Huvitavaid näiteid on sõitjatest palju - näiteks ülereageeriv rase naine, kes jätab mulje, nagu ta mees ei hooliks temast, ent siis saab ta mehega jälle kokku, kes teda lohutab. Ühesõnaga, asi polnudki nii hull, kui esialgu arvati. Lisaks sõidab taksoga murelik tädi, kes oma poega läheb esimest korda elus vaatama, anoretikust tüdruk ning närviline vene paarike, kus naispool süüdistab alatihti meespoolt võõraste naistega flirtimises ja n-ö sääsest elevanti tehes. Mees on alandlik ja proovib rahulikult rääkida, ent sellest ei tule midagi välja. Olukord autos läheb nii kaootiliseks, et Väike Kollane, nagu ta oma autot kutsub, teeb avarii. Peategelane on haiglas, kuid taastub üsna kiirelt. Tema sõprusringkonda kuuluvad ka mehe endised taksojuhtidest sõbrad, kellega ta aeg-ajalt satub filosofeerima psühholoogilistel teemadel , mis taksojuhi ametiga tihti kaasneb.
Raamatus on läbiv teema ka kahtlev armumine , sest armastuseks seda nimetada vist ei saa. Seda teab kõige paremini peategelane, kes pidevalt kahtleb, mis õieti on see armastus. Lugu ise saab alguse sõidust noormehega, kellega ta saab kiirelt „sina“ peale. Ometi on mees muserdatud ja tahab end peaaegu et ära uputada, ent ei suuda seda ja helistab taksojuhile tagasi. Naistaksojuht aitab isegi mehel korraldada pikniku, kus üritab oma tüdruksõbrale abieluettepanekut teha. Siiski läheb see aia taha, sest tüdruk ütleb ära. Hiljem lepib paar kokku, et seda oligi vaja selleks, et nende suhtes ei oleks seisakut, neil oli vaja aru saada, et nad pole valmis. Nagu ikka elus, kokkulepitud sõpradeks jäämine langeb üsna kiirelt valikust välja. Peategelasel tekib aga suhe selle mehega, nad on armunud ja vahepeal ei näe üksteist üsna kaua aega, ent raamatu lõpus jõuavad nad järeldusele, et pole muud teha, kui otse ees põrutada, teadmata, mis on ees.
Tsitaat (lk 135): Vahel tuleb kihutada vastu betoonseina ja loota imele.