PROSPER MERIMEE „CARMEN“ Antud teose ainestik pärineb Montijo krahvinnalt , kui Merimee külastas 1830 aastal Hispaaniat. Teose tegevus toimub Pürenee poolsaarel .Tegevuspaigad on suhteliselt värvikalt kirjeldatud. Teksti lugedes suudab endale iga lugeja silme ette manada korraliku ja selge pildi tegevuspaikadest. ESIMESES PEATÜKK Samal ajal , kui Merimee otsis ühte üksikut kohta Andalüüsias , kohtas ta võõrast meest. Merimee giid kahtlustas silmapilkselt , et see mees on ohtlik röövel , kuid Merimeed see ei hirmutanud. Selle asemel , et põgeneda, pakkus Merimee mehele sigareid ja toitu. Natukene aega vesteldes ja üksteisega tutvudes, otsustasid nad koos teele asuda. Ööseks otsustasid mehed minna ööbima ühte algelisse onni moodi majja. Peale sööki heitsid mehed magama .
2) Tegevusaeg: Umbkaudselt määratav. 19. sajand. 18301840. Tegevuskoht: Hispaania Ülevaade sündmustikust: Sisukokkuvõtet otsustasin alustada kohast, kus peategelane läks Josed vanglasse külastama ja Don Jose rääkis talle oma loo. Tegevus saab alguse Sevillas tubakavabriku esisel platsil, kus rahvas veedab oma suvepäeva. Kapral Jose'd tuleb kodukohast külastama tema pruut Micaela. Samal väljakul aga hakkab peagi tubakavabriku töönaiste puhkepaus, mille ajal ilmub lavale Carmen kõigi meeste ihaldusobjekt, ka Kapral Jose üks lemmik. Carmen on vabrikus haavanud noaga ühte töötajat ja talle määratakse vanglakaristus. Jose peab Carmeni vangi viima, aga ta laseb naisel põgeneda, seeeest läheb ta ise vangi. Peale vangist vabanemist saavad nad aga uuesti kokku. Samal ajal on Carmenisse kiindunud ka teine mees Zuniga. Muidugi suudab Jose Zuniga'ga tülli minna ja ta peab koos salakaubavedajatega mägedesse põgenema. Mägedes
PROSPER MERIMEE CARMEN Antud teose ainestik pärineb Montijo krahvinnalt , kui Merimee külastas 1830 aastal Hispaaniat. Teose tegevus toimub Pürenee poolsaarel .Tegevuspaigad on suhteliselt värvikalt kirjeldatud. Teksti lugedes suudab endale iga lugeja silme ette manada korraliku ja selge pildi tegevuspaikadest. ESIMESES PEATÜKK Samal ajal , kui Merimee otsis ühte üksikut kohta Andalüüsias , kohtas ta võõrast meest. Merimee giid kahtlustas silmapilkselt , et see mees on ohtlik röövel , kuid Merimeed see ei hirmutanud. Selle asemel , et põgeneda, pakkus Merimee mehele sigareid ja toitu. Natukene aega vesteldes ja üksteisega tutvudes, otsustasid nad koos teele asuda. Ööseks otsustasid mehed minna ööbima ühte algelisse onni moodi majja. Peale sööki heitsid mehed magama .
Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose! Kõnetas
1. kokkuvõte I teos: Prosper Mériée ,,Carmen" ,,Carmeni" ainestik pärineb autori sõnade kohaselt Montijo krahvinnalt ning raamat kuulub autori kõige küpsemasse loominguperioodi. Autor on enne raamatu kirjutamist tutvunud hoolega Pürenee poolsaarega ja sealsete rahvastega. Teos sisaladab kohati kõrvalepõikeid ajalukku ja keeleteadvusesse, samas räägib metsikutest kirgedest, mustlastest ja nõidustest, mille omavahel segamine tekitas minus raamatu lõpus suurema kaasahaaratuse tunde.
Marimee,CARMEN Peategelased: Carmen mustlanna. Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu. Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled, valged hambad. Veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Tegeles nõiakunstiga. Oli harjunud inimesi ümber oma sõrme keerama ning saama mida tahab. Teadis alati, kuidas saada mida tahab. Carmen oli salakaval. Kasutas ära oma head välimust oma tahtmise saamiseks. Tegeles pettustega, aitas pätte
Öösel, kui kõik magasid, tahtis Antonio minna linna, et anda don José üles, kuna selle teate eest oli võimalik saada vaevatasu. Rännumees püüdis teda ümber veenda, kuid Antonio ei võtnud teda kuulda ning ratsutas edasi. Silmapilk läks rännumees don Joséd hoiatama ning too asus viivitamatult teele. Peagi jõudis rännumees linna. Seal kohtus ta mustlastüdruk Carmeniga, kellega ta koos aega veetis ning jäätist söömas käis. Hiljem, samal õhtul kutsus Carmen ta aguliserval olevasse majja, kus Carmen hakkas rännumehele ennustama. Nad ei saanud kuigi kaua kahekesi olla, sest varsti paiskus uksest sisse mees, kes osutus don Joséks. Neil oli Carmeniga suur tüli. Don José juhatas rännumehe otsekohe majast välja ning jättis temaga jumalaga. Hiljem avastas rännumees, et Carmen oli ta taskukella varastanud. Mõne aja möödudes kuulis rännumees, et don José on vanglas. Rännumees sai don Joséd vaatama minna, ning päris temalt vangisoleku
Kui kükloop magama jäi siis surus ta palgi Polyphemosele silma. Kui Polyphemos siis ei näinud ta midagi, kuid lasi lambad ikkagi karjamaale sööma. Lammaste kõhtude alla klammerdunult suut Odysseus koopast ära põgeneda. Daidalos ja Ikaros. Daidalos oli kreeka mütoloogias parim ehitusmeister, kujur ja leiutaja. Tema leiutatad olevat sirkel, puur ja veel üht-teist. Eriti hea oli ta arhitektina. Kuid mitte kõik ei läinud tal libedalt. Teda süüdistati õepoeg Talose tapmises. Seepeale Daidalos põgenes koos oma väikese poja Ikarosega Kreeta saarele. Seal ta ehitas kuningas Minose soovil labürindi, kus viimane hoidis koletis Minotaurost. Daidalos aga ei olnud rahul kuninga julmustega ja tahtis saarelt lahkuda. Laeval ära sõita ei olnud võimalik ja Daidalos otsustas kasutada õhuteed. Ta jälgis lindude lendu ning muretses erinevaid sulgi. Need sidus ta kokku ja kinnitas vahaga. Nii sai ta tiivad nii endale kui ka pojale. Järgmisel hommikul pani ta tiivad selga ja
Kui kükloop magama jäi siis surus ta palgi Polyphemosele silma. Kui Polyphemos siis ei näinud ta midagi, kuid lasi lambad ikkagi karjamaale sööma. Lammaste kõhtude alla klammerdunult suut Odysseus koopast ära põgeneda. Daidalos ja Ikaros. Daidalos oli kreeka mütoloogias parim ehitusmeister, kujur ja leiutaja. Tema leiutatad olevat sirkel, puur ja veel üht-teist. Eriti hea oli ta arhitektina. Kuid mitte kõik ei läinud tal libedalt. Teda süüdistati õepoeg Talose tapmises. Seepeale Daidalos põgenes koos oma väikese poja Ikarosega Kreeta saarele. Seal ta ehitas kuningas Minose soovil labürindi, kus viimane hoidis koletis Minotaurost. Daidalos aga ei olnud rahul kuninga julmustega ja tahtis saarelt lahkuda. Laeval ära sõita ei olnud võimalik ja Daidalos otsustas kasutada õhuteed. Ta jälgis lindude lendu ning muretses erinevaid sulgi. Need sidus ta kokku ja kinnitas vahaga. Nii sai ta tiivad nii endale kui ka pojale
vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna saame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks ärakaranud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter nad kõik on vaesed, sest muidu nad seal ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauquer' majja kokku viinud. Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab.
Luuletuses ,,Arion" (kreeka müüt) Arion läheb laevaga merereisile, puhkeb torm, meeskond hukkub, delfiinid päästavad luuletaja (Arioni). See on ülekantud võrdlus dekrabistidega. Kirjutab ka poeemi ,,Poltava" võitlus rootsi ja vene vägede vahel aastal 1709, oli üks Põhjasõja olulisi lahinguid. Peeter I oli edumeelne ja positiivne valitseja. 1720ndate lõpul kohtab Puskin Natalja Gontsarovat, kes oli toona 16-aastane kaunitar. Puskin armub ja palub neiu kätt, kuid Natalja ema siiski ei anna nõusolekut. Vahepeal läheb 2a mööda, kui neiu on 18-aastane, palub Puskin uuesti kätt. Ema annab nõusoleku ainult siis, kui Puskin annab neiule kaasavara (10'000 rubla), et neiul oleks oma kapital. Puskin pole ise majanduslikult kindlustatud, kuid tema nimele kirjutatakse mõis, mida ta läheb üle vaatama. Seal olles jääb ta kooleraepideemia tõttu karantiini. Tema emotsionaalne seisund on sel ajal teravdatud. Pealesunnitud 2-kuuline paus
heldimusega. Samas oli ta üksik ning kohati kibestunud, kui meenutas maailmasõjaaegseid ülekuulamisi ja piinamisi. Kaastunnet jätkus tal siiski Ingli lapselapse Zara jaoks, kelle ta enda katuse alla mõneks ajaks elama võttis. Zaral oli mitmeid sarnasusi Aliidega ta oli samuti noor ja hakkaja tütarlaps, kuniks tema unistused purunesid sellega, et ta läks Lääne-Euroopasse tööle. Prostituudina töötades pidi neiu läbi elama mitmeid õõvastavaid juhtumisi, mistõttu oli ka tema kohati endassetõmbunud ning kaitsliku olemisega. Sisukokkuvõte: Teise maailmasõja järgne aeg: 1936-1960ndad Aliide ja Ingel läksid kirikusse. Aliidele jäi silma üks mees, kelle tähelepanu aga Ingel endale tõmbas. Ingli ja Hansu tunded süvenesid ning peatselt noored abiellusid. Aliide proovis erinevate loitsude abil Hansu endasse armuma panna, aga se ei õnnestunud. Üsna varsti sündis noorpaarile
näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama.
k.; Horatius). 17 pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud leiutised: suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp on ligidal.» «Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles karusnahakaupmees. Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend. «Ah!... » hüüdis rahvas nagu ühest suust. Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine köhimine ja nuus-kamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valmis, tõusis üles, liikus ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad
On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid
Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures, vaenlast välja kutsudes, kuid vaenlane näitas talle ainult lõustu läbi akna ega võtnud väljakutset vastu. Viimaks ilmus vaenlase ema, nimetas Tomi halvaks, õelaks,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
