Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Nii palju kui me teame, kuulus kreeka atleetikaalade hulka üksainus hüpe - kaugushüpe. Kreeka maastikus on nii palju mäelõhesid, et kaugushüppeoskus oli väärtuslik kiireks edasiliikumiseks sõjakäigul, kõrgushüppeoskust nõudvaid looduslikke takistusi aga
määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Tipp hüppajatel on olemas mitmekülgsed treeningud et paremat resultaati saada. Trenni ajal suurendatakse koormuseid selleks et võistluste ajal võistlejal oleks piisavalt vastupidavust 3-6 katseks. Tehake ka jõutreeningut 2 põhjusel, esiteks et tuleks parem hoog ja kaugem hüpe ja
Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Kaugushüpe, kui kergejõustiku ala, võeti esmakordselt kasutusele juba 2000 aastat eKr. Esimese rekordi kaugushüppes püstitas Sparta atleet Chionis OM aastal 656 eKr. Naiste kaugushüpe võeti OM kavasse alates 1948.a.Kaasaegsetel OM- del on kaugushüpe olnud kavas alates 1896-st aastast. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tkys 8.95. Naiste maailmarekord kuulub Galina Tsistjakovale (tol ajal
Meeste maailmarekord kuulub Mike Powellile(USA) kes hüppas 1991. aastal,30 augustil 8.95m Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale kes hüppas 7.52m Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Jõutreening Eelhooajal ja hooaja alguses on suur rõhk jõutreeningul. On tavaline, et kaugushüppajal on nädalas kuni 4 jõutreeningut, keskendudes põhiliselt kiiretele liigutustele kaasates jalgu ja alakeha. Sportlased kasutavad väheseid
Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Kaugushüppe ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Kaugushüppe treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool. Hüppamine - Kaugushüppajatel on nädalas 23 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 68 korda. Koormuse suurendamine - Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega
kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928 Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool. Hüppamine Kaugushüppajatel on nädalas 2-3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6-8 korda. Koormuse suurendamine.
Kaugushüpe on kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse üks osa. Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu. Sumised visati enne maandumist taha, et hüppajat kaugemale viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656.a eKr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896.a) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Kaugushüppajatel on nädalas 2-3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6-8 korda nädalas. Treeningul töötatakse suurema koormusega kui võistlustingimustel. Seda eriti
Neljandal päeval korraldati hipodroomil võiduajamine, peale selle olid kavas kilbijooks ja viievõistlus. Viimasel päeval autasustati võitjaid Zeusi templis õlipuuokstest pärjaga. Olümpiavõitjaid ülistati nagu rahvuskangelasi, kodukohas anti neile suuri eesõigusi. Esimene olümpiavõitja (776 e. m. a.) oli Elisest pärit kokk Koroibos. Antiikaja kuulsaimad olümpiavõitjad olid Philombrotos Spartast (võitis 676--668 e. m. a. 3 korda järgemööda viievõistluse), Chionis Spartast (tuli 668--656 e. m. a. 7 korda staadionijooksude võitjaks), Hipposthenes Spartast (võitis 632--608 e. m. a. 6 korral, teistel andmetel 624--608 e. m. a. 5 korral maadluse), tema poeg Hetoimokles (saavutas 604--588 e. m. a. 5 korda olümpiavõidu maadluses), Milon Krotonist (tuli a. 540 ja 532-- 516 e. m. a. 6 korral esikohale maadluses), Astylos Krotonist foli 488--476 e. m. a. 8 korda, teistel andmetel 488--480 e. m. a.
Ülejäänuid treenisid mängude kohtunikud ise veel kuu aega. Antiikaja atleet pidi olema mitmekülgselt arenenud: võistelda tuli kõigil mängude kavas olevail spordialadel. A. 632 e. m. a. hakati korraldama ka noorukite (alla 20aastaste) võistlusi. Esimene olümpiavõitja (776 e. m. a.) oli Elisest pärit kokk Koroibos. Antiikaja kuulsaimad olümpiavõitjad olid Philombrotos Spartast (võitis 676--668 e. m. a. 3 korda järgemööda viievõistluse), Chionis Spartast (tuli 668--656 e. m. a. 7 korda staadionijooksude võitjaks), Hipposthenes Spartast (võitis 632--608 e. m. a. 6 korral, teistel andmetel 624--608 e. m. a. 5 korral maadluse), tema poeg Hetoimokles (saavutas 604--588 e. m. a. 5 korda olümpiavõidu maadluses), Milon Krotonist (tuli a. 540 ja 532-- 516 e. m. a. 6 korral esikohale maadluses), Astylos Krotonist foli 488--476 e. m. a. 8 korda, teistel andmetel 488--480 e. m. a. 7 korda parim jooksuvõistluses) ja Leonidas Rhodoselt
maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Alates 1948. aastast on kavas olnud naiste kaugushüpe. 3 2.4 Rekordid 2.4.1 Maailmas Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90
maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Alates 1948. aastast on kavas olnud naiste kaugushüpe. 2.4 Rekordid 2.4.1 Maailmas Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30
tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta. 1. Ajalugu: Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. 2. Treening: 2.1. Hüppamine: Kaugushüppajatel on nädalas 23 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6 8 korda. 2.2. Koormuse suurendamine: Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega. Näiteks
Pildid 2tk 11lk 13. Kasutatud kirjandus 12lk 3 Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896.a.) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Mis on kaugushüpe? Kaugushüpe on kergejõustiku ala, kus sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav, liivaga täidetud
kaksikflöödi muusika aitas seda rütmiprobleemi lahendada. Käe- ja jalaliigutuste sünkronisatsiooni täiustamiseks tavatsesid kaugushüppajad harjutada käte viibutamist koos halteeridega. See leiti soodustavat üldist füüsilist arengut ja kreeka meedikud soovitasid niisuguseid harjutusi ka nendele, kes ei olnud kaugushüppe spetsialistid. Kaugushüppe rekordid ja taassünd Märkimisväärne isik Vana Kreeka spordis on Chionis, kes 656. a.-l. eKr hüppas tulemuse 7.05. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale ehk aastast 1896. Alates 1928. aastast on kavas ka naiste kaugushüpe. Kaugushüpe kuulub ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse kavva. Naiste maailmarekord kuulub praegu Galina Tsistjakovale (sel ajal NSV Liit), kes hüppas 1988 Peterburis 7.52. Meeste kaugushüppe rekord püstitati 1991 30. augustil Tokyos, kui Mike Powell (USA) hüppas 8.95.
Marion Jones (USA, kahekordne maailmameister) 1.8 KIIREIMAD NAINE JA MEES: Mees: Asafa Powell (Jamaica) 9,77, 14. juuni 2005 Ateena Olümpiamängud. Naine: Florence Griffith Joyner (USA) 10.49, 1988 Ameerika katseolümpiamängud 1.9 KAUGUSHÜPE Kaugushüpe tähendab juba võimalikult pikema hüppe tegemist pärast kiiret hoojooksu. Juba 2000 aastat eKr oli see ala keldi mängude osaks. Esimese rekordi 6.92m püstitas Sparta atleet Chionis olümpiamängudel aastal 656 eKr. Kaugushüpe lisati Oxfordi ülikooli Exeteri kolledzi esimeste kergejõustikuvõistluste kavva 1850. a ning on olnud olümpiaala 1896. a esimestest Ateena nüüdisolümpiamängudest alates. Naiste kaugushüpe on olnud olümpiaala alates Londoni olümpiamängudest. Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav, liivaga täidetud. Liiv maandumiskastis peab olema niiske, hästi kobestatud ja hoojooksurajaga
jooksualadel, maadluses ning rusika- ja vabavõitluses. Neljandal päeval korraldati hipodroomil võiduajamine, peale selle olid kavas kilbijooks ja viievõistlus. Viimasel päeval autasustati võitjaid Zeusi templis õlipuuokstest pärjaga. Olümpiavõitjaid ülistati nagu rahvuskangelasi, kodukohas anti neile suuri eesõigusi. Esimene olümpiavõitja oli Elisest pärit kokk Koribos. Antiikaja kuulsaimad olümpiavõitjad olid Philombrotos Spartast, Chionis Spartast, Hipposthenes Spartast, tema poeg Hetoimokles, Milon Krotonist, Astylos Krotonist ja Leonidas Rhodoselt. Antiikolümpiamängude hiigelaegolo 6. ka 5. sajand e.m.a. Kreeklaste alistumisega roomlaste ülemvõimlue kaasnes olümpiamängude kordkorraline langus. Kristlik kirik pidas mänge paganlikeks ja eise Theodosius I keelas need aastal 394 e.m.a. Antiikolümpiamänge oli peetud 293 korral. Ajapikku hävis ka Olümpia (408. aastal rüüstati templid, 426.
6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta. Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool. Hüppamine Kaugushüppajatel on nädalas 2–3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6–8 korda. Koormuse suurendamine
kokk Koroibos. 1169 aasta jooksul peeti olümpimängud 293 korral ja need andsid 4237 olümpiavõitjat. Tänapäeval teame vaid 921 atleedi nime ja päritolu. Nimekirjas kohtame ka mõne naise nime Kyniska Spartast, Belistike (Velestike) Makedooniast (268 eKr võitis ta kahehobusekaarikute võidusõidu) ja veel mõned spartalannad. Antiikaja kuulsaimad olümpiavõitjad olid Philombrotos Spartast (võitis 676-668 eKr 3 korda järjest viievõistluse), Chionis Spartast (tuli 668-656 eKr 7 korda staadionijooksude võitjaks), Hipposthenes Spartast ( võitis eri andmetel kas 5 või 6 korda järjest 632- 608 eKr maadluses), tema poeg Hetoimokles (saavutas peale isa veel 5 korda järjest võidud maadluses), Milon Krotonist (tuli a. 540 ja 532 516 eKr 6 korral esikohale maadluses), Astylos Krotonist (oli 488-476 eKr 8 korda, teistel andmetel 7 korda, parim jooksuvõistluses) ja Leonidas Rhodoselt (võitis 164-152 eKr 12 korral
annaabi.ee 
