Camus "Võõras" ja Ionesco "Kiilaspäine lauljatar" (2)

„Võõras“
Alber Camus
1. Meursault ’ suhe maailma ja inimestega
2. Tema süü ja süüdimatus, ka Camus´ versioonis
1. Meursault oli suhteliselt tagasihoidlik inimene, kellele ei meeldinud olla tähelepanu keskpunktis. Ta ei hoolinud eriti teiste inimeste arvamusest ning käitus ja ütles, nagu heaks arvas . Sõpru ei olnud tal kuigi palju, perekonda polnud loonud ning ka emaga, kes oli hooldekodus , suhtles harva. Ema matustel ei olnud Meursault kurb ega rõõmus ning jäi mulje, nagu poleks ta oma emast hoolinudki. Inimestega polnud ta kunagi ise aldis rääkima, eelistas pigem rahulikku keskkonda. Ta arvas, et kõik on mööduv ning igaüks sureb nagunii kunagi, vükskõik millal. Alles vangis istudes taipas ta, kui väärtuslik on tegelikult elu, iga hetk ja mälestus. Vangikongis olles veetis ta päevad läbi just oma mälestuste seltsis, tuletades järjest meelde pisiasju, mis olid ununenud. Kuid kohtus siiski peategelane ei nutnud ega palunud andeks, oleks ta seda teinud, pääsenuks ta vaid mõneaastase kinniistumise või sunnitööga. Kuigi ta tappis enesekaitseks, kahetses ta ikkagi mingil määral oma tegu, aga emotsioone ta välja ei näidanud. Seepärast oligi ta ühiskonnas „võõras“, et ta oli erinev tavainimestest. Paljud oleks kas või valetanud selleks, et pääseda surmakaristuseks. Kuid tema oli teistsugune: ta suri, teades vaid ise tõde.
2. Meursault’i süü seisneb selles, et ta lasi sõbral armukest peksta, tunnistades veel tema kasuks. Ta oleks pidanud Raymondil keelama teha niimoodi ja ärgitama vana asja unustama . Süüks ei saa pidada ema matustel ükskõikseks jäämist ning sellele järgnevat käitumist. Alati ei peagi olema perekonna liikmete vahel soojad suhted ning seda ei saa kellelegi ette heita. Ka araablase tapmises ei saa peategelast süüdistada. See oli lihtsalt enesekaitse ning ta oli hirmunud, kuna samal päeval oli olnud väike konflikt tema sõbra ja araablase vahel. Lisaks paistis päike eredalt ja saanud päikesepiste, pimestas araablase käes olevast noast tulev päikesekiir tema silmad ning kartes vaenlase rünnakut, tulistaski mitu lasku oma revolvrist. Kohus tunnistas mehe süüdi kui külmaverelise tapja lihtsalt asjaolude kokkulangemise tõttu ning ka sellepärast, et süüdistatav rääkis kõik ausalt ära ja temast jäi süüdimatu kurjategija mulje. Kiri, mille Meursault Raymondi asemel saatis, oli ta sõbra palvel tehtud, kuid seda sai tema vastu hästi ära kasutada, lisaks veel kõik emaga seonduv . Süütu kuriteo sooritamises, kuid süüdi selles, et ta nii ükskõikne ja aus oli, määrati peategelasele Meursault’le surmanuhtlus.
„Kiilaspäine lauljatar “
Eugene Ionesco
Näidendi idee sündis Ionescol ühel päeval, kui ta võttis ette inglise-prantsuse vestmiku ja hakkas inglise keelt õppima. Sealt luges ta aga juba teadaolevaid fakte nagu näiteks, et nädalas on seitse päeva. Tõmmanud paralleele tänapäeva inimeste omavahelise suhtlemisega , saigi Ionesco idee „Kiilaspäise lauljatari“ kirjutamiseks. Lõpetanud töö, mõtles autor, et kirjutas midagi tragöödia taolist, kuid juba esietendusel naerutas see tohutult inimesi, kes pidasid näidendit komöödiaks.
Näidend näitab, kui mõttetu on tavaliselt inimeste omavaheline suhtlus. Jutud on sisutud ja tähenduseta, räägitakse ja korrutatakse seda, mida niigi juba teatakse . Igapäevaelu muutub aina nürimaks ja igavamaks. Päevad on sisutühjad, kordub üks ja see sama. Mõni abielupaar elab koos nii, et ei pruugi teineteist või isegi ennast tundagi. Mõnikord jälle avastatakse, et ise aru saamata magavad ühes voodis , kuid mujal nad ei kohtu. Kaaslane, keda arvad tundvat, võib olla hoopiski teine inimene. Kuid on ka ehtsaid isikuid, kes ennast selles keskkonnas ebamugavalt tunnevad ning seepärast ürituvad sobituda teiste hulka, kuid ajapikku muutuvad nemadki sisutühjadeks. Abielupaaride vahetumisest näidendi lõpus võib järeldada, et Ionesco arvates on kõik inimesed ühesugused. Nende igapäevaelu on sarnane, mängitakse õnnelikku perekonda, kuigi tegelikult ei tuntagi teineteist.